Maraton
Seekordne maraton algas reedeõhtuse kõnega emalt. Nimelt selgus, et olen paras udupea ja maraton on pühapäeva asemel hoopis laupäeval. No ja siis selgus veel, et pean päris pikalt kontoris pusserdama, nii et pastasöömisest ja puhkamisest ei tulnud suurt midagi välja.
Stardis otsustasin õppida eelmise aasta vigadest ja valisin rahuliku algustempo 4:45 grupis. Pulss tundus natukene nagu kõrge, aga arvasin, et see on pigem varajasest ärkamisest ja niisama võistlusärevusest. Plaan oli selline, et jooksen 5 kilti rahulikult 4:45 grupis, siis tõstan vaikselt tempot ja võtan 4:30 grupile sappa. Ainult et, pulss ei tahtnud alla minna, tekkis kahtluseuss, et midagi on pekkis ja mingist tempotõstmisest polnud enam juttu. 25. kilomeetriks oli 175 käes ja siis oli selge ka, et sedasi lõpuni ei jaksa.
Pudenesin grupist ja tiksutasin vaikselt lõpu poole. Ei saa öelda, et eriti kerge oleks olnud. Mõtlesin, et kui aega ei jaksa joosta, siis prooviks vähemalt kõndimata lõpuni minna. Sisuliselt tähendas see seda, et “jooksin” sama kiirusega kui “lõigutreenijad”. No et nemad jooksid eest ära, hakkasid kõndima ja mina nagu siis pidurdamatu tank rühkisin järele jne, jne. Üpris rahulikus tempos kogu see asi kulges ja kõrvaltvaataja jaoks ilmselt natukene naeruväärne. Põhiline ajasisustus oligi siis sisemine diskussioon, et kas on mõistlik ennast sedasi piitsutada ja tegelikult ei ole ju vahet kas sa läbid distantsi kõndides või mitte. Lossi mäe tõus oli ka veel ees terendamas ja siis oleks kuidagi eriti mõttetu raiskamine, kui senini vastu pidada ja siis kõndima hakata. Aga noh, käisn just Eversti filmi vaatamas ja tsiteerides klassikuid, et miks ma seda teen… well, Because it’s there!
Vaikselt ikkagi lõpp tuli lähemale ja Lossi mäele jõudes ma olin ennast kuidagi täiesti vaimselt valmis pannud (võiks isegi öelda, et üles kütnud) ja see tõus oli kahtlemata üks elu emotsionaalsemaid. Ilmselt oli organism ka piisavalt kurnatud ja kontroll vähenenud, aga konkreetselt nutt oli kurgus. Igatahes täie pasaga ma sealt üles lidusin (vähemalt enda arvates). Poole mäe peal veel esmaabi tuli ligi ja pakkus kahte glükoositabletti (kõigile vist pakkus), soovitas need ära süüa ja kohe järgmises joogipunktis vett peale võtta. Mina viisakalt soovitasin tal need endale anusesse susata ja kui soovib, võib joosta järgmisse joogipunkti ja seal vett peale juua.
Igatahes, kuidagi ma sealt Toomemäelt alla tuterdasin, jalad olid päris läbi, aga ikkagi joostes lõpuni. Lõpusirgele sattusin 10km lõpetajatega koos, nii et sain möödaminnes ka suure aplausi osaliseks. Tunne oli peaaegu nagu mulle oleks plaksutatud ja tulemuseks 5:04:09. Nagu Jahilo ütleb, siis 5h mehed on kõige kõvemad, nemad jooksevad ikkagi kõige kauem. Ja seekord õnnestus Jahilost ka veel kõvem mees olla.
Et mis siis nihu läks? No esiteks kilometraaž oli väiksem – eelmisel aastal 690 kilti, sel aastal 515. Iseenesest tundus, et seekord sai targemalt trenni tehtud ja see 3 x nädalas formaat (üks pikk ots aeglase tempoga, üks intervallidega ja üks “maratonitempos”) on optimaalne. Polnud lihtsalt meelekindlust seda väga kindlalt järgida. Ja noh, ilmselt 3 lisakilo ei teinud ka seda jooksu lihtsamaks.
Põhiline põhjus oli ilmselt ikkagi, et mingi trebla oli eelmisest nädalast sees ja ei kosunud jooksuks ära. Vaatasin sügise pikemaid trenniotsasid:
30.53 km – 3h:30m:19s – 6:53 min/km – pulss 137
33.10 km – 4h:08m:00s – 7:30 min/km – pulss 138
Et noh… sellise 4:45 lõpuaja tempos oleks pidanud 30 km peal pulss maksimaalselt 150 tuuris olema (mitte 175) ja sealt oleks olnud täitsa loogiline sama tempoga kas lõpuni tiksuda või siis natukene isegi juurde panna. Aga jah, seekord siis läks teisiti. Kusjuures huvitav oli see, et keskmine pulss oli mõlemal aastal praktiliselt sama 164 ja 165 siis vastavalt.
Paar pilti kah, et päris lust-ja-lillepidu see asi polnud:
reisijutud 
Leave a comment