reisijutud

Mussoon Mumbais

leave a comment »

Pärnu Filmifestivali raames näidati hiljuti sellisti toredat filmi nagu Rebellkirurgen – väga tore film, soovitan kõigile. ERR’st saab eel- ja järelvaadata. Sealt üks mõte, mis kõlama jäi, et natukene raskusi tuleb lääne inimesele ainult kasuks, siis oskad jälle paremini hinnata, neid väiksemaid ja suuremaid asju, mida enesestmõistetavaks pead.

Reis algaski sellega, et nii mu enda kui ka ka tööks vajaliku pagasi jättis Jet Airlines Amsterdami. Õnneks tuli 24h hiljem sama lennuga A. ja mõõduka veenmisega õnnestus tal minu pagas ka enda kätte saada ja lennujaamast välja smugeldada. Täitsa mitu tundi varu jäi koolituse alguseni, nii et no problem.

Töönädal oli päris kiire, isegi kohalikku õllepoodi ei jõudnud ja õhtuti pidi (paljuski une arvelt) MM-i vaadates kallist importõlut jooma. Tallina raeplatsi hindadeni päris ei küündinud, aga India mõistes absurdselt kallis.

Korra käsime lähedalasuvas kalarestoranis õhtustamas, 15 tuhande Mumbai restorani hulgas oli see muljetavaldaval 48. kohal, kalarestoranide osas teine. Oli maitsev küll, natukene nagu turistikas, üritati vägisi mingit kallimat kraami pähe määrida. Valisime hailiha, see oli maitsev küll.

Aga jah, lõbusamaks hakkas minema nädala lõpupoole, kui loksus paika plaan pisut tsikliga ringi sõita. No et kui juba nii pika maa taha tuldud ja selline tore riik, kus võimalik Royal Enfield rentida :). Kuna siin hetkel on mussoon täies hoos, siis eks alguses oli omajagu kõhklusi ka, mingid uudised näitasid suuri üleujutusi, üks metroojaam olevat vett täis olnud, mõned majad maa alla vajunud jms. Et siis päris Eestist ei julgenud asja lukku panna ja tahtsin enne olukorra kohapeal üle vaadata. Vihma sadas küll, ja korralikult, aga midagi üle mõistuse nagu ei paistnud olevat, nii et – tuld! Pole olemas halba ima, on ainult koledad riided. Või kuidas see vanarahvas rääkiski…

Et tsiklit saada, pidi eelmisel päeval personaalselt kohale sõitma ja tasuma rendi eest. Koht oli Mumbai mõistes suht lähedal, 12 kilomeetrit, mul kulus selleks Uberiga edasi-tagasi neli ja pool tundi. Ühe otsa puhul sattus juhiks väga tore ja jutukas kohalik vunts, lahutas meelt ja rääkis India eluolust, muidu oleks see õhtu seal ummikutes ikka maru vaevaliseks kujunenud. Korra käime tukiga (siin nimetatakse neid autorikšhadeks) ka Mumbai suurimas kaubanduskeskuses ja need kaks õhtupoolikut liikluses aitasid kenasti kohalikule lainele sünkida.

Tsikkel toodi õhtul hotelli ära, omanik näitas kohta, kus dokumendid asuvad (“karp” avaneb süütevõtmega) ja protsessi käigus keeras ühtlasi ka võtme pooleks. Mind see otseselt ei puudutanud, läksin hoopis kolleegidega meeldivale õhtuseöögile, aga tsikliomanikule oli see 2h lisasõitu , et varuvõti ära tuua. Õnneks kell oli palju ja ummikud läbi, sai suht kärmelt käidud.

Igatahes, hommikul pakkisin siis asjad ja põristan vaikselt itta. Linnast välja jõudmine võtab mõned tunnid, palavus on päris korralik, mingid sõlmpunktid on umbes ja sealt läbi saamine võtab kõvasti aega. Samas tsikliga oled ikkagi kõige kiirem liikluses, viisakalt lastakse vahele, saab autode ja aukude vahel laveerides ja vajadusel teeääri abiks võttes muust liiklusest ikkagi oluliselt kiiremini edasi. Omamoodi nagu mingi pusle harutamine, et hindad kuidas mingid masinad liiguvad, kuhu nina vahele saaks toppida ja mis trajektoor kõige optimaalsem on. Päris lõbus, ühesõnaga.

Kui vihma sadama hakkas, tegin peatuse linnaäärses McDonald’s-is, panin pelleris tsiklipüksid jalga. Siin poolpaljas ihu tundub sutsuke tabuteema olevat, nii et päris tee ääres ei julgenud. Samuti on McDonald’s siin riigis üks väheseid kohti, kus normaalset kohvi saab. Protsessi käigus õnnestus tsikli võtmed kuidagi ära kaotada. Uurisin siit ja sealt, keegi polnud näinud, eriti keelt ka ei osanud. Lõpuks sain mingi ülemuse jutule, tolle käest sain võtmed tagasi, mingi töötaja oli ikka kenasti üles leidnud. Vedas, ühesõnaga.

Sutsuke sain sõita ja siis hakkas korralikult kallama. No ikka sedasi, et piisad on nii suured, et isegi vastu minu terasest rinda on tunda. Ja noh, hetkega oled muidugi munadeni märg ka. See võtab iseenesest pinged maha, pole variantigi, et kuskilt kuivaks jääd või et ootaks kuni vihamasadu peatub. Ja iseenesest on ilm ikkagi soe, nii et väga vahet pole.

Etteruttavalt võib öelda, et väikeste pausidega sadas järgmised kolm päeva jutti ja see on huvitav, et kuidas siis hoopis mingid teised asjad rõõmustama hakkavad – näiteks kui sadu lakkab ja päike korraks pilve tagant välja tuleb. Või kui udu taandub ja saad mingit ilusat orgu vaadata. Või siis piisab paus, et peopesad ära hakkavad kuivavama ja mõnusam on lenksust kinni hoida. Või kui maantee ära kuivab, auke pole, saad vähe pingevabamalt sõita jne. Üpris vähe on siis ikka õnneks vaja.

Igatahes, esmalt oli plaan minna vaatama klotsi nimega Rajmachi Fort, aga kohalikelt uurides sain teada, et hetkel on teed läbimatud ja sina konn oma tsikliga sinna kohe kindlasti ligi ei saa, vaja oleks mingit endurokat. Soovitati minna vaatama kohta nimega Tiger Point – see on mäe otsas mingi koht, kust avaneb imeilus vaade alla orgu, Mumbai poole. Väga võimalik, aga pilt mis mulle avanes oli selline:

20180706_173238

Reede õhtu ja hullult palju rahvast oli küll, tundus kohalike seas popp koht olevat.

Edasi Pune poole minnes oli kaks varianti, kas sõita tuldud teed pisut tagasi ja mööda “kiirteed” või siis üle mägede edasi. Arvamusi oli vastakaid, et kas sealt üle mägede ikka saab, aga kuna mingi täitsa ametlik Hilton Resorts teeviit oli, otsustasin ikkagi proovida. See võis olla vale otsus.

Õhtu hakkas saabuma ja mägedes oli oluliselt jahedam kui all Mumbais, nii et toppisin järjest kuivi särke selga. Aga kuna vahelduva eduga ikkagi kogu aeg sadas, siis said riided kiiresti märjaks ja külm tikkus ligi. Tee iseenesest oli maaliline, aga kogu aeg ei saanud ringi vahtida, auke oli palju, vesi voolas tihti üle tee, lahtist kruusa oli mitmes kohas jne., pidi tähelepanelik olema ja rahulikult sõitma. Tsivilisatsiooni praktiliselt polnud, kohalikud talumehed ainult, kes omi asju toimetasid. Tee oli umbes selline:

20180706_175954

Kui Hiltoni silti märkasin, olid korralikud vappevärinad kallal ja sattus parajasti eriti ränk vihmahoog olema, nii et keerasin sisse. Jalutasin receptionisse ja uurisin kas öömaja pakutakse. Olin täiesti läbimärg ja tilkusin veest, nii et pikk-pikk, vesine ja porine rada oli mul järel. Oli näha, et see polnud nende jaoks tavaolukord, aga peen koht, tegid viisakalt head nägu.

Seni kuni nad seal uurisid, et kas vabu tubasid on, mõtlesin isekeskis, et mis see maksimaalne hind on, mis ma olen nõus maksma. Tegemist oli tõesti peene kohaga ja ma kindlasti ei plaaninud algselt sedasorti öömaja. Selgus, et soodushinnaga oleks võimalik pakkuda 200 EUR öö :). Mnjah. Mõtlesin, et fuck it, sellise raha eest küll ei lähe. Vaikselt hakkas soe jälle kontidesse tulema, tänasin viisakalt, käisin nende briljantselt puhtas ja meeldivalt lõhnavas WC’s oma poriseid vahekihte veest kuivemaks väänamas ja sõitsin edasi.

Hakkas pimedaks minema, ühtegi kohta, kust oleks saanud endale vihmakombe osta 80 km jooksul ei näinud, öömajast rääkimata. Riided kuivasid aeg ajalt seljas ära, et siis järgmise sahmakaga uuesti märjaks saada. Nii külm, nagu seal Hiltonis oli, enam ei hakanud, ei teagi kas siis kokku hoitud 200 EUR andis sooja või teadmine, et pole siin mahti põdeda, mida rutem edasi sõita, seda kiiremini uue öömaja leiab. Kõik sildid kohalikes krõnksudes, nii et ilmselgelt polnud tegemist turistile orienteeritud kohaga. Ilusaid ja tüüneid vaateid oli ikka ka:

20180706_183056.jpg

Kui päris pimedaks läks, tõmbasin tempot veel alla, liiklust oli õnneks suht vähe. Ühtegi looma ei näinud, küll aga olid päris palju krabisid üle tee jooksmas, mis tundus veider, sest olin mägedes ja merest kaugel. Mõned krabid olid päris pirakad, sellised rusikasuurused.

Kui mägedest alla suurema tee peale jõudsin, võtsin esimese öömaja, millele kirjutatud “Hotel“, konditsioneerita tuba (seda ma tõesti ei soovinud tol hetkel) maksis 1200 kohalikku, u. 15 EUR. Ehk, siis sama raha eest, mis Marriotis ühe öö eest maksin, oleks siin saanud terve nädala ööbida. Sooja vett selle raha eest ei saanud, vetsus pidi kopsikut kasutama, pisut kahtlased plekid linadel ja tundus ka, et käterätti polnud keegi pärast eelmist kasutajat pestud. Kokkuvõttes paistis ikkagi, et ega kogu see kupatus mind mustemaks ei tee, kui ma praegu juba olen, nii et pole hullu.

Plusspoolele võib lisada aga kogu india reisi kõige maitsvama õhtusöögi – mingi kana masala värk see oli, ise nad soovitasid – tõepoolest oli maitsev ja esimest korda ka nii vürtsine, et võttis lõua kergelt värisema. Kindlalt parem kui Marriotis või isegi selles peenes kalarestoranis, mida Mumbais külastasime. Lisaks jõudsin esimese veerandfinaali lõpu ära vaadata. Teist mängu keelduti suurel ekraanil näitamast, mingi kriketimäng oli parajasti käimas ja ega ma siis väga ei pressinud ka, vaatasin oma toas:

20180706_234940.jpg

Järgmisel hommikul ostsin esimese asjana vihmakombe. Ilmselt üks mu elu paremini investeeritud neli eurot. Väljas juba pisut tibutas ja kui olin kombe selga saanud, sadas põhimõtteliselt seitse tundi jutti. Korralik kraam, kuskilt läbi ei tilkunud ja mõnus soe oli ka. Jalanõud muidugi olid läbimärjad, aga ega kõik ei peagi päris täiuslik olema.

20180707_142408

Mägiteedel autosid praktiliselt polnud, ainult mõned kohalikud turistid, kes koskede all kümblemas käisid ja protsessist selfisid tegid. Koski oli tõesti väga palju. Teed olid enamasti head, aga ehituse kvaliteet kohati jätab kõvasti soovida, auke on palju ja aeg-ajalt voolab lihtsalt vesi mööda teed alla, üks stiilinäide on siin.

Üleüldse tundub, et siin see vihma hulk ja veetase on ka kohalike jaoks tavapäratu. Ajalehes kirjutati, et osariigis on üleujutused, päris palju inimesi oli jõgede ääres pilti tegemas, majad olid vee all ja mitmes kohas ka suuremate maanteede peal voolas vesi lihtsalt üle tee. Enamasti oli selline poolde põlve vesi, nii et läbipääsemise osas suurt väljakutset polnud, pigem selline lõbus elevus. Üks video sellest on siin.

Lõunasöögiks selline asi ühe euro eest (enamus juba söödud ja tee pole veel toodud):

20180707_153238

  • kõige ülemisel taldrikul on hindude vastus sibularõngastele. Põhimõtteliselt on tegemist paneeritud hakitud sibulaga – kokk võtab võtab kausist näpuotsatäie hakitud sibulat, kastab korraks pannkoogitaignasse ja viskab siis resultaadi õli sisse praadima. Huvitav säbruline resultaat, aga maitseb nagu sibularõngas mis sibularõngas
  • parempoolsel taldrikul on bataadi või kartuliviilakad, sama taigna sisse kastetud ja ära praetud – samuti täitsa maitsvad
  • kolmas toit on saiakese vahele pandud masala (s.t. vürtsisegu) kartulikotlett, pidi väga mumbaipärane toit olema, nendest kolmest kõige vähemütlevam mu meelest

Toit üleüldse on siis muidugi väga maitsev ja odav. Näiteks see õhtusöök, koos tuppa toomise jms. maksis alla nelja euro. Kogused on sellised, et vabalt jätkuks ka kahele:

20180707_213316

Teiseks öömajaks olin booking.com’st välja valinud mingi suvalise hotelli linnakeses nimega Roha. Wikipeedia andmeil elab seal 167k inimest ja juulis sajab 1,4 m vihma. Jah, meetrit, ei ole trükiviga. Kohapeal selgus, et asub jõe ääres ja sinna minev tee nii sügava vee all, et mina igatahes läbi sõita ei julgenud (ja ma polnud ainus). Üritasin siis ringiga läheneda, aga teine tee oli samamoodi üle ujutatud. Üle jõe viiv sild oli ka täiesti vee all, nii et kõike arvesse võttes tundus natuke kahtlane kogu see asi. Tundus mõistlik kõrgemas kohas endale öömaja otsida.

Hommikul ärkasin 6:20 (eesti aja järgi on see 3:50, eksole) sellise tõsise Meisterjaani stiilis reivi peale. Pühapäeva hommik, tundus, et mingid kohalikud rullnokad kuskilt peolt tulnud ja üritavad õhtut pikemaks venitada. Teadsin, et maru rahulik peab olema, sest kui ma alla receptionisse seda asja klattima lähen, siis on uni raudselt läinud ja asi lörris. Panin siis tropid kõrva, keerasin teise külje ja üritasin edasi magada.  No ei õnnestu, ikka selline korralik vihane tümakas. Ajasin ennast siis püsti, et seda asja klaarima minna, aga selgus, et tegemist on hoopis õues toimuva valimisüritusega, selline korralik kultuse- ja rituaalilaadne asi. Mõtlesin siis, pole parata, “You have no power here…“, uni oli läinud ja hakkasin asju pakkima.

Receptionis uurisin veel, et kuidas on, kas täna saab üle jõe sõita või peab ringiga teed otsima, öeldi, et “No problem sir”, vabalt võib sõita. Veetase oligi alanenud, täitsa kuiva jalaga sain üle. Tagasi Mumbaisse sõitsin peamiselt mööda NH-66 maanteed (see on siis national highway, eksole). Sattus vähe siledamaid lõike ka sekka (teeehitus oli täies hoos), aga täiesti tavaline oli kilomeetrite kaupa ka selline vaade:

20180708_104659

Kokku tuli 468 kilomeetrit, ja teekond selline.

Advertisements

Written by Madis Maks

July 8, 2018 at 4:45 pm

Posted in india

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: