reisijutud

Teine verstapost

leave a comment »

Toidust ka siis natukene. Ühena esimestest asjades sai käidud Farolitos. Ikka see sama tuttav ja kergelt ülevoolav vanamees oli ettekandja, aga mind ta vist ära ei tundnud, Ivo on kas markantsem kuju või tihedam külaline. Ilmselt mul olid ootused (ja mälestused) toidu osas kuidagi väga kõrgeks aetud – ei olnud nii äge, kui ma lootsin. Keerasime tacod pintslisse ja tulimee tulema. Üle kolme soti (20 €) oli arve ka, nii et rohkem polegi käinud.

Küll oleme aga palju sushit söönud (seda sööme pmst. alati, kui muud teha ei viitsi, ehk siis päris tihti). Korra oleme tänavapealt ta tackosid ostnud ja maitsesid ausaltöeldes paremini, kui Farolitos. Ilmselt aitas kaasa ka 50 peesone (3 €) arve kahele ja eks see tänavaromantika värk annab ka natukene juurde. Võib-olla järgmine kord nii sümpaatne enam ei tundu.

No ja siis cevichet oleme korra ka söömas käinud – see on udupeen toore kala värk. Huvitav oli proovida, aga midagi epohhiloovat polnud. Ja kõhtu muidugi nii peenest toidust täis ei saa. Iga pühapäev oleme soodapannkooke ka teinud, mulle isiklikult meeldivad need hirmsasti ja paistab et teised ka söövad hea meelega. Kõvasti maasika toormoosi ja nutellat peale, nii et superhea värk. Rohkem midagi väga erilist polegi vist söönud, igast tsurkavärki saab ka proovida ja mulle meeldib Plaza Carso food courtis üks Mehhiko toidukoht väga (teevad söödavaid flööte). Ma ainult kunagi ei suuda neid toidunimesid meeles pidada. Meelike on siin kõiki puu- ja juurvilju ka proovinud pungi mõttes, ilmselt kirjutab sellest kunagi ise, kui arvuti korda saab😉. Minu lemmikud on endiselt mangod.

Nädalavahetused on ses mõttes siin toredad, et mingid kohustusi pole – kuskile minema ei pea, keegi sult midagi ei oota, muru ei vaja niitmist jne. Ma võtan tavaliselt endale väga väikesed eesmärgid nädalavahetuseks, näiteks sel korral tahan kirjutada vähemalt paar blogipostitust (tehtud!) ja tunnike jooksmas käia. Suht stressivaba värk, ühesõnaga.

Kuidagi on välja kujunenud sedasi, et ühe päeva käime turisti panemas ja teine päev on Meelikese puhkepäev (käib peamiselt ringi uimamas, kinos ja kohvikus ja niisama raamatut lugemas), mina veedan Mihkliga kvaliteetaega – väga tore on. Päev lapsega on muidu päris korralik sport, ükspäev lasin Endomondol taskus tiksuda ja sain peaaegu 15 kilti täis. Tegime tookord muidugi suht suure ringi läbi loomaaia ja värgi, aga no ikkagi. Mänguväljakul üritame ka ikka käia – Meelikesega nad käivad seal iga päev, aga ma satun ainult nädalavahetusel, nii et endalgi on põnev. Maru paljud naeratavad ja üritavad suhelda, sest Mihkel on seal väikestviisi staar, aga no kuna mina neid ju ei tea seal ja käin ainult pühapeviti, siis aeg-ajalt on suhtlus ühepoolne ja kohati pisut piinlik ikka ka. Aga noh, tore sellegipoolest.

Meelike on ka kuidagi uuesti särama läinud. Kahtlustan, et peamiselt tänu Mihklile, kes viimased 2 kuud öösel vähemalt 8h järjest maganud – noorte vanemate jaoks on selline positiivne muudatus ikka väga meeldiv. Võib-olla muidugi värsketel puuviljadel, päikesel ja keskmäestiku “värskel” õhul on ka siin oma roll😉

Mis me siis veel teinud oleme:

  • Paar korda oleme Zocalos käinud (keskväljak, vanalinn ja turupiirkond) – no lihtsalt niisama, seal on melu ja möll, nii et on tore ihtsalt ringi jalutada, inimesi vahtida. Justin Bieber ka esines seal (vist üleelmine reede), me ei käinud🙂. Neil pidi siin päris tihit tasuta kontserte olema Zocalos, Madonna pidavat nt. varsti tulema. Et mingid Carlos Slimi masti mehed klapivad raha kokku ja rahvas saab siis tasuta tsirkust. Muide see metroovärk pole ka lastega perede jaoks – trepid one umbes pooled vaid liikuvad ja tõketest tuleb ka laps üle tõsta koos käruga. Seal tegelt on augud olemas küll kus invaliidid ja suure tränaga inimesed läbi peaks saama, aga turvameestel on väga harva nende tõkete võtmeid. Mulle see metroovärk hoolimata haisust ja teatavast diskomfortist meeldib – näeb päris inimesi ja päris elu. Muusikuid on ka tihti.
  • Püramiide käisime vaatamas – auto üürimine ja taksoga minek tundus mõttetult kallis, nii et lõpuks läksime kohaliku bussiga. Üllatavalt kergesti ja meeldivalt saime kohale, nii et hea valik oli. Jaanika oleks eelistanud valge inimese moodi kohaleminekut, nii et natuke oli ikka intriigi ka, aga lõppkokkuvõttes tore päev. Ilgelt palav oli, aga püramiidid on ikka täitsa muljetavaldavad. Lapsega külastamise peale seal mõeldud polnud, nii et saime Mihklit mõnuga üles-alla tassida. Kõik said ikka päikesepõletused ka, nagu turistile kohane
  • Turibussiga sõitmas – selline klassikaline doubledecker ja kuna me kunagi varem polnud käinud, siis oli väga tore. Teisele korrusele saime kensati istuma ja päris mõnus on muust liiklusest ülevalpool rahulikult kruiisida, soe tuul juukseid sasimas. Käisime kõigepealt paar tundi enne lõunauinakut ja pärast veel paar tundi – enam-vähem saime ringi peale.

Written by Madis Maks

July 29, 2012 at 6:33 am

Posted in mehhiko

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: