Sportster

Jälle Ameerikas ja jälle tsiklirendis. Seekord oli siin vähe karmima olemisega onu, ei taha ei kallimat ratast anda, ega allahindlust teha, nii et võtan siis kõige odavama – Harley-Davidsoni Sportsteri. On selline paras naiste ratas – üpris pisike, eriti edasi ei lähe, aga samas jällegi hea juhitavusega. Miskipärast on ta väga madal (sellega on siin mingi värk), nii et kallutada ei kannata ja suuremaid konarusi peab ettevaatlikult ületama. Sadul on täpselt selline, et juhiistmel oled natukene nagu liiga ees (ja hakkab seljale), aga kui kaasreisija kohal istuda, siis jällegi oled natukene nagu liiga taga.

Viva Las Vegas

Hommikul ärgates oli veel külmem, tsikkel oli härmas ja kraadiklaas näitas ühte kraadi. Parata polnud, tuli sadulasse ronida ja pikk tee Death Valley poole ootas ees. Päris külm oli ikka, ja eriti vahet pole palju neid kihte on sellise ilmaga, paarikümne minutiga oled kontideni läbi külmunud. Eriti just varbad ja näpud. Taktika oli siis selline, et kuni vähegi kannatas, edasi punnida ja kui ei, siis tee äärde ja käed mootori peal soojaks. Kusjuures vahepealne soojendamine oli kehvapoolne mõte, see tähendas, et pidi varsti uuesti ära külmuma ja see oli kuidagi vaevalisem, võrreldes juba läbikülmunud olemisega.

Redwood

Hommikul Montereys ärgates vaatasin, et Yosemite läheks liiga punnimiseks. Seda nii ajalises võtmes kui ka temperatuuri tõttu. Mägedes on ikka jahedam ja see paar kraadi temperatuurivahet võivad saada otsustavaks mugava ja mitee nii mugava sõidu vahel. Ja no äkki seal üldse lumi maas ja siis oleks täitsa pekkis. Igatahes, võtsin rahulikult ja läksin uudistama 17 mile drive nimelist vaatamisväärsust. Tegemist on nii kuulsa teelõiguga, et turvamees on ees ja tahab kümnekat. Selgus, et tsikliga vapsee ei lubatud ligi, öeldi et see häirib golfimängijaid. Säh sulle siis land of the free.

Big Sur

Teine päev algas kenasti, ilus päikeseline ilm ja sulamõnu oli põristada. Hommikusöögiks jõudsin väiksesse Locmoci nimelisse linnakesse ja külastasin esimest korda elus päris dainerit – pakuti head rasvast omletti. Seal linnas olid kuidagi eriti laisad inimesed, tänavatele poldud viitsitud numbreid panna, nimedest rääkimata, nii et einestasin siis tänaval nimega H.

Roadtrip

Võõral maal tuleb ikka kohalike tavade järgi talitada (no umbes nagu jänes, karu ja mutt välismaale minnes, eksole), nii et tsiklirendis ei hakanud Euroopa ja Jaapani masinatega pussutama ja võtsin Harley.