reisijutud

Armeenia 1 reis, 1. sissekanne

leave a comment »

Laupäev 30. juuli 2005

Mis seals ikka, kell 17.10 läks Tallinnast rong, olin õigel ajal kohal ja komplikatsioone polnud. Vagunid on viisakaad ja puhtad, kupees on voodid ainult natukene lühikesed ja akent ei tohi lahti teha. Kabiinikaaslaseks saan kaks omavanust tudengit Moskvast, sõbralikud ja ajame juttu. Poisi nimi on Kolja (see vist Nikolaist tuletatud), aga tüdruku nimi pole enam meeles. Arvestades minu põmmpäisust nimede suhtes, pole selles ka midagi imekspandavat. Tüdruk oli eesti juurtega, aga mingi 15 aastat tagasi Moskvasse ema juurde kolinud, isa ja vend olid Tartu Ülikoolis õpppinud. Eesti keelt ta ei osanud ja inglise keelt nad eriti ei viitsinud rääkida, nii et sain vene keelt praktiseerida. Mõlemad olid arstid ja tulid just kahenädalaselt euroopaturneelt, rääkisid lugusid ja prantsuse keelt oskasid. Piiriületus oli suhteliselt vaevaline, kolmveerand tundi Narvas ja siis sama palju, või rohkemgi teisel pool jõge. Mingit suurt pärimist või kontrolli polnud, vaatasid lihtsalt voodi alla, et ega meil kedagi sinna peidetud pole ja pärisid, et ega ma oma Armeenia sõpradele kontrabandet ei vii. Ma siis seletasin, et sõpru veel pole Armeenias, aga et kui tulevad, siis ikkagi ei vii… jäid uskuma lollikesed😉

Õhtul käisime Koljaga restoranivagunis õlut ka joomas, minu kujutuses pidi see olema selline paduvene värk kus paksud, higised, rohkesti ülemukitud ja kitlites vene naised ringi toimetavad ja purjus venelastele heeringat ja hapukurki lauale tassivad. Tegelikkuses oli tegemist lihtsalt ühe euroremonditud vaguniga, inimesed kõik kained ja laudade vahel jookseb ringi õbluke Evelin Sepa välimusega eesti naisterahvas (või mine sa tea, äkki oligi Evelin ja teenis endale lisaraha või miskit ;)). Müügil on ainult eesti õlu, aga see on korralikult külm ja Kolja ei väsi seda kiitmast. Öösel kella ühest pannakse “pubi” juba kinni ja arvestades tegusat päeva, mis homme peaks tulema, kobime magama.

Rongiga on ikka äge sõita ka, eriti läbi lahtise akna pimedust vaadata.

Pühapäev 31.juuli 2005

Hommikul 9.20 oleme Moskvas ja kuigi ma meelega ärkasin poolteist tundi varem, et näha neid pajukiidetud “datshasid” mis pidi raudteeäärt palistama, ei näinud ma neid peaaegu üldse. Peamiselt ikkagi mingid siniseks värvitud lobudikud, sekka ka uuemaid ja kordatehtud maju, taustaks kenad loodusvaated. Hommikuks anti kohvi (seda päriskohvi kohe) ja kaunis hästi maitses, venelastel oli terve hunnik toitu kaasas (eriline lemmik oli neil Jassi seemneleib) ja nad olid lahkesti nõus seda minuga ka jagama. Samuti tegid nad pika ülevaate sellest, mida kõige parem oleks ikkagi ühe päevaga ära näha ja olid muidu ka igati toredad.

Raudteejaamas jätsime hüvasti, mina kiirustasin raha vahetama ja hostelit otsima. Mingil põhjusel oli lähedalasuv metroojaam koledasti ummistunud ja ma pidin esmalt kohalikega kõvasti võitlema, et uksest sisse pääseda, siis kõvasti trügima, et mind piletijärjekorras üleliia ei peedistataks, aga paarikümne minutiga olin metroos ja teel hosteli poole. Nagu suvalise linna metroosüsteem, tahab see ka pisut harjumist ja üldiselt kaasneb sellega rohke kaardivaatamine, inimeste käest küsimine ja aeg-ajalt ka vales suunas liikumine, aga kuskil üheteistkümneks olin Godzillas’ hostelis kohal – kokkuvõttes polegi nii paha mu meelest.

Päris viisakas koht, remont oli pooleli osaliselt, aga samas suhteliselt kesklinna lähistel ja kõik eluks vajalik oli olemas. Ma ei saanudki päris hästi aru kes see omanik seal oli, vist mingi portugaallane, aga mind võttis vastu üks enesega hästi rahul olev ameeriklane. Näitas mulle voodikoha kätte ja pärast kiiret dushi läksin linna uudistama.

Kõigepealt õnnestus muidugi ära eksida, nii et lühikese tee asemel metroojaama, tegin mingile pisikesele linnaosale tiiru peale🙂. Ostsin kohalikke tsheburekke või kuidas iganes neid asju nimetatakse, aga need olid nii kuradi õlised, et hädavaevu läksid alla. Esimene eesmärk oli minna vaadata ilusat Moskva panoraamvaadet kusagil Luzhniki staadioni lähedal ja päris kena oli seal. Mingi suuremat sorti aastapäev oli mereväelastel, nii et linn oli triibulistes särkides ja napsuseid inimesi täis. Turiste väga palju silma ei jäänud, küllap nad on suure linna peale ikkagi laiali hajutatud. Mis seal ikka, vaatasin siis ilusat linnavaadeet ja tegin pilti, sõitsin köisraudteega alla jõe äärde ja jalutasin mööda kallast metroojaama tagasi.

Järgmine eesmärk oli VDNH. No venekeeles näeb kirjapilt pisut teistmoodi välja, aga põhimõtteliselt on tegemist suure-suure väljakuga, kus presenteeritakse venelaste rahvasaavutusi. Terve hunnik maju on seal (kui numbrite järgi vaadata, siis sadakond) ja mitte sellised pisikesd putkakesed või peldikud, aga sellised suured ja korralikud. Ilgelt palju rahvast oli seal ja ma arvan, et aja jooksul on selle koha eesmärk kuidagi paigast nihkunud ka. Originaalis oli neil mõeldud, et iga tööstus/teadusharu kohta (bioloogia, gastronoomia, mingid kosmosevärgid jne jne …)  on oma maja ja siis seal näidatakse nende suursaavutusi. Praegu nägi see välja nii, et elektroonikale mõeldud majas müüdi mobiiltelefone ja televiisoreid ja siis mingi lugematu hulk majakesi müüs kosmeetikat ja kodukeemiat, mingid suuremad ka mööblit ja aiatarbeid nii et kuidagi paigast ära tundus see asi.

Ma alguses mõtlesin, et no äkki mõni maja on selline ostukeskus ja et teistes ikka näeb väljapanekuid ja asju (no et rahasaamiseks selline tasakaal või nii), aga ükskõik millisesse majja ma ka ei sisenenud, ikka mingi poeteema ainult. Poodide vahel siis veel lõbustuspargid ja selline laadavärk, nii et kuidagi kummaline oli. Samas, ümbrus oli korralikult hooldatud, lilled ja puud igal pool, nii et lihtsalt jalutada oli ka tore. Tagapool oli majade seisukord oluliselt kehvem, küllap neil ei jätku piisavalt raha et neid korda teha ja kuna need olid sissepääsust ka üsna kaugel, siis inimesi sinna eriti ei sattunud. Majad ja ümbrus oligi kõige toredam osa sellest VDNH-st. Ja siis maitsev kebab, mida nad tänaval müüvad.

Selleks ajaks ma olin juba päris palju ringi jalutanud ja suhteliselt soe oli (mitte küll päris nii kuum kui Jerevanis praegu) ja mõtlesin, et kuluks ära üks külm õlu ilusa vaatega kohas. Kuna telemast oli kohe VDNH lähedal ja 500 meetri kõrguselt avaneb tavaliselt PÄRIS ilus vaade, oli järgmine sihtmärk valitud. Trolliga sõitsin kohale, aga kuidagi kahtlaselt vaikne oli kõik ümberringi, mitmekordne aed oli vahel, turiste polnud ja aiaaugud olid ka okastraadiga lapitud. Luusisin siis üheltpoolt ja teiseltpoolt, aga ei miskit, sisse ei pääse. Ei tea kas nad siis kardavad praegu mingit terrorirünnakut või miskit, sest vanaema rääkis, et vanasti vähemalt pääses sisse. Võib-olla ma olin muidugi vale torni juures ka🙂

Järgmine sihtmärk oli Kreml. Ma ei raatsinud kaarti endale osta (ja ausaltöeldes ei hakanud eriti silma ka), nii et metroojaamade nimede järgi orienteerusin ja väga mööda ei pannudki. See, et asjade leidmiseks energiat, aega ja jalavaeva kulub, see on täiesti tavaline, kui just mingi organiseeritud reisiga tegemist pole.

Kremli ümbrus oli ka väga ilusasti korda tehtud, politseinikud ratsutasid hobustega ringi ja ajasid inimesi murukamaralt minema. Pisut peenutsemine mu meelest, aga arvestades neid rahvahulkasid, kes sealt päevas läbi käivad, võib see vajalik olla. Vaikselt jalutasin Punase väljaku poole, purskkaevud, lilled, särk-värk. Ilus oli. Ei tea kas jälle mingi terrorismihirm või miskit, aga Punase väljaku ümber oli lint tõmmatud ja eriti lähedale seal ei pääsenud. Pildi sain ikka ära teha mausoleumist. Vaikselt jalutasin siis Arbatile ja kui ma kohale jõudsin hakkas juba hämarduma ja suurem melu oli ära kadunud. Sellised arbatilaadsed tänavad on väga lahedad mu meelest, mingid trikitegijad, kunstnikud, muusikud ja nännimüüjad – tore. Ja kui turiste ka enam eriti palju pole, siis sellised karvased ja loomeinimesed rohkem. Näiteks kaks tüdrukut mängisid kitarri rahvale ja laulsid, inimesed ostsid kõrvalasuvast putkast õlut, istusid ümberringi maha ja lihtsalt tshillisid. Mitte küll väga tihti, aga vahest on sellised hetked, et mõtled, et kas on veel midagi muud mida sa praegusel hetkel teha tahaksid ja siis pärast pisikest mõttepausi jõuad järeldusele, et ei ole. No vot see oli just üks sellistest hetkedest.

Pelmeenibaaris käisin söömas, aga see polnud midagi erilist, kuidagi ilusad ja kunstipärased nägid välja küll, aga Rakvere pelmeenide vastu nad ikkagi ei saanud. Siis kahe miilitsaga rääkisin (küsisin teed neilt ja jäime juttu puhuma), neid ikka huvitas et miks me venelasi peedistame, ma siis üritasin seletada, et ega see asi nüüd nii hull ka ei ole, aga nad eriti ei uskunud, arvasid, et küllap need olid siis lätlased kes kiusavad. Uurisid palkade ja elu kohta ja siis tahtsid et ma neile sünnipäevaks konjakit tooksin Armeeniast.

Tagasi hosteli ja ajasin seal Ameeriklasega juttu, meiega liitus teine ameeriklane (see oli tegelt poola juurtega – Allan), siis kolmas (see oli mingi imelik, vadistas katkematult, kui kuum mees ta on ja kuidas ta mingile vene litsile “ei” oli öelnud). Pisut kannatust ja meiega liitus neljas ameeriklane, kes koos Allaniga kutsusid mind siis teisele korrusele napsu võtma. See oli tegelikult ettekääne mind kolmanda ameeriklase jutuvadast (noh, läheb segaseks või? :)) ja eneseülistamisest päästa ja väga tore õhtupoolik oli meil nende kahe ameeriklasega. Jõime “vene standardit” (see pidavat parim vene viin olema) ja rääkisime lugusid. Allan oli 15 aastat tagasi Ameerikasse kolinud, töötas programmeerijana ja oli just tööd vahetamas ning reisis Ida-Euroopas ja Aasias enne uuele tööpostile minekut. Teine kutt oli Princetoni lõpetanud ja samuti palju reisinud, peamiselt vist Ladina-Ameerikas kus ta mingeid stipendiumikokkuleppeid sebis Princetoni üliõpilastele – sellised targad, toreda ellusuhtumise ja huumorimeelega inimesed.

Õhtu arenedes liitus meiega Magda, kes originaalis oli ka Poolast pärit aga hetkel elas Filipiinidel ja oli vist samuti Princetonis õppinud. See, kuidas inimesed hostelites kokku satuvad, see on ikka täitsa kummaline ja huvitav. No näiteks istume seal köögis, kuuleme mingit slaavikeelt, kurat see ju poolakeel, läheb siis Allan juttu rääkima poolakatega ja selgub et tüdrukud on tema sünnilinnast, umbes paar maja edasi tema kodukohast ja et lapsepõlves on nad tõenäoliselt koos liivakooke küpsetanud. Samamoodi need ameeriklased tundsid üksteist kuidagi uskumatuid teid pidi, polnud lihtsalt nii, et kolm sõpra said kokku ja otsustasid reisile minna.

Kui viin otsas oli, tekkis neil kindel plaan minna Moskva ööklubisid vallutama. Ma alguses olin suhteliselt kahtlev, kuna mul järgmisel hommikul pidi lennuk minema ja kuidagi imelik nagu kodus öelda ka, et võtsin napsu ja läksin ööklubisse ja siis magasin sisse ja sellega kogu mu Armeenia reis piirduski🙂. Aga noh, tuleb olla avatud ja vastuvõtlik, nii et loomulikult ma läksin!

Alguses ei tahetud meid sisse lasta, kuna tegemist oli mingi VIP-peoga ja ainult valitud kutsetega diskopeded lasti sisse. Magda siis rääkis turvameestega ja varsti olimegi sees. Tegemist sellise raju diskoüritusega, paksude kullast kaelakettidega mehed muusika taktis paigal seismas keset tantsusaali ja siis tibid tegemas igast kõrgetasemelisi tantsuliigutusi ümberringi. Me hüppasime ja kargasime ka mitme eest, päris tore oli🙂

Tagasi hostelis oli ainus mõte, et peaasi et sa Madis nüüd hommikul sisse ei maga. Pakkisin kiiruga veel asjad ja panin kella helisema poole kaheksaks (lend oli 10.50).

Esmaspäev 1.august 2005

Uni oli magus, aga täpselt kell seitse tegin silmad lahti ja panin leekima. Eelmisel õhtul ma muidugi unustasin uurida, et kus see lennujaam siis täpselt asub ja kuidas ma sinna pääsen, nii et pidin erinevaid inimesi küsimustega tüütama. Igast erinevaid arvamusi tuli ja ma olin juba pisut mures et kuhu ma liikuma pean, aga siis muutsin taktikat ja küsisin selliste rikkama väljanägemisega inimestelt, kes võib-olla tegelikult ka lennanud on ja sain tõe ikka kätte. Kuidagi ei suuda hinnata neid linna mastaape ikka, ma põhimõtteliselt arvestasin et 2 tundi lennujaama jõudmiseks ja et siis on veel tunnike ootamatuste jaoks, aga sellest jäi tegelikult väheks. Metroojaamas, kus ma maha kobisin ja bussiga edasi tahtsin sõita, oli meeletu järjekord ja ma ei oleks jõudnud õigeaegselt kohale, nii et pidin takso võtma. See oli ka nii, et 300 rutsi nägu (150 EEK umbes), aga enne sõitma ei lähe, kui 4 kohta täis on. No ootasime siis kahekesi mingi mehega, minutid tiksuvad, aga ma teadsin et tema lend läheb varem, nii et kui kedagi teist ei tule, siis tema närvid ei pea vastu ja ta maksab kahe puuduva inimese eest ka🙂. Lõpuks taksojuht viskas meid ikkagi 2 inimese hinna eest ära, küll zhiguliiga, mitte selle uue masinaga millega me minema pidime, aga nurisemiseks polnud põhjust.

Lennusõit möödus suuremate vahejuhtumiteta, võib-olla oli liikumine pisut konarlikum kui viisaka lennukiga, aga üldiselt pidas meie pann ilusasti vastu. Jerevani lennujaam on omamoodi vaatamisväärsus, näeb välja umbes nagu mingi kosmosejaam ja teist sellist pole mina küll kunagi näinud. Kuidagi pisike ja kodune tundus ka, tuled lennukist maha, piirivalvetüdrukud lobisevad sinuga rõõmsalt ja teevad nalja, mingeid piirdeid või keelualasid pole, kui tahad minna viisa ostmiseks raha vahetama, siis jalutad riiki sisse, vahetad raha ja tuled tagasi jne. Kuidagi väga mõnus ja kodune.

Sattusin viisavormi koos ühe itaallannaga täitma, tegin juttu ja selgus et ta tuleb programmi “Armenia Hope” raames siia armeenlastele joonistamist ja inglise keelt õpetama. Ta oli just eelmisel päeval Tuneesiast tulnud, polnud aega ei hotelli ega miskit välja vaadata, isegi LonelyPlanetit (edaspidi LP, selline reisijuht raamatu näol) polnud tal kaasas. Ma siis mõtlesin, et üheskoos on ikka lõbusam ja ootasin, kuni tema ka oma viisaasjad valmis sai (30 USD, ei mingeid üleliigseid küsimusi ega probleeme). Ja üheskoos läksime linna.

Vahemärkusena… see armeenlaste kohv on ikka kuradi hea, ma ei tea kuidas nad seda teevad ja väidetavalt ei pidavat seal midagi erilist olema, aga väga hea maitseb. Ma juba mitmendat päeva joon seda lihtsalt niisama mustalt ja ilma suhkruta (ma pole seda kunagi varem teinud) ja hästi maitseb. Artek just tõi mulle tassitäie, aga temast räägin hiljem…

Ilm oli soe, aga mitte tapvalt. Mina muidugi higistasin nagu siga aga tema jaoks oli meeldivalt soe🙂 Taksojuhte oli palju, aga väga viisakad olid, kui me ütlesime, et me läheme bussiga, juhatati meid viisakalt peatusesse ja sooviti head siinviibimist. Bussipilet maksab 150 kõsshekit (koalikud nimetavad neid drahmideks) ja kurss on umbes selline, et ühe dollari eest saab 450 kohalikku kõsshekit. Itaalia tüdruk on muidugi selline, kes avab nii mõnegi ukse, nad kuidagi imehästi saavad aru et tegemist on itaallannaga ja plaksti suhtumine muutub, ma kogesin seda mitu korda hiljem ka, aga sellest juba pärastpoole. No igatahes, sõitsime vaikselt linnapoole, uudistasime linna ja ajasime juttu. Laura näol on tegemist ikkagi esmaklassilise vanderselliga ja kui ma varem mõtlesin, et ma ka olen maalilmas ringi käinud ja ühtteist näinud, siis tema kõrval olen ma ikka täielik poisike. Ta õpib ülikoolis, töötab poole kohaga baaris ettekandjana, et reisimiseks raha teenida ja ülejäänud aja reisib mööda maailma ja aitab erinevate programmide raames erinevate made inimesi. Nepaalis on ta töötanud ja Tuneesias ja Palestiinas jne, no ikka väga võimsa mulje jättis oma lugudega. Üks asi on osta reisibüroost tuusik ja minna reisile, teine asi on võtta seljakott ja minna vandersellina reisile. Hoopis kolmas asi on minna Iisraeli, sealt ennast valetamise ja vassimisega üle piiri Palestiinasse smugeldada ja sealsetel inimestel aidata ellu jääda. Sellist vahetut kontakti ikka tavalise turismireisiga ei saavuta. Ja inimesed suhtuvad sinusse ka hoopis teistmoodi, kui sa tuled kusagilt heaoluühiskonast, jätad enamuse oma hüvesid maha ja lihtsalt tuled, aitad ja hoolid.

Anyway, vähese vaevaga jõudsime kesklinna ja buss peatus ooperimaja lähistel, kuhu meil täpselt tarvis oligi. Ekslesime pisut erinevatel tänavatel, aga kõik kohalikud olid väga abivalmid, osad tulid ise juurde et uurida mida meil tarvis on ja nendelt kellelt küsisime, need olid lahkesti nõus aitama. Näiteks üks kerjusetädi juhatas meile teed, kui me eksinud nägudega ringi vaatasime ja ööbimispaika otsisime. Pärast mõõdukat ekslemist saime abi ühest restoranist ja helistasime LP-s olevatele erinevatele “homestay” numbritele. Esimesed kaks olid kinni, aga kolmandal olid 2 vaba voodit olemas, nii et sinna me läksimegi. Põhimõtteliselt oli kogu meie pooleteisetunnine segadus tingitud sellest, et need LP autorid olid korteri- ja majanumbri segamini ajanud.

Korter iseenesest oli kesklinnas heas kohas ja kusagil 3+ meetrit kõrgete lagedega. Üldiselt vist rikastele mõeldud maja, aga võibolla siis sellise “homestay” binessiga teenib piisavalt, et sellist korterit omada. Omanik ja poeg olid mõlemad väga sõbralikud ja oskasid inglise keelt ka (ma kahtlustan, et see poiss oli pede tegelikult), saime pesemas käia ja siis linnapeale uudistama. Neil on seal mingi selline värk, et vett saab vaid hommikuti ja siis õhtuti 7 ja 9 vahel. Ma ei teagi miks see nii on ja pole ka sellist adekvaatset vastust saanud, aga vist on nii, et need kes pole linna veevõrku ühendatud, neil mingi oma pump mis vett pumpab ja ülemistele korrustele (me olime viiendal) nad ei raatsinud vett terve päev anda. See võib olla muidugi Artjomi (temast räägin ka hiljem) väljamõeldud jutt, aga see pole tegelikult ka eriti oluline. Igatahes, väga ilus vaade oli sealt korterist, kõik eluks vajalik olemas ja 9 USD eest polegi see nii paha. Neil oli mingi peen süsteem ka välja mõeldud, et kui vett anti, nad kogusid selle kahte 200 l ja 300 l paaki, nii et kui kokkuhoidlik olla sai kogu päeva ennast pesta.

Kõigepealt käisime söömas, ei midagi paduarmeenialikku, aga selline hea maitse ja mõistliku hinnaga toit. Omad õlled on neil ka olemas – Erebruni, Kilikia, Kotayk – kõik pisut erineva maitsega aga üldjoontes head. Palava päevaga pärast pikka kõndimist üks külm (mitte liiga) Kotayki vaadiõlu vähem kui 10 EEK eest, see on ikka suhteliselt lähedal paradiisile. Laura on taimetoitlane, nii et tema sööb salatit, ma mõttes ristisin ta “suure südamega väikeseks tüdrukuks” (small girl with a huge heart), sest… no ta lihtsalt on selline.

Pärast jalutame linnas ringi ja mõlemad olime liiga väsinud, et midagi LP järgi teha, lihtsalt kondasime mööda linna ringi. Tagantjärgi võib öelda, et sattusime üpris mitmele olulisele vaatamisväärsusele. Ma neid kõiki ei viitsi siin üles lugeda, aga üldjoontes on tegemist äärmiselt sõbraliku ja kesklinna osas ka äärmiselt kena linnaga. Pisut enne päikeseloojangut sattusime Kaskaadi nimelisele asjandusele, mis sisuliselt on hiigelsuur mäeküljele ehitatud hoone, üle kümne erineva tasapinna, mis on omavahel treppidega ühendatud ja kus igal tasandil on erinevad lillepeenrad ja ilupõõsad. Vahest kõige lahedam on see, et igal tasandil on ja sellised purskkaevulaadsed asjad (õigemini küll seinast väljaulatuvad torud) ja see veevulin mõjub kuidagi eriti mõnusalt ja rahustavalt, istud pingil, vaatad allpool laiuvat Jerevani, kuulad veevulinat – elu nagu lill. Majas sees tehakse vaikselt ruume korda (seda põrandapinda on seal ikka meeletult) ja eesmärgiks on neil hakata näitusi korraldama. Praegu on seal küll ainult kaks kuju, üks all ja teine üleval, mingi kuulsa kunstniku tehtud, aga ma seda nime ei suutnud muidugi meeles pidada. Kui kunagi valmis saavad, siis võib see Londoni Tate’ galeriile silmad ette teha.

Päris õhtul käisime veel mingis rikkurite kohvikus õlut joomas (Eesti kontekstis oli ikkagi odav :)) ja õhtul mängisime Vahani (see oli see võimalike pedesugemetega perepoeg) ja Lauraga malet, mille kohta ma järgmisel õhtul pidin taluma umbes tuhandet erinevat mõnitust, aga see selleks…🙂

Tesisipäev 2. august

Puhkusele tavapäraselt algas hommik kusagil varase ennelõuna paiku ja esmalt me läksime kohalikku islamiusuliste mosheed kaema (Gök Jami). Armeenlased on kuidagi eriti uhked selle üle, et Jerevani kesklinnas on nende jaoks valele usule pühendatud selline võimas pühakoda ja et nad on isegi kaks miilitsat neile andnud, kes valvaks, et keegi mingeid lollusi seal ei teeks. Põhimõtteliselt on neil muidugi õigus uhke olla, nii et au ja kiitus! Moshee ise oli ka kena, kuidagi ilusam kui need mida Indias näha võis ja Laural oli muidugi eriline nõrkus sellise asja vastu, ta oskab araabia keelt ja värki ka, ühesõnaga suur selle kultuuri fänn. Erilise boonusena polnud peale meie ka ühtegi turisti ringi liikumas, praegu ei pidavat hooaega olema.

Pärast mosheed jalutasime lähedalasuvasse turgu ja ostsime kohalikke aprikoose, selliseid mis just-just maha olid kukkunud, päikesekollased ja ülimaitsvad. Pärast selgus, et hinnaga saime umbes kahekordselt petta, aga arvestades et need olid kõige paremad aprikoosid mida ma eales söönud olen, ei ole mõtet kümnekonna krooni üle nuriseda. Üldse on välismaiste puuviljadega nii, et Eestis neid õigeid ikka ei saa, pole ma veel nii häid apelsine saanud kui Marokos või nii häid granaatõunasid kui Indias või nüüd siis nii häid aprikoose, kui Armeenias.

Edasi jalutasime armeenlastele tehtud genotsiidi kajastavasse muuseumisse. Jalutamine on üldse selline põhitegevus reisi ajal🙂, mõjub hästi tervisele, ainult et päikesega tuleb ettevaatlik olla, kõik väljaulatuvad kehaosad kipuvad kaunis kiiresti kõrbema minema. Muuseum oli masendav, informatiivne ja samas ka vinge. Mingeid suuri paatoslikke tekste polnud üles riputatud, lihtsalt pildid, maalid ja faktid. Ei pea just geenius olema, et aru saada, kui kõvasti neile liiga tehti, eks igaüks ise võib täpsemalt uurida, aga kokkuvõttes poolteist miljonit tapetut, nii et kuigi seda on võib-olla pisut ebaõiglane öelda, aga meie küüditamised olid need kõrval ikkagi poisikesed.

Produktiivne vaatamisväärsustega tutvumine jätkus kohaliku modernse kunsti galeriiga, mida oli küll kaunis raske leida, kuna ühtegi silti polnud ja kohalikud arbuusimüüjad polnud ka sellest midagi kuulnud, aga kõpuks me selle ikka üles leidsime. Päris tore oli, selline mitte eriti suur, skulptuuride ja maalidega.

Tagasi “hotelli” kus Laura pakkis asjad, et minna edasi Spitakisse oma abistamisetööd tegema. Kuna kohalikke kodus polnud, tuli meil improviseerida bussijaama ja sinna kohalejõudmise osas. LP kaardilt üritasime siis tuletada, et millisest bussijaamast bussid sinnapoole liikuda võiks ja ma joonistasin veel paberile igasuguseid venekeelseid krõnksusid, mis võiks talle teeküsimisel abiks olla. Etteruttavalt võib öelda, et hoolimata sellest et ma ta valesse bussijaama saatsin jõudis ta ikkagi Spitakisse kohale, detaile ma küll ei ta, aga ta saatis SMS-i, et on kohal ja kõik on kontrolli all.

Õhtul olin ma suhteliselt väsinud, magasin, molutasin niisama ja kirjutasin päevikut. Neil oli kodus internetiühendus ja arvuti, mis iseenesest on vist kaunis kõva sõna siinkandis, aga kuna tegemist modemiühendusega (kusjuures 32 kb, ma ei tea mis põhjusel) siis mingeid suuri imetegusid seal teha ei saanud. Vähemalt kirjad sain läbi lugeda. Õhtul käisin veel linnpeal jalutamas lugesin oma kaasavõetud raamatut, sõin tänaval pannkooke liha ja juustuga (väga maitsvad) ja üldse oli väga tüüne olla.

Kolmapäev 3. august

Hommikune kindel plaan oli minna Artjom (tema oli see armeenlane kellega me Indias koos olime) üles otsida ja siis vaadata mis edasi saab. Kuna mul polnud ei tema telefoninumbrit ega aadressi (ainult e-aadress oli), siis pidin sellest ka peale hakkama. Ma olin talle kaks kirja ka saatnud, aga kuna vastust polnud saanud ei teadnud ka päris täpselt, et kas ta siis ei taha mind näha eriti või ta lihtsalt ei pääse oma kirjadele ligi vms. (tagantjärele tarkusena võib öelda, et ma oleks Eestist ta telefoninumbri saanud ja tema e-mail lihsalt ei töötanud). Igatahes, läksin enne lõunat Matenadaram‘ nimelisse muuseumi, mis näitas ja kollektsioneeris igasuguseid vanu ürikuid. Mõtlesin, et äkki seal mingi digitaliseerimisega tegelev osakond vms. ja et küllap ma kohapeal selle siis välja selgitan🙂. Selgus, et tegelikult see nii lihtne ülesanne polegi, kõik olid hirmus abivalmid (vahepeal oli NELI tädikest korraga mind aitamas), aga alguses nad üritasid leida artjom@digilib.am nimelist veebisaiti jne, nii et asjad liikusid kuidagi aeglaselt, aga samas ka kindlalt, lahenduse poole🙂. Ma vaatasin, et ega minust seal suurt abi pole, andsin kogu olemasoleva informatsiooni üle ja läksin näitusega tutvuma. Kui tagasi jõudsin olid nad niikaugel, et aadress oli olemas ja teadmine, et seal ka Artjom töötab, aga telefonitsi ühendust ei saanud. Lõpuks neil see ikkagi kuidagi õnnestus, ainult et nad lobisesid välja, et Eestist on mingi kutt tulemas, nii et üllatus polnud enam täielik, aga siiski.

Tänasin siis südamest raamatukogutädisid, tegime koos pilti, mille peale nad ka kuidagi elevile läksid ja sõitsin taksoga Artjomi juurde. Ta oli juba ootamas, kõik töökaaslased tutvustamiseks üles rivistatud ja arbuus ka ootamas, nii et vastuvõtt missugune. Istusime, sõime arbuusi, jõime kohvi ja väga tore oli. Artjom siis võttis kohe vaba päeva, et mulle linna giidiks tulla (nende külalislahkus on ikka uskumatu) ja esimese asjana sõitsime Erebruni kindlust vaatama. Seal ostis ta kohe giidi ja piletid, minul maksta ei lubanud ja tehti meile siis privaatekskursioon muuseumis. Väga põnev oli, üksinda käies on ka hea, aga giid oskab sulle ikka igast lugusid rääkida ja siis on pärastpoole kuidagi parem asju omavahel seostada. Suvalised kindlused ja kloostrid on neil siin alates 7. sajandist, nii et see on kohati ikka masendav, mis tasemal nemad olid kui meie umbes pihukirvega puid lõhkusime ja kammkeraamikaga tegelesime. Ilus vaade oli taaskord kindluse juurest, tegime pilte, ajasime juttu, päike paistis.

Järgmine etapp oli õhtusöök. Selline armeeniapärane. Toidukoht paistis tavaline, plastlaudade ja -toolidega nii et midagi erilist ei osanud oodata, aga imemaitsvat pitsalaadset, liha ja küüslaugumaitselist toitu sõime ja siis veel mingeid peeneid liharulle (ei olnud dolmaa). Ma muidugi neid nimesid ei mäleta, aga neil oli kohe selline eriline tehnoloogia kuidas sööma pidi ja kui veel õlu juurde arvata, siis tegemist oli imehea söögiga.

Pärast sööki läksime minu “homestay” kohta, pakkisin siva oma asjad, jätsime sõbralikult korteriomanikega jumalaga ja sõitsime Artjomi juurde. Ta elab ema ja vennaga kolmetoalises korteris suhtelislet kesklinna lähedal ja tore perekond on, sellised sõbralikud, ema (Gayane) teeb ette-taha kõik ära, vend (Artak) on tore ja Artjom muidugi ka, et ta minuga koos ringi viitsib töllerdada.

