reisijutud

Minu pere ja muud loomad

with 2 comments

Vahepeal oli meil siin torm 2 päeva. Ladistas ikka korralikult, kõva tuul oli ja välku lõi ka. Tormi ajal tuli välja (teatud kahtlusi oli varem), et äkki see majake meil päris ideaalne ei ole ka. No näiteks ühel tuulisemal õhtul kukkus H vannitoas alla ripplagi, meie toas puhusid sahtlit avades tuuleiilid näkku ja vannitoa laest tilkus vett läbi. Öösel oli natukene selline Estonia ja/või kolme põrsakese tunne, raputas ikka nii korralikult, et ükski täiskasvanu magada ei saanud.

P siin pungi mõttes plaanis üles pildistada kõik need maja ebatäiuslikkused ja teha pärast lahkumist ka väike ülevtaateakt… ütleme nii, et Eestis sellele majale kasutusluba ei saaks🙂. Lained olid küll igatahes maru vinged, pilt seda stiihiat eriti edasi ei anna, aga vaatasime, et rannast vähe kaugemal olid ikka sellised korralikud viiemeetrised lained. Tormi tulemusena oli terve promenaad kivisid täis, tavapäraselt on see promenaaditase paar-kolm meetrit ikka merepinnast kõrgemal.
torm
Ja siis väike parandus ka meie argipäevarutiini, viimasel ajal kell kaheksa ennast keegi liigutama ei hakka, pigem on sedasi, et kõik istuvad hiirvaikselt omas toas ja on selline väikestviisi võistlus, et kes enne alla annab ja kööki putru keetma läheb. Viimasel ajal on see pigem kümnepaiku juhtunud ja hommikusöök vaikselt brunchiks nihkunud. Üldiselt kõik on siin oluliselt paksemaks läinud (välja arvatud Meelike), sööme niisama palju ja laste kisa vastu aitavad maiustused üpris hästi. Teine variant on alkohol. P näiteks siin käis üks õhtu külamehega mandariine korjamas ja protsessi käigus kulus märkamatult ka pudel tšatšat ära. P oli pärast nagu paralleeluniversumis – töö lendas helikiirusel, tuju oli hea ja laste kisa ei morjendanud hetkekski.

Natukene oleme tegelikult jooksmas ka saanud käia, kõige parem on mööda promenaadi (2.75 km ots), mujal on kas väga palju autosid või siis liiga mägine. Üks õhtu sörkisin siis rahulikult, sellisel päikeseloojangueelsel rahulikul ajal ja korraga äratab mind mõtisklustest korralik räme venekeelne laul. Umbes nagu Jörpsi Üllar, ainult et ilge tümaka taustal. No ja tagaplaanil mererannas üks kohalik noorpaar suht varjamatult vahekorda astumas. Kuna nad oma toimetamises hoogu maha võtsid, siis ilmselgelt olid nad märganud ka mind lähenemas ja kuidagi imelik oleks olnud nagu ümber pöörata ja tagasi joosta. Huvitav, et mis see etikett üldse sellises olukorras ette näeb? Et kas peaks teesklema, et ei näinud? Või peaks jõudu soovima? Või hoopis meesperet õnnitlema ja innustust hüüdma? Siin selle abielueelse vahvaga on kasinasti, ma olen aru saanud.

Kui nüüd uurivama pilguga olen ringi vaatanud bulvari kaugemas otsas (seal on see endine N-Liidu polügon), siis vedeleb seal päris palju kondoome. Samas, enamasti ainult lehmad ja vanemad kalamehed liiguvad ringi. Loodetavasti see seos on puhtalt juhuslik ja pigem ikka noored inimesed Batumist käivad romantikat tegemas.

Vahepeal tundus et Genodzvale meil siin annab otsad, oli teine täitsa loppis, ei söönud, ei jooksnud ringi ja ei kaitsnud ennast laste eest ka. Kahtlustasime, et äkki sai suurte kasside käest peksa, või siis kanakondid, mida ämmad kogemata talle andsid, on midagi tal seal sees katki teinud. Aga ei miskit, kaks päeva põdes ja nüüd on jälle täies elujõus.

Tegelikult loomade vähenemise asemel on nende arvukus hoopis suurenenud, eile nimelt kingiti omanikele  saksa lambakoera kutsikas – meie suhtleme temaga koondnimetuse all Šarik. On teine ikka täitsa pisike veel ja kuna tuppa teda ei lubata, siis piiksub (haukuda veel ei oska) terve öö ukse taga. See jällegi erutab ümberkaudseid täiskasvanud koeri, nemad oskavad juba väga hästi haukuda, nii et rõõmsat suhtlemist on terve öö kuulda. Suure südametäiega oli Šarik siis hommikuks kõik majaümbruses olevad uksematid täis sittunud. “Rõõmsat” küürimist oli omanikel siis terve hommikupoolik.

Muidu suht loll on see Šarik veel, päeval näiteks tegi (laste suureks rõõmuks ja kilgete saatel) kaks junni meie hoovile. Enne kui täiskasvanud reageerida jõudsid, oli üks junn tal juba ära söödud, kilked vaibusid nagu noaga lõigatult ja lapsed olid tükk aega täiesti sõnatud.

No vot, nii need päevad meil siin läevad. Lõpetuseks üks kena panoraampilt funikulööri tipust:

DSC_0039

Written by Madis Maks

October 28, 2014 at 12:22 pm

Posted in gruusia

2 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. Lained on ägedad. Näpp on nõme. Lugemine taaskord väga meeli ülendav. Kondoomide osas — kalamehed äkki võtavad need randa jõudes telefonide ümbert ära lihtsalt😛

    Martin

    October 29, 2014 at 11:17 pm

    • Vot see kalameheteooria võib tõesti õige olla. Ilmselt mul fantaasia nii rikutud, et selle variandi peale üldse ei tulnud. Näpu osas mõtlesin tükk aega, et millest üldse jutt käib, siis tuli meelde🙂. Eks ta fototehniliselt jätab soovida tõesti, modell pole suutnud näppu piisavalt kaua paigal hoida ja viimasel panoraamiosal on natukene nikhes. Aga noh, ilmselt oleks pidanud sinna mõne teise pildi üldse panema, sul on õigus.

      Madis Maks

      October 30, 2014 at 12:28 pm


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: