reisijutud

Brace yourselves, winter is coming

leave a comment »

Räägin kohe alguses olulise asja ära. Päev ennet tagasilendu leidis Martin kohaliku õlleka üles. See oli neil maru hästi ära peidetud, salapärase ja diskreetse sildi “BAR” taha, aga muidu õllekas mis õllekas. Me sisuliselt iga päev jalutasime sellest mööda, aga sisse vaadata ei taipanud (taibanud?). Asus otse mere ääres ja eriliseks tegi koha see, et seal merepoolset seina üldse ei olnud. Istud seal siis, värske meretuul sasib vaikselt juukseid, kuulad kuidas lained loksuvad ja tähed säravad. Tuledes linn ka taamal paistmas. No ja ses mõttes ka autente koht, et mingite toitude, kokteilide ja muude jookidega seal pussutama ei hakatud. Ainus asi mida müüdi oli pudelis külm 25cl Flag Speciale ja seda tõi kohale suure kõhu, plekilise särgi ja karvaste käsivärtega kõrtsmik. Mäng oli aus, kõik pudelid jäeti kenasti laua peale, siis oli kohe selge pilt, et kes ja kui palju joonud on. Kui isu otsa sai, siis loeti pudelid kokku, maksid ära ja nägemist. Meie muidugi olime kuni sulgemiseni kohal, kahjuks Allah ainult ei taha, et see koht kauem kui üheksani lahti oleks.

Pilt ka, et teinekord üles leiaksite:

Muidu vahepeal toimus siin nädalake HBO Troonide Mängu 3. hooaja filmimine (peaks kevadel eetrisse jõudma). Ehe kraam. Igatahes tõi see kõvasti vürtsi meie päevale ja jalutuskäikudesse lisandus igapäevane võtteplatside ülevaatamine. Kõigepealt saadeti mehed lavasid ja asju üles panema ja väga põnev oli iga päev vaadata, et kuidas asjad arenevad. 3 võtteplatsi paistis olevat – sadamas, medinas majade vahel ja mere ääres müüri peal ja “vahitornis”. Paistis Daneryse teema olevat ja ilmselt on päris tore mõnda tuttavat võttekohta seriaalis märgata. Kuulsusi kahjuks ei näinud, aga nende staaribusse vist küll. Ilmselt oleks kõik mehed kohe toolidelt maha ka libisenud, kui Danerys seal linnapeal niisama ringi oleks jalutanud.

Kui võtted lahti läksid, siis ligi enam ei lastud, aga kaugemalt piiludes oli näiteks unsullied’e harjutamisi näha ja korra sattusime peale, kui nad terve oma salgaga läbi medina näiteks marssisid. Minnal õnnesuts üks neeger isegi ära rääkida, sai tolle käest kiivri ja pilti teha kiiver peas🙂. No ühesõnaga selline väike elevus Essaouira argipäevas. Seal muidu oleks varem reageerides saanud statisti rolli ennast üles anda ka, valgetele maksti 600 drahmi (u. 60 EUR) ja kohalikele 300 drahmi päev, võrdus peab ikka valitsema, eksole. Kusjuures alkoholipoest olid pooleliitrised õlled kõik ära ostetud, kui võttegrupp saabus. Võimalik, et tegemist on juhusega, aga samas janune kari jänkisid suudaks selle väiksemat sorti alkopoe õllest tühjaks osta küll, me thinks

Korra käisime Martiniga hammamis (araablaste vastus soome sanuale) ja see oli päris huvitav kogemus. Vanalinnas on selliseid vanemaid ka, aga me käisime kohalike soovitusel ühes äärelinnas asuvas modernsemas kohas. Siin see soe vesi vist ei ole ikka päris valdav (vähemalt vanalinnas), nii et paljude jaoks hammam ongi peamine pesemiskoht. Enapena, võtsime siis massaažiga variandi (50 drahmi), püksid jäeti jalga ja kästi põrandale maha visata. See, et kus ja kuidas nad oma intiimsemaid kehaosi pesid, see jäigi müsteeriumiks. Kui sul ikka kodus vett ei ole ja hammamis ka püksid jalas, siis…

Igatahes, hammamis ahju-värki ei ole, põrand köetakse kuumaks ja see siis kütab ka ülejäänud ruumi. Massašist siis seebitas meid musta vedela seebiga kokku (kohalik värk, väga para-öko-bio-oriento), hõõrus meid korda mööda kessaga ja viskas siis vett jälle peale. Kessa on põhimõtteliselt mingi kare kinnas, araablaste vasus nuustikule ja häädlatakse “kiss”. Meelike ostis neid kaasa ka, nii et kes meile sauna tuleb, sellele võime näidata, kuidas värk käib. Muidu oli päris tore, aga massaaž mingit kustumatut muljet ei jätnud, kohati oli ikka tunne, et väänab niisama ja päris täpselt ette ei kujuta, et mida ja kui tugevalt teeb. No et päris Mustimets ei olnud, või nii. Pärast vanalinnas mingi onu ütles, et see “morocco massage” ei ole ikka õige asi, et seda teeb tema täiesti tasuta, kui me ta hammami tuleme ja raha eest teeb ta õiget asja ka. A me sinna ei jõudnudki, sest õhtul üheksani lubati sinna  ainult naisi ja pärast seda me olime tavaliselt nii laisad juba, et ei viitsinud kodust välja ronida.

Umbes ülepäeviti käisin jooksmas ka, sellist mõnusat metsavahelist rada ei leindud (seal pole metsa kuskil) ja rannaäärne rada jäi natukene lühikesesks, aga majade vahel optimeerides sai sellise mõnusa 10 km ringi ikka kokku – tulemuseks siis läbi aegade kõige kilomeetrirohkem kuu – 103 km. Lugesin “Bor to run” raamatut ka ja see oli ikka korralik motivatsioonipomm. Kõik kes jooksmisest vähegi peavad, võiks minu meelest läbi lugeda. Teised võivad muidugi ka, mõnusa stiiliga ja huvitavalt kirjutab. Kui pool raamatut läbi sai, oli selline purakas sees, et mõtlesin kohe maratoni jooksma minna. Aga noh, kui tervet ei jõua, siis tee pool. Paar päeva hiljem käisin mere ääres paljajalu jooksmas, inspireerituna raamatust, taaskord.

Essaoira on väikestviisi kohalik surfiparadiis ka, nii et sebisin ennast Martiniga kaasa ja ta õpetas natukene lohevärki. Päris keeruline oli, esimesel harjutamisel üles pidama ei saanudki lohet. Suu ja silmad oli peenikest liiva muidugi täis, jalad marraskil ja paar korda ikka lohisesin korralikult. Teisel korral suutsin lohe enam-vähem püsima saada ja paar korda ka poolkaare ära teha, aga kaheksate harjutamiseni ei jõudnud. Martin nimelt hakkas mulle näitama, et kuidas ei tohi lohet ohtilikult “tuulde sisse lasta”, aga ootamatult sattus selline iiline hetk ja tõmbas Marini korralikult maast lahti ja maandumine väga hästi ei õnnestunud. Tulemuseks nädal lonkamist ja pärast seda mind enam randa kaasa ei kutsutud🙂. Kohapeal ikka suht kirves on see õppimine – väikeses grupis oöi 40 EUR tund. Muidu päris pull asi see lohesurf, võib-olla ikka õpin ära kunagi.

Kokkuvõtlikult… nii mõnusalt lõõgastavat puhkust ei ole ikka ülikooliasjast saati olnud. See 2 nädala kaupa puhkamine ei ole ikka päris õige asi, ei jõua korralikult välja lülituda. Ja no välismaal olles on veel see tore asi, et sul TODO nimekiri on enamasti puhas ja saad uimamisele kontsentreeruda. Kolme kuuga jõuab kõik tööasjad ikka mõnusasti ära unusta (isegi Exchange parool aegub), telefoni ei pea ka vastu võtma, sest eesti numbreid ei näidata ja liigud sisemise rahulolu poole. Näiteks puhuse alguses oli tõsiseid raskusi raamatu, või pikemate artiklite lugemsiega… tähelepanu lihtsalt kaob viie minutiga ära, mõte tormleb ringi ja kogu aeg on tunne, et peaks midagi muud tegema. Puhkuse lõpus oli olukord palju parem, aga arenguruumi muidugi veel on. Näiteks ma ei suuda kuidagi rahulikuks jääda, kui mõni autojuht üle tee ei lase, või suhtub jalakäijasse üleolevalt. Ma tean küll, et kultuurilised erinevused ja värk, aga ikka kihvatab sees. Aga noh… treenime selles osas, äkki järgmise puhkuse lõpus on parem.

Homme lähme ära Marrakeshi ja ülehomme lendame Euroopasse tagasi.

Written by Madis Maks

October 30, 2012 at 2:30 pm

Posted in maroko

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s