reisijutud

Unstructured Snippets From A Confused Tambaram

leave a comment »

Ilmselgelt pealkirjadega on endiselt probleeme…

Ootamatult avanes võimalus Mehhikosse sõita perega ja nagu tavaks saanud, siis liiga palju ettevalmistusteks aega ei jäänud. Tavaline värk – lisakiirpass endale, kiirpass Mihklile (sellega läks lõpuks nii kiireks, et lapsel jäigi pildil mokk töllakile), ilge keberniit Hiina viisaga, tööasjade lõpetamine, asjade pakkimene ja suurürituse orgunn. Päris kiire oli, ühesõnaga, aga kõik sai ikka valmis, nagu tavaliselt.

Nüüd oleme siis kuu aega juba kohapeal olnud ja tegelikult minul on siin suht rutiinne värk, enamus auru läheb töötegemisele. Meelike on saanud natukene ringi kolada ja kuna nad siin on ka esimest korda, siis on muljed ka vähe ehedamad: http://suvekssaledaks.wordpress.com/category/mehhikos/.

Niipalju muidugi on selle viimase lennuga elukogemust juurde tulnud, et ma MITTE KUNAGI enam ei üksi lennates ei virise. Ükskõik kes sul seal siis ees või kõrval istub ja kui pikk see lend siis iganes oleks. Mihkel käituse tegelikult väga eeskujulikult, aga no tal lihtsalt ei ole piisavalt palju huvitavaid asju seal kitsas ruumis ja koku aeg peab nuputama mingeid lõbustusi. No ja siis veel pikk sõit ja varajane algus (Amsterdamis muide on väga kihvt baby lounge). See et sa saad üksi lennata, süüa nii aeglaselt kui tahad, juua nii palju veini kui tahad, magada siis kui tahad ja vaadata ära kõik filmid ja lugeda raamatut – see tundub ikka täiesti taevaliku valikuna nüüdsest. Kõik sõltub perspektiivist.

Ajavahega saime suhteliselt kiiresti jutti, esimesed paar päeva lasime Mihklil 2x päevas pauernäppida ja üldiselt ta õhtuks oli siis nii väsinud ja rõõmus, et lõpuks magama lastakse, nii et kukkus suhteliselt jalapealt. Veits imelik on kell 6 hommikul ärgata, aga samas tore ka, päev tundub ikka oluliselt pikem.

Muidu on nagu ikka, mina olen päevadläbi tööl (ületunde pole õnneks küll pidanud tegema) ja no kuna siin kohalikega sellise suure projekti raames pole kokku puutunud, siis… ütleme nii, et päris huvitav on. Antropoloogilisest aspektist. Muidu ikka tavaline sitt-ja-kusi, ainult et siin on üks “eriti tore” kohalik projektijuht on, kes kogu selle värgi siis ekstraterava kastmega üle veel valab. Ma võib-olla kirjutan sellest eraldi kunagi, aga tekst ilmselt saab selline, et võidakse vallandada.

Kontor on muidu neil siin Plaza Carsos – see on Carlos Slimi (maailma rikkaim mees, eksole) jaoks suht värskelt ehitatud kaksiktorn, allkorrustel on mingid peened brändipoed – Sacks Fifth Avenue, Hermes jms – Meelike teadis rääkida, et mingi ekstrapeen värk. Ühesõnaga, ma olin päris üllatunud, kui esimest korda sisenesin, võrreldes eelmise kontoriga on ikka hoopis peenem see värk. Muusosas ikka sama jama – vanast kontorist on kole kuubikmööbel kohtale tassitud, normaalset internetti ei anta ja tool on ka selline, et ülepäevane massöör oleks väga abiks.

No ja siis see “turvavärk” see on ikka naeruväärne endiselt:

  • Iga kord kui tööle tuled, pead ennast registreerima, tädi teeb sust pilti, annad talle oma ID ja saada vastu uski avava kaardi (hommikuti on alati 10 min järjekord vähemalt). Jaanika õpetusel ma pole oma kaarti enam tagasi andnud, nii et iga päev 20 min puhast töövõitu. Nad küll pärast nädala möödumist viivad su ID kaardi kuskile keldrisse ja siis pead eraldi järgi minema (ilmselt saab noomida ka natuke), aga asi ilmelt vaea väärt.
  • siis pead arvuti arvele võtma – loevad mingit suvalist triipkoodi mis su arvutile on kirjutatud, panevad kirja nime, firma ja rüpeka margi. Keegi midagi ei kontrolli, kõike mis neile ütled – usuvad. Kui lihtsalt mööda marsid, ei juhtu midagi. Kui töölt tulles mööda marsid, ikka ei juhtu midagi. Aga noh, töö käib ja inimesed saavad palka. Ja ilmselt mingi turvapoliitika väljatöötaja on ka ilgelt rahul.
  • siis pead kõik metallist asjad ära andma, koti ka ja väravate vahelt läbi minema. Piiksumise peale vahest “kombatakse” läbi (no vast nii 20% juhtudest) koti sisse keegi ei vaata ja ei skaneerita ka, nii et soovi korral võid alksi, relvi, narkotsi sisse vedada ja varastatud rüpekaid välja veda nii palju kui süda lustib.

No vot… ja siis liftiga 14. korrusele ja seal ma siis oma päevi õhtusse veeretangi.

Written by Madis Maks

July 28, 2012 at 10:01 pm

Posted in mehhiko

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: