reisijutud

Roadtrip

leave a comment »

Võõral maal tuleb ikka kohalike tavade järgi talitada (no umbes nagu jänes, karu ja mutt välismaale minnes, eksole), nii et tsiklirendis ei hakanud Euroopa ja Jaapani masinatega pussutama ja võtsin Harley.

Valisin Sportsteri, peamiselt sellepärast, et see oli kõige odavam ja Priit kinnitas, et kannatab pikka maad sõita küll. Rendis seal see mehike jäi kaunis pika näoga mulle otsa vaatama ja ütles, et neil on olnud kliente kes 2. päeval tulitava tagumikuga tagasi tulevad ja teist ratast nõuavad. Lasi mul siis Softaili selga istuda ja kui selgus, et Sportsteriga sama raha eest saab, polnud enam pikka juttu ja lõime käed.

Esimest korda Harley seljas – 750 naela meheilu, 1,6 liitrine mootor (suurem kui Getzil ;)), nii et tegemist on ikka korraliku tangiga. Ega ta nüüd kurvides just teab mis püss pole ja esiratast ilmselt ka ei saa maast lahti, aga hullult mõnus on sõita. Kiirteel ja 120 km/h sõites on minu mugavustsoonist natukene väljas (suur masin, püstine asend ja praktikat vähe), aga linnavahel ja kuni 90 kilti tunnis on puhas sõidurõõm.

Sõltuvalt pöördest kas siis podiseb,  põriseb või töriseb sul jalge vahel ja pole miskit salata, mingi võlu selles asjas on. Ei taha nüüd küll ära sõnuda, aga see on esimene tsikkel, millega pikemaid otsi tehes tagumik tuld ei löö pärast teist päeva. Loodetavasi sedasi siis jääb ikka ka.

Hommikul alustasin Mulholland drive‘ läbisõitmisega. See on Griffith’ observatooriumiga võrreldes teise mäenõlva peal, natukene kõrgemal ja vaated natukene uhkemad. Majadest ja autodest õhkus jõukust (Beverly Hills on ka kohe sealsamas) ja selle Softailiga päikeselisel pärastlõunal kurvilisi teelõike võtta oli ikka puhas nauding.

Pärastlõunal sõitsin Vaikse ookeani äärde, sealt läheb ilusate vaadete ja kalliste kuurortide poolest tuntud (Santa Monica, Malibu, Santa Barbara, jne)  tee LA ja San Francsico vahel. Ilmselt laupäeva tõttu oli palju autosid ka liikvel, mitte just ummikud, aga mõtetega pidi siiski liikluses olema, ei saanud niisama ringi vahtida. Tavapäraselt on tsikleid üpris vähe siin linnapildis, pakuks, et vähem kui Eestis, aga see mereäärne tee oli küll paksult sõitjaid täis.

Suts enne Malibut keerasin ära mägedesse, seal sai siis mitukümmend kilomeetrit uhkes üksinduses mäkke põristada (väga lahe!) ja pärast jälle tagasi ookeani äärde. Vaikselt hakkas pimedaks minema, istusin siis parkimisplatsi äärekivil, imetlesin päikeseloojangut, nosisin poest ostetud kapsasalatit ja mõtlesin, et mida eluga peale hakata. Läksin Starbucksi, võtsin kohvi ja hakkasin öömaja otsima.

Hinnad on suht krõbedad, ilmselt on ikkagi tegemist noobli kuurortpiirkonnaga. Võtsin kõige odavama motelli, poest suure pudeli Stella Artois‘d (ülejäänud kraam tundus kahtlane) ja elu nagu hernes. Läbisõiduks kujunes 169 miili. See on ikka üllatav kui kiiresti need kohalikud ühikud külge jäävad. Oleks müntidele ka mingid numbrid peale kirjutatud, oleks ilmselt need ka meeles😉.

Written by Madis Maks

December 18, 2015 at 9:52 am

Posted in usa

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: