reisijutud

Nii need päevad läevad

with 2 comments

Kuu aega oldud ja hakkab väikestviisi rutiin tekkima. Hommikul Meelike läheb enne kukke ja koitu, nii et tema tegemistest me suurt ei tea. Lapsed ärkavad tavaliselt enne kaheksat, mina pisut  hiljem ja ämm, kes on rohkem ööinimene, on kõige viimane.Lapsed hakkavad esimese asjana multikaid vaatama, mina teen arvuti lahti. Kümneks on meil tavaliselt söödud, siis lapsed (peamiselt küll Mihkel) teevad oma koolitöid paar tundi, “vahetundide” ajal Legodega mängides ja multikaid vaadates. Mina pusserdan teises toas, klapid peas, et kenasti vaikne oleks. Kuna “töötoas” lauda pole, siis poole üheks on selg piisavalt kange ja vaja minna teise tuppa laua taha istuma.

Selleks ajaks on lapsed ka kenasti ära tüdinenud toas olemisest ja hakkavad randa minema. Kui joppab, saavad kisata minema, kui ei, peab esmalt olukorra klattimisega tegelema. Ühe paiku nimelt läheb kodu juurest buss nr. 233, mis esmalt Santa Cruzi ja sealt edasi randa viib.

Kui plats puhas, on õhtuni vaikus ja rahu ja minu tööpost selline:

20181019_163505

Juhin tähelepanu pisikesele purgile rüperaali kõrval. Tegemist on Arguse õllega, mis eristub esmalt nime ja teisalt ka hinna poolest – 0.21 EUR nimelt. Täiesti joodav, aga ilmselgelt mingi meeliülendava kogemusega tegemist pole, kuigi ratebeer.com arvates on nii Originaalist kui Premiumist parem.

Aga jah, asja juurde tagasi tulles…. tavaliselt Meelike laekub umbes neljast ja ülejäänud pere kuskil viie paiku. Kuu aja jooksul on olnud üks vihmane päev, mil randa pole saanud minna. Kui parajasti autonädal juhtub olema, sõidame tavaliselt randa lastele järele, päris mõnus on ikka ise ka naba paljaks võtta ja kupsus käia.

Nädala sees õhtuti suurt midagi teha ei viitsi, oleme tavaliselt maja lähedal kas mänguväljakul, sportimas või poes käinud. Päevaund keegi ei maga ja ämm võtab laste väsitamise ülesannet tõsiselt (see on neil tegelikult vastastikune), nii et kaheksapaiku hakkame juba magama sättima ja üheksast on lapsed tavaliselt voodis.

Oleme siin isekeskis arutanud, et kuna meil Eestis on kodule kõige lähem pood 2 km eemal (lavka, 2x nädalas), siis tänu aastatega kogunenud karmakrediidile oleme sattunud tõelisse poeparadiisi – kilomeetri raadiuses on Alcampo  kaubanduskeskus, IKEA, Decathlon ja lugematu hulk väiksemaid poode.

Alcampo on lähim toidupood ja kohalik versioon prantslaste hiigelketist nimega Auchan. See on ikka täiesti ajuvab, kui suur see pood on. Õhtuti (eriti nädalavahetusel) paksult rahvast täis. Õnneks saame lihtsa vaevaga jala sinna ka ligi, aga autoga tulles on kohalesaamine, parkimine ja riiulite vahel jalutamine ikka meeletu ajakulu. No ja kuna see on suuremat sorti ettevõtmine, siis keegi ei lähe sinna niisama saia ja piima ostma, inimestel on tohutu suured kärud tuugalt asju täis.

Miskipärast värsket piima müüakse imepisikesel riiulinurgakesel ja neljal juhul viiest on see tühjaks ostetud. Kusjuures “igavesti säilivat milla piima” on kaks suurt riiulivahet, kümneid ja kümneid erinevaid sorte. Ja siis kaerahelbeid ei müüda või mannat on mingis sellises kohas, mida ainult Meelike on suutnud üles leida. Normaalselt saia ei pakuta jne. Selliste veidruste jaoks oleme leidnud kohaliku Lidl’i ja kahe poe peale saame kõik vajaminema kauba ostetud. Üleüldse on Lidl kuidagi sümpaatsem, asjade valik on piiratud, inimesi vähem ja orienteerumisele kulub ka oluliselt vähem aega.

Decathlon on ka täiesti imede maa, põhimõtteliselt nagu meie Matkasport + Sportland on steroids. Kõike on, alates matkakolast ja lõpetades poksivarustuse ja allveespordiga. Balletiseelikutest on ka eraldi hooajaline kollektsioon. Põhirõhk tundub olevat hinna ja kvaliteedi suhtele, s.t. mingeid väga kalleid brände pole, aga valik on jalustrabav ja tundub kvaliteetne. Quechua asju on palju.

Kaks spordiväljakut oleme ka maja juurest leidnud, Dechatlonist ostsime kolm palli, nii et oleme õhtuti käinud kas niisama ronimas, lõuksi tõmbamas, jalkat tagumas või kossu loopimas. Kohalikke on aeg-ajalt näha, aga enamasti oleme poistega üksi. Tundub, et kohalikud pigem eelistavad jalkat mängida, aga korra sain mingite pisikeste meestega kossu mängida – vastast eriti polnud, nii et laksisin nagu noor jumal (või siis mitte), aga kuna üle aasta pole mänginud, oli kokkuvõttes väga mõnus.

Professionaalsel tasemel on siin muidugi hoopis teine teema. Kohalik Iberostar Tenerife mängib Hispaania kõige kõvemat kossuliigat ACB ja Euroopas meistrite liigat. Naabersaarel Gran Canarial on päris Euroliiga sats ka, aga Žalgirise vastu mängivad nad kahjuks alles detsembri lõpus, muidu oleks võinud vaatama minna. Siim-Sander Vene mängib sel hooajal Baxi Manresa eest, aga Tenerifel on kodumäng nendega ka alles siis, kui tagasi tuleme.

Korteriomaniku põhitöö tundub mingi spordivärk olevat, näiteks on tal selline sõber nagu Sergio Rodriguez, kes on Tenerifelt pärit. Osaliselt korteriomaniku eeskujul oleme lastega käinud paar korda ka kossu vaatamas, ühel tpoolt, et niisama aega surnuks lüüa ja teisalt seepärast, et neile spordi ja fänluse kontseptsiooni tutvustada.

Iberostari koduhall on meie juurest veerandtunnise jalutamise kaugusel (tagasitulek on küll suht püstloodis mäkkeronimine). Ei tea, kas asi on popkornis, mida vaheajal ostame või tasuta jagatavas nännis, aga seni on neile igatahes meeldinud. 5000 inimest mahutav saal ja kõige popimal mängul on vast 80-90% täismajast. Paarkümmend trummimeest on alati kohal, üritavad terve mängu jooksul rahvast kaasa tuua. Eestlastega võrreldes on rahvas ikkagi temperamentsem ka, nii et melu on korralik. Fännibaas on olemas, paljud on hooajapiletitega ja paistab nagu laste-noorte spordigruppidele jagatakse odavamatesse sektoritesse tasuta pileteid. No et saal oleks ikka rohkem täis ja kisa rohkem või nii. Paljud vanemad on lastega ja naisi on üllatavalt palju.

Kohapeal alksi ei müüda, ei teagi, kas siis asi on temperamendis või mis. Ühes kaotusmängus oli kisa kohtunike suunal päris kõvasti (lapsed ehmatas ära), aga üldiselt midagi väga hullu pole ja politseinike hulk sellise rahvamassi kohta pigem tagasihoidlik.

Vahepauside ajal käib kaamera ringi ja kui sinu peale satub, peab kas mingit tantsu tegema kogu rahva silme all või siis teine variant on “kiss-cam”  (pead naabrile musi andma). Mõlemad variandid on iga põhjamaalase ürghirm loomulikult, aga seni ei ole kaamera õnneks meile peale sattunud.

20181009_193045

Pildil mäng Bonni Telekom Basketsiga, kus Bonni parimaks osutus eelmise aasta Kalevlane  Bojan Subotic!

Advertisements

Written by Madis Maks

October 21, 2018 at 5:16 pm

Posted in hispaania

2 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. Naabritel siis lehma polegi?

    H.

    October 21, 2018 at 6:20 pm

    • Kahjuks ei. Küll on neil aga olemas survepesur, mida hommikuti aeg-ajalt kasutavad :).

      Kusjuures kohvikutes kasutavad ka piimapulbrist tehtud piima – suht tugeva ja spetsiifilise maitsega, suudab kohvi maitse ka kenasti ära rikkuda

      Madis Maks

      October 22, 2018 at 9:56 am


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: