Armeenia 1. reis, 3. sissekanne

Teisipäev, 9. august

Hommikul enne kaheksat olen üleval, kuidagi ärevus on sees ja öösel pole und, loen tunnikese niisama raamatut. Kokamees on juba üleval ja nagu ta eelmisel õhtul lubas (pisut napsise peaga, poleks uskunud et ta sõna peab) on külm kebab ootevalmis. Seekord ilma sellerita ja rohke sibula ja tomatiga, nagu palutud. Hoolimata sellest, et ta soe pole maitseb hästi.

Armeenia 1 reis, 1. sissekanne

Laupäev 30. juuli 2005

Mis seals ikka, kell 17.10 läks Tallinnast rong, olin õigel ajal kohal ja komplikatsioone polnud. Vagunid on viisakaad ja puhtad, kupees on voodid ainult natukene lühikesed ja akent ei tohi lahti teha. Kabiinikaaslaseks saan kaks omavanust tudengit Moskvast, sõbralikud ja ajame juttu. Poisi nimi on Kolja (see vist Nikolaist tuletatud), aga tüdruku nimi pole enam meeles. Arvestades minu põmmpäisust nimede suhtes, pole selles ka midagi imekspandavat. Tüdruk oli eesti juurtega, aga mingi 15 aastat tagasi Moskvasse ema juurde kolinud, isa ja vend olid Tartu Ülikoolis õpppinud. Eesti keelt ta ei osanud ja inglise keelt nad eriti ei viitsinud rääkida, nii et sain vene keelt praktiseerida. Mõlemad olid arstid ja tulid just kahenädalaselt euroopaturneelt, rääkisid lugusid ja prantsuse keelt oskasid.