reisijutud

Siam Park

leave a comment »

Siiami veepark on atraktsioon, mida Tenerifel vältida ei ole lihtne. Loro pargi omanike poolt tehtud ja TripAdvisori arvates on 5 aastat jutti olnud maailma parim. Hommikul sõitsime saare teise otsa varakult kohale, sest liikusid kõlakad, et kohati on seal väga palju rahvast, raskusi sissepääsemise ja riiete vahetamisega, atraktsioonide järjekordadest rääkimata.

Meile sattus igatahes rahulik päev, vabasid lesimiskohti vaadates tundus, et rahvast on umbes kolmandik maksimaalsest mahutavusest. Inimesi oli, ja põhjamaalase jaoks mitte vähe, aga järjekordades üle 10 min küll kuskil ootama ei pidanud ja enamasti sai kohe. 15 lisaeuro eest saab muidu osta endale fast track pileti, siis saad pööblist ülbelt mööda jalutada. Isiklikult ma selle kontseptsiooni eriline austaja ei ole ja arvasin seni, et kasutatakse pigem küpsevas ühiskonnas, aga võta näpust.

Mina eriline veepargifänn ei ole, isegi Auras on “äkilisemast” torust alla laskmata ja seda teist, lahjemat, olen elus vast 3 korda proovinud. Ühesõnaga, Siiamisse läksin väga madalate ootustega, et pigem lastel oleks tore või nii.

Veekeskuse kõige uhkem(?) atraktsioon on “Tower of Power”, põhimõtteliset tuled sirgjoones alla mööda pealt lahtist toru, kõrguste vahe on 28 meetrit (see on 10-korruseline maja, eksole), saavutad kiiruse 90 km/h, toru muutub pealt kinniseks, läbid basseini, kus ujuvad ringi paar haid ja niisama kalakesed. Ja lõpetad (loodetavasti elusalt, kui südarit ei saa) basseinis, mis su hoo maha peatab. Selle kohta ma muidugi enne juba otsustasin ära, et fuck this shit, kui tahate, andke kuuma, aga mina sellise asjaga ei tegele:

1a4

Pargis on üks suuremat sorti “lainerand”, saab imporditud valgel liival ja tasuta varju all peesitada. Sinna seadsime üles baaslaagri ja käisime erinevaid atraktsioone proovimas. Tundus, et mõned lamasidki seal terve päeva ja muudest atraktsioonidest ei hoolinud – pileti hinda arvestades pisut ebatavaline valik. Samas muidugi mõnus soe, restoranid ka kohe kõrval ja õlu odavam kui Tartus kõrtsis:

lainerand

Päike tegelikult oli terav. Ja vesi mage. Basseinivett teevad mereveest, väidetavalt päikeseenergiat kasutades ja “musta” veega pärast taimi kastes. Otse loomulikult basseinivett ka soojendatakse, no et oleks ikka kogu raha eest ja ega muidu vist maailma esinumbriks ei saa ka. Enne iga täistundi pannakse lainetikitaja käima (laine on päris purakas, nii et pole ilmselt ka odav lõbu), rahvas koguneb vette ja entusiastlikult (kohati kiljudes) oodatakse laine kohalejõudmist. Mis iseenesest on üpris veider vaatepilt, täpselt samasuguseid laineid ja suuremaid on siin praktiliselt igas rannas ja täiesti tasuta.

Lastele oli väga äge “mänguväljak” tehtud, juba ainuüksi seal oleks võinud terve päeva veeta. Lapsed olid üllatavalt julged, nõus nii pea kui jalad ees igasugustest lollustest alla tulema. Ja mis seal salata, mingi võlu selles asjas on. Väike närvikõdi esimesel korral, kui üldse ei tea, mis ees ootab (üritad tagumikuga hoogu peatada ;)) ja pärast kui paar korda proovitud, saab rohkem nautimisele keskenduda. Selline kontrollitud adrenaliinilaks, nägu on kogu aeg kõrvuni. Kontrast “reisisaatjatega”, kes sulle üleval hoo sisse lükkavad ja pärast all kinni püüavad on ikka väga suur. Kui ise peaks ka sama tööd hommikust õhtuni tegema, oleks endal ilmselt ka tülpinud ilme.

Pauliga käisime suurtele inimestele mõeldud atraktsioonil “The Dragon” – neli inimest pandi tuubi ja lapsi ei lubatud. Stardis sildid, et kui süda puperdab ja selgroog nõrk on, siis ei tohi tulla. Lõi adreka üles küll, alguses liugled mööda pimedat tunnelit, loksutab sind edasi-tagasi ja kottigi näha pole. Hoiad kramplikult kinni, aga kuna ühtegi pidepunkti orientatsiooni jaoks pole, ei oska keha hoida ja loodad lihtsalt, et maha ei kuku. Siis lendad hooga valguse kätte, et näha, kuidas sa vertikaalsest seinast üles sõidad. Mõistusega tead ju küll, et no ei kuku alla, see on turvaline värk, aga tunnetuslikult ja visuaalis on ikka nii-nii vale see asi, et… oh-jah, mis siin ikka seletada, peab ise järgi proovima.

Umbes neljast hakkas vihma tibutama. Kõrvalasuvad mäed tekitavad ja püüavad pilved enamasti kinni, aga seekord siis mitte. See pilt on tegelikult õhtul, pärast pargist väljumist tehtud, aga põhimõtteliselt selline oli terve päev:

mägi-pilves

Rahvas jooksis tibutamise peale laiali, nii et viimased kaks tundi oli eriti rahulik. Paul tuli elusalt “Tower of Powerist” alla ja mõtlesin, et no hea küll, käin siis ka ära, muidu jääb vanaduspõlves kripeldama. Ja arvestusega, et see lihtsalt ei saa neljasest tuubist oluliselt hullem olla.

Kuna tornis telefoni pildistamiseks kaasas polnud (isegi särk kästi ära võtta), lingin siia kergelt sensuaalse pildi brošüürilt, millega nad seda atraktsiooni reklaamivad. Ja ma ei imestaks, kui modellil alla jõudes oluliselt vähem riideid seljas oli. Käte selline hoid on pigem turvalisuse kaalutlustel, mul kästi ka nii panna, kuigi rinnahoidjat mul polnud.

siam

Ülesminek oli täitsa üksinda, ühtegi teist hingelist polnud (mis on seal ebatavaline). Torni otsas esimene reisisaatja näitab sulle silti, et lähed omal vastutusel, süda ja selg on piisavalt tugevad jms., kaamera filmib ja enne ei pääse üldse rajalegi. Teine reisisaatja vaatab, et sul asend õige oleks ja siis ongi minek.

Esimene hetk on kõige hullem –  meetriga oled sa horisontaalist (stardiasend) vertikaalis ja vabalangemises. No päris vabalangemine ta muidugi ole, aga täpselt selline tunne on küll. Ja kuna sa oled 30 m kõrgusel, avatud torus, siis vaade on üpris aukartustäratav. Hetkega on kiirus nii suur, et jõua enam püksi laskmise peale mõeldagi, vesi pritsib näkku, suud-silmad täis ja midagi näha ei ole. Ja no siis põhimõtteliselt ongi läbi :). Takkajärgi mõeldes on natuke nagu Austrias Harakiri nõlva sõites – elamus ja tore ja kõik, aga sellist tunnet, et sõidunaudingu pärast 10x veel teeks, seda ei tekkinud.

Mõne arvates kuulub see laskumine kümne maailma kõige hullema hulka. Ja sealt edasi oli muidugi ainult sammuke, et vaadata ära videod, kus inimesed on surma saanud ja mis rajad kinni on pandud jne. Aja jooksul seda ikka on juhtunud, aga Siiami pargis paistab, et veel mitte. Kohapeal igatahes oli küll väga turvaline ja korrektne see asi. Kokkuvõttes väga lahe elamus, nii et üritame sinna uuesti minna.

Õhtul oli plaan Pauli perega koos sööma minna, aga enne üks väike õlleke võtta ja nende apartemenditüüpi hotell üle vaadata (suht-koht Tenerife Kompassi kontori lähedal). Dorada õlu on neil siin 0.25l pudelites ja seda suurust olen senimaani oma kujuteldavates vestlustes olematutes situatsioonides bebita‘ks kutsunud. Guugeldades tundub, et see pole päris õige sõna.

Igatahes, viisakas ja mugav värk, 2 magamistuba, elutuba, köök, ja hästi suur rõdu, vaatega linnale, merele ja mägedele. Tiksusime seal vaikselt, vaatasime päikeseloojangut, ajasime juttu, tõime kõrvalmajast külma õlut juurde ja nii hea oli olla, et lõpuks ei läinudki mujale.

linnavaade

Lapsed vaatasid telekast Shreki, ajasid omi asju ja mitu tundi ei olnud neist piiksugi kuulda. Sellele võis kaasa aidata ka tõsiasi, et Paul tõi neile kotitäie jäätist ja ütles: “Rivitult, sööge palju jaksate!” Mihkel ei suutnud oma õnne uskuda, mitu päeva pärast veel rääkis, et küll see Pauli pere on ikka rikas, kolm jäätist sai korraga ära süüa.

Advertisements

Written by Madis Maks

November 1, 2018 at 11:16 pm

Posted in hispaania

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: