teise vaatuse lõpp

Pikka aega pole kirjutanud, päris kiired ajad on olnud. Tööpäevad kippusid 12-tunniseks venima, puhkepäevi nagu ka polnud. Igatahes, on nüüd suurem sebimine lõppenud ja peamine mille pärast ligi kaks kuud võideldud on, sai suhteliselt edukalt ära tehtud. Pingelangus ja tõsiasi, et homme öösel lendan tsivilisatsiooni tagasi, teeb ikka meele heaks küll 🙂

Üht ägedat sakslast kohtasin tööpostil. On teine siin pikaajalise lepinguga, selline vanakooli vend, mitu aastat süsteemis sees olnud ja saab asjadest hästi aru. Mõtlesime mingi päev, et miks kõik need peenete kellade ja viledega mobiilteenused siin nii populaarsed on. No et kui Euroopas või mujal maailmas keskmine rullnokk räägib oma sõpra kohates stiilis, et jõu-jõu, ilgelt äge pidu oli Atis reedel, Pirks oli ka seal ja pärast ostsime veel taksojuhi käest viina ja mingeid nõmedaid karvaseid mõnitasime ja pärast läksime Atsi poole ja ropsisime kõik täis, jõu, jõu…, siis keskmine rullnokk saudis räägib sõbrale, et näe, issi ostis mulle uue BlueToothiga telefoni, selle abil saab võõraste tütarlastega salaja suhelda, läksin Al Faisalliah „food court“’i sellega, lülitasin sisse, ilgelt äge, chattisin mingi pliksiga, ilgelt äge, jõu-jõu. See küll ei haaku otseselt teemaga, aga riigis kus pole ühtegi kino on muidugi eriti lahe see, et Saudi Telecomi WAP portaali lehel on link „Filmide TOP 10“.

No ja siis äiteks ei mina, ega see sakslane pole oma elus kunagi MMS-i saatnud, ega helinaid alla laadinud, udupeenetest Java mängudest rääkimata. Aga siin tundub, et inimestel nagu polegi midagi muud teha, kui sõpradele oma asukohtasid saata telefonis ja aeg-ajalt ikka vaadata, et kus nad ise asuvad jne. No mitte et ma nuriseks selle üle, sest tegelikult tuleb sealt see või ja vorst minu leiva peale ;).

Uurisin siis sakslase käest, et miks ta küll nõus oli siia kõrbesse kuivama tulema ja ta siis elutargalt seletas, et vaata Madis, alati kui mul õlleisu peale tuleb või kui ma mõttetu bürokraatiaga võitlema pean, siis lähen pärast tööd koju avan internetipanga, vaatan kontoseisu ja sealt saan alati teada miks ma siin kõrbes kuivan.
Välismaalaste palgad on üldse siin väga korralikud ja tundub, et mingi nipi läbi makse ka ei pea nad maksma. Eks ta ole arusaadav ka, pikaks ajaks ja vähese raha eest siia kõrbese keegi ju ei tuleks. Mingit mõttetut paberimäärimist ja e-mailide saatmist ja lubade küsimist on ka meeletult, nii et spetsiifilist sorti inimene peab olema, et seslline asi vastukarva ei käiks. Tavaline on see, et reaalse töö tegijaid on vähe ja niisama kiibitsejaid palju. No näiteks, kui meie süsteemiga mingi jama majas on, siis iga tunni järel peab esimese liini mees kirjalikult kellelegi aru andma, et mis „staatus“ probleemiga on. Lisaks selle on need samad kiibitsejad kogu aeg sul kuklas, probleemist ja asjade olemusest teavad nad üpris pinnapealselt, aga iga natukese aja tagant tahavad teada „what’s the status“ – et mis värk on, või nii. Põhimõtteliselt vahet pole mis sa neile räägid, sest detailidesse nad üldjuhul süveneda ei viitsi ja vahepeal ei saagi aru kas nad üldse kuulavad sind, kui midagi seletada.

Vahest istud arvuti taga ja süvenenult nokitsed millegi kallal, kui keegi jälle staatuse kohta uurima tuleb. Püüad siis osavõtlikult välja selgitada, et mis staatus härrale huvi pakub, aga üldjuhul lõppeb see õlakehituse, äraoleva pilgu ja lausega stiilis, et „noh, tead ju küll, staatus…“. Maru rahulik peab olema sellistega 🙂

Mingi suhteliselt ebasümpaatne sell on siin ka kellega ma aeg-ajalt koostööd pean tegema. Rebaseonu ütleks arvatavasti „müstifikatsioonimiene“ tema kohta. Selline suhteliselt pisike mutrike, aga kaunis kõvasti meeldib rääkida üle kontori ja mingi jabur komme on inimesi selga peksta. No et pole mitte sõbramehelik patsutamine, vaid selline piiripeealne asi, et vabalt võiks tõlgendada ka tahtliku valutekitamisena. Alguses mul temaga asja ei olnu, nii et mind ta ei puutunud, aga siis mingi päev tutvustati meid ja tegime koos natuke. Õhtupoolikul istun mina rahulikult arvuti taga, suhteliselt ärev aeg oli ka, mingi oluline kuupäev oli lähenemas ja siis korraga vend paneb mulle sellise mõnusa obaduse selja tagant ribide vahele. No ma mõtelsin küll, et mida (ema, sina ära järgmist sõna loe!) v…!!! sellise asja eest peaks küll tagasisidena vastu lõugu panema. Lugesin siis mõttes kiiresti kümneni, hingasin sügavalt sisse ja välja paar korda ja seletasin mehele, et nii ikka ei ole ilus teha ja et ärgu rohkem tehku. Rohkem ei ole nüüd puutunud ka, aga teisi togib ikka edasi. Ei mõista mina hästi miks need teised siin sellega lepivad, aga no küllap neil siis mingit toekamat küünarnukitunnet tarvis, vms.

Nädala lause: selleks et säilitada optimismi tuleb evida suurel hulgal pohhuismi . Lause autor on teada, kui tatahab oma nime ka siin näha, palun kahkesti teada anda.