Õhtuks oli planeeritud kokkusaamine Henriku PIMS-i sõbra Davidiga ja kaheksast saimegi ooperiteatri juures kokku. Tal oli üks ajateenijast sõber ka kaasas, istusime siis neljakesi kohvikus, jõime õlut ja väga tore oli. Artjom oli selline seltskonnahing, tegi kõvasti nalja ja hoidis jututeemasid üleval ja teised siis jõudumööda toetasid. Põhiline naljateema oli muidugi see kuidas me itaallanaga õhtul AINULT malet mängisime, see ei tahtnud neile kuumadele armeenia poistele ikka kuidagi hinge mahtuda ja ma kuulsin selle kohata ka umbes tuhandet erinevat tögamist:). No jutumehed olid nad muidugi kõvad, aga kui nad siis kohalikke tüdrukuid “ära rääkima” läksid, neid jäätist sööma kutsuda tahtsid, siis saadeti neid ikka suhteliselt konkreetselt pikalt🙂. Mitte et see oleks meie ülevat meeleolu kuidagi heidutanud, aga noh, mul oli lihtsalt hea meel natuke… David pillas igasuguseid suurepäraseid tõeteri tõenäosusteooriast, vene ja armeenia tüdrukutest ja julgest hundist ja rasvasest rinnast, lõbus oli.

Vahemärkusena tasub veel märkida, et tüdrukud on siin imeilusad. Sellised tõmmud pikkade mustade juustega, kena kreekapärase nina ja imeilusate pruunide silmadega. Lugesin veebist ja LP-st et 90% neist abielluvad süütutena, aga vaadates kuidas nad riietuvad ja milliste pilkudega nad sind vaatavad, tundub see kaunis uskumatu number. No ma siis uurisin siin kohalike elumeeste käest, et kuidas sellega on ja pidigi tõsi olema. Et riietuvad ja käituvad väjakutsuvalt küll, aga kui asjaks hakkab minema, siis saad kohe käekotiga vastu pead (nad enamus kannavad seda) ja siis ja järgneb pikk jutt sellest, et nemad piltlikult öeldes “selle 10 % hulka ei kuulu”. Lisaks pidavat olema veel reaalne oht, et igasugused onud ja vennad ja isad tulevad sind kastreerima, kui sa neile läheneda püüad. Vaatap. Mõtlep.

Öösel läksime veel kohalikku vastavatud pitsakohta, sõime seal korralikke itaaliapäraseid pitsasid ja jõime jääkuubikutega õlut (sic!), pärast jalutasime kesklinnas (õhtuti/öösiti on siin ikka tore) ja kunagi pärast südaööd olime tagasi Artjomi juures.

Neljapäev 4. august

Echmiadzin oli tänane esimene eesmärk. Hommikul käisime veel Artjomi tööpostilt läbi (pool 11 polnud seal veel kedagi), sain oma pildid plaadile kirjutada ja vaikselt jalutasime läbi linna, Artjom rääkis milliste majadega tegemist ja ajalugu ka pisut, nii et tore oli. Echmiadzin ise asub linnast pisut väljas (paarkümmend kilomeetrit ehk) ja sisuliselt on tegemist kohaliku vastusega Vatikanile. Ilusad kirikud, ilusad aarded, vähe turiste, vähe igasuguseid valvureid ja muid troppe, saab rahulikult ringi vaadata ja vaatamisväärsustega tutvuda. Neljas kirikus käisime, panime küünlad, vaatasime ringi, tegime pilte ja Artjom rääkis siis ajalugu ja tausta (paistab, et ta mõikab seda värki). Jällegi, ma väga pikalt ei viitsi sellest rääkida, keda rohkem huvitab võib ise internetist otsida või raamatuid lugeda, mul pole mõtet neid asju hakata ümber jutustama. Kui lühidalt kokku võtta – kindlasti vaatamist väärt koht.

Täna on muide ka kõige palavam päev senimaani, mingi 35-40 kraadi ja ei pilvepojukest. Tundub, et ma pisut tegin päikesega endale liiga ka, aga eks homme ole siis täpsemalt paista. Need külmad Kotayki õlled erinevate kirikute vahepeal, need maitsesid ikkagi imehästi ja andsid jõudu uusi vaatamisväärsusi vaadata.

Tagasitulles käisime veel turult läbi, kus ma neid imehäid aprikoose ostsin ja siis läksime khorvatsi ostma. See on selline kohalik grillitud liha (tehakse ka kalast ja juurde igasugused grillitud köögiviljad), mis pole õieti ei shaslõkk, ega ka barbeque, aga maitseb imehästi😛. Alguses mul jalad läksid pisut nõrgaks, kui ma kuulsin palju see eine maksma läks, aga kui me siis lõpuks Arjomi juurde jõudsime kogu selle lihalaadungiga, siis jagus sellest kõigile neljale ja ma asetaks maitsvuse osas 2. kohale oma elus (Kristiina isa grillitud ribi oli parem). Toidu kõrvale pakuti kohalikku puskarit (vett ei antud, kuigi ma küsisin :)), pidavat olema 67%, ja ma arvasin, et no sinna ma suren ka, aga üllatavalt maheda maitsega oli, ja kõik köhatused surusin ka alla, nii et ei jäänud häbisse.

Õhtul tulime Artakiga veel internetikohvikusse, ta siin töötab ja lubab mul tasuta arvutit kasutada…

Written by Madis Maks

August 4, 2005 at 2:08 pm

Posted in armeenia, venemaa

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: