reisijutud

Pariisis ja lukslinnas

leave a comment »

Prahast Pariisi lendasime kvaliteetfirma Air France’ga ja lennujaamas on Randel meil vastas. Esimese asjana saime tunnikese liiklusummikus passida ja Mihklile kuulutