Lund ja liiva

Alustuseks kohustuslik spordiminut. Kevadel ostsin suusad ja käisin siis esimest korda elus poolmaratoni sõitmas. Täitsa pull värk ikka. Stardikommentaator kogu aeg mainis, et see poolmaraton pole üldse võistlus ja võtke rahulikult. Oli kohe näha, et rahulikult võeti – pool tundi enne starti (siis kui stardikoridori lasti) käis juba korralik rabelemine paremate kohtade pärast :). Algus oligi kõige huvitavam, kobasid on palju (mina nende hulgas) ja alguses on kohe selline päris korralik tõus ja pärast seda päris korralik langus. No ja rahvast on palju, kiirus suur, rada vahetada ei saa/oska, nii et nalja nabani. Mul kõrvalrajal keegi kukkus ja ei liigutanud oma suusakeppi minu rajalt eest ära, nii et seda vältides kadus endal ka tasakaal ära, nii et sõitsin lõbusasti 45 kraadise nurga all “risti” üle mäe ja mauhti pikali. Piinlik on, aga ajad ennast püsti ja edasi lõpu poole.

Alguses oli kops korralikult kinni (3 nädalat polnud liigutanud), aga siis mingi hetk keha harjus ära ja läks kergemaks. Raja keskosa oli ikka päris lauge ka. Võib-olla see oli petlik, aga tehnika loksus kuidagi paremini paika ja pidamine/libisemine läks ka järjest paremaks. Libisemine kohe kindlasti, täitsa mitmele paksule võtsin allamäge liikudes järgi. Tulemuseks siis 3:18 ja väärikas 1254. koht. Järgmine aasta proovin uuesti.

neljanda vaatuse lõpp

Täna oli kummaline päev. Hommikul astun rõõmsalt kontorisse, no et varsti saab koju, või nii. Löön siis postkasti lahti ja vastu vaatab pikk kiri kohalikult projektijuhilt, et kuidas ikka absolutselt mitteaktsepteeritav, võiks isegi öelda, et ennekuulmatu on, et Madis Eestisse tagasi tahab minna. No ja et mingid tühised 2-3-4 nädalat peaks ma ikka vähemalt veel siin olema.

10 tähelepanekut

Number 1 – leidsin sellise toreda asja WordPressil nagu “Read the rest of this entry” (maakeeli antud kontekstis vast “loe edasi”). Ehk siis ei pea tervet pikka juttu avalehelt lugema ja saab lingile klõpsates edasi lugeda, kui huvi on. Mulle tundub igatahes puhtam ja elurõõmsam nii.

Huvi Eesti vastu püsib

Vahepeal on kohalikus häälekandjas Arab News ilmunud 2 uut artikklit Eesti kohta, nii et rõõm tõdeda, et kohaliku meedia huvi tagasihoidlike aga töökate eestlaste vastu püsib. Uudisekünnise ületas kõrge inflatsioonitase Eestis ja tõsiasi, et üleminek eurole lükkus aasta võrra edasi. Suhteliselt väärika pikkusega artikkel, Ansipit tsiteeritud ja puha. Teine lugu oli sellest, kuidas tundmatu Eesti jalgpalliklubi Levadia ära kottis kunagise UEFA karikasarja finalisti Twente Enschede. Lugu ise asub siin, aga ega seal suurt midagi peale selle kirjas pole, ostke makske pappi ja ostke paberist leht, aga no lihtsalt tõestuseks, et ma pole vahepeal päiksepistet saanud ja meeltesegaduses neid lugusid siin ise ei fabritseeri.

No ja kuna me siin nii populaarsed juba oleme, siis peaks selle konsulaadi avamise idee ikka uuesti ja aktiivsemalt päeakorda võtma. Et meie koperatiiv niikuinii peaaegu et permanentselt siin esindatud on, siis ma võiks selle raske ülesande enda kanda võtta. Käiksin siin peenemas seltskonnas õhtust söömas, suruksin väärikatel korpulentsetel inimeste kätt ja ütleksin tere ja palun. Ega tegelikult midagi väga peent ja pidulikku tarvis polegi, võiks kasvõi siinsamas Radissoni hotellis, toa number 812 Eesti territooriumiks kuulutada, paneks kaks karabiiniga murjamit ukse taha valveseisakusse ja udupeen saaks olema. Eesti territooriumil on kerged alkohoolsed joogid teatavasti lubatud, Omariga räägin ära, tal suur auto, aitab lennujaamast õllekastid otse “konsulaati” toimetada. Jalgpalli EM-valiktsükkel on käimas, korvpallis ka kohe hakkamas, tagasimineku kuupäev tundub teadmatusse tulevikku lükkuvat, nii et ega siin aega kaotada pole, tuleb härjal sarvist haarata, nagu öeldakse.

Söömas käisin üks õhtu. No tegelikult pole selles midagi ebatavalist, sest söömas ma käin iga õhtu, aga sellel õhtul istun mina siis lauas ja ootan oma grillitud kanavarrast ja vaatan, et üks väga sümpaatne perekond sööb kõrvallauas – isa ja kolm poega. Kõik erinevas vanuses, kõige noorem vast varsti kooli minemas ja kõige vanem ehk keskkooli lõpetamas. Eriti nagu midagi teha polnud ka, nii et vaatasin kuidas selline viks ja viisakas perekond ettekandjatesse suhtub ja kuidas see see suhtumine erinevate generatsioonide kaupa edasi on kandunud. Tegemist on lihtsa toidukohaga, istud maha, kelner tuleb lauda, küsib mida sa tahad ja toob selle siis suurema peenutsemiseta koos arvega kohe ära. No et mingit sellist, et keegi sulle vett tühja klaasi juurde valaks, või pärst küsiks, et kuidas praad maitses, seda ei ole. Vaatasin, et kaks kelnerit põhimõtteliselt muud teha ei saanudki, kui sellele perele meele järgi olla, küll oli ühel ja lapselt pepsit vaja, küll riisi juurde, küll kahvel välja vahetada jne. Iseenesest muidugi täiesti loomulik asi, aga lihtsalt veider, et kui üleolev ja ülbe üks pealtnäha väga sümpaatne perekond olla võib. Konkreetselt selline suhtumine oligi, et sina mees oled siin neeger, neeger jookseb kui mina tahan ja palun ja aitähh loomulikult ütlema ei pea. Kusjuures teenindajad on seal keskmisest asjalikumad ja sõbralikumad, nii et oma käitumisega nad mingit põlgust küll ära ei ole teeninud. Eriti veider, et see kõige noorem laps käitus samamoodi kui kõik vanemad pereliikmed, meil ikka üldiselt suhtutakse teatud respektiga endast vanemasse inimesse, eriti kui tegemist on võõra inimesega ja enda ema või isa juures on.

Selline “kastitamine” hakkab üldiselt mujal ka silma, eriti liikluses. Kui sul on ikka suur ja ilus auto, siis on sul natuke rohkem õigusi kui teistel, muud autojuhid ja vähesed mopeedijuhid on ikka oluliselt madalam klass ja nendega keegi eriti ei arvesta, jalgratturitest rääkimata. Jalakäija on muigi madalam kui muru ja ükski autojuht “endastmõistetavalt” sinuga ei arvesta. See on mõnes mõttes vist seletetav jalagäijate üldise nappusega siin riigis, aga võiks ju siis arvata, et vähemalt nende väheste olemasolevate jalakäijate ja jalgratturite vahel on mingi solidaarsus, aga tegelikult ei ole. Üks murjam oleks mulle jalakäijate teel (jah, on olemas mõni selline siin) peaaegu otsa sõitnud, no ei taha mees teeserva võtta, hüppa või palmipuu otsa, kurat 🙂

Hurraa – Eesti on maailmakaardil!

Ega mul tegelikult polnud plaanis kirjtuada, aga kuna Eesti on saudide suurima (vähemalt formaadilt, arvatavasti ka tiraazhilt) päevalehe uudisekünnise ületanud, ei saa ju mitte vaiki olla. Uudisekünnis on ületatud suisa kahel järjestikusel päeval! Eile oli pisike nupuke ja pilt, kuidas mingi mees Peterburis kunstinäitusel jalutab mööda eestlase tehtud taiesest, mingi selline kummaline asi kus blondiin nukk koos relvade ja lõhkeainega ühte kasti topitud. Mingi sügav pealkiri oli ka, aga usin koristajatädi jõudis lehe aga kahjuks juba minema visata koos pistaatsiapähkli koortega, nii et kunstniku ja taise nimi jäävad müsteerimiks.

Tänases lehes, kolmandal leheküljel, on aga suhteliselt pikk lugu “onu Jamainist”, elab teine Jeddahis, tööl ei käi, sotsiaalabi ei tunnista, endal ja perel hoiab hinge sees prügikastist kasutuskõlblike asjade otsimise ja nende mahamüümisega. Maakeeli kutsutaks “prükkariks” vist teda, aga kuna Saudis taoline ühiskonnakiht puudub, siis pigem vist tegemist lihtsalt mingi asotsiaalse veidrikuga, küllap sellest ka suurima päevalehe huvi sellise tegelase vastu. Ühesõnaga, räägitakse mehe elust-olust ja toimetamisest, artikli lõpus on selline lõik: “While there are indeed many wealthy Saudis, the statistics also show a considereable amount of povertry in the kingdom. The per capita income for 2005 is estimated by the IMF to be about $15 000, below Eastern European countries like Slovakia and Estonia”. Maakeeli võiks see siis kõlada umbes, et kuigi Saudis on palju rikkaid inimesi, siis keskmine per capita sissetuluek on ikkagi madalam kui taolistel Ida-Euroopa riikidel nagu Slovakkia ja Eesti. No ja nagu sellise natuke halvustava altooniga meie suhtes

Iseenesest on see ikka päris kummaline, et kuidas kogu selle õlihunniku otsas hulpides nad suudavad Eestist tagapool olla, aga noh minul oli kohe hea tunne, et mõnitage kaamelikargajad mis te mõnitate Eestit, aga raha on teil ikkagi vähem kui meil ;). No ja ma tahaks näha seda statistikat, kui neil õli ükskord otsa saab.

Muidu Eestist tulin tulema nagi ikka – otse Zavoodist. Kui sai teatavaks, et ma varsti bussi peale pean minema ja kaugele maale sõitma, siis keegi soovitas (vist Magnar), et ma enne lahkumist otusustavalt ja demonstratiivselt lauast püsti tõuseks, tühja õlleklaasi kõva kolksuga lauale lööks ja kõvasti üle kogu saali karjuks: “Nii, kõik! Mulle aitab! Mina lähen ära Saudi Araabiasse!” ja siis kivistunud pilgu, kergelt ebakindla, aga ülbe kõnnakuga kõrtsist välja jalutaks. Mõeldud, ei saanud tehtud. Teine hea soovitus mis kõrva jäi oli, et “Vaata et sa liiga palju ei joo ja naisi ei vaata!”

Kuna toidukohad on tabuteema, siis ma sellest ei tohi kirjutada, muidu ma räägiks, et leidsin ühe väga hea salatikoha töökoha lähedal (vist seesama mille järgi Gerri ka igatsust tunneb aeg-ajalt), nii et nüüd toitun tervislikult ja überhead salatid on seal tõesti. Selline viisakam koht, kelneriga ja puha, ma siis nüüd ei saagi aru, et kui igale menüüs olevale hinnale lisandub “service charge” 15%, kas ma peaks siis teenindajale eraldi tippi ka jätma, või on see juba hinna sees? Kelner on ka paras jobu, nii et eriti nagu ei tahaks anda. Samas pole ju ka tema süü, et ta teenidada ei oska (võib ühiskonna ja koduse kasvatuse jms. kaela ajada, onju ;)) ja eks ikka igaüks tahab leiva peale vorsti ka natukene määrida, nii et dilemma kohe.

Lihtsate toidukohtadega on ses suhtes siin oluliselt parem, seal keegi ei oota et sa jootraha annad, inimesed on siiralt rõõmsad, et sina, valge pikk mees, nende jurde sööma tuled ja toidud on ka väga head. Ma just avastasin ühe uue koha hotelli lähedal – väga maitsev. Ainult sellest ma aru ei saa, et miks nad nii suured portsjonid serveerivad. Riisi tuuaks konkreetselt mingi liuaga, no ja on maitsev küll, aga ei ole mina veel suutnud poolt sellest ära süüa. Isegi Preet saaks sellest kõhu täis, nii hirmuäratavalt suur on see.

Sporti olen ka teinud. Iga päev kohe. Päris hea tunne on, kui sul nüüd lisaks personaalsele basseinile ja mullivannile ka suur jõusaal on koos 30 udupeene masina ja kahe instruktoriga. Ma ükspäev kohe huviga uudistasin kõik masinad läbi, et mis lihaseid nendega siis ka treenida annab ja ausalt öeldes ma polnud osade olemasolust üldse teadlikki. Paari korpulentset vanemat härrasmeest olen ka näinud seal, aga nemad ei jookse trenazhööri (kirjutatakse nii?) peal vaid jalutavad rahulikus tempos. Suheliselt masendav ikka, kui sa kuskil linnas jalutada ei saa ja pead selle jaoks spetsiaalselt jõusaali tulema. Muidu on päris mõnus, etelkas on sul ees, kõrvaklappidest tuleb häält ka ja kuidagi ladusamalt läheb see jooksmine, kui ainut teed ei pea vahtima.

Üks päev läksin basseini ujuma pärast jooksmist, mingi murjam seal sulistas, ma kobin ka vaikselt basseini, pomiseb seal midagi, ma arvasin, et teretab või nii ja hakkan vaikselt ujuma. Kere suhteliselt väsinud juba ka, kulgen seal vaikselt ja basseini teise otsa jõudes hakkan ujumisprille korralikumalt pähe sättima, kui kuulen äkki kuidas mees suure veepladina saatel järele püüab jõud. Selgus siis et mees ujus võidu minuga ja ei jõudnud ära kiita, et küll mina ikka hea ujuja olen. See oli vast mingi 40 aastane mees, ma pärast mõtlesin, et nad on kohati siin ikka uskumatult lapsikud. Hea kurat, et ära ei uppunud või miskit, saudi jaoks oleks ikka sushteliselt ebaväärikas keset kõrbe uskmatuga võidu ujudes ära uppuda…

Üldiselt on päris mõnus pärast 5km jooksmist, kerget hantlitõstmist ja poolt tundi ujumist viimne basseiniots selili ujuda, täiega nagu kass ennast ringutada ja siis lõdvestunult lihtsalt hulpida natukene ja taevas tähti vaadata – vetshnõi kaif, või kuidas seda öeldaksegi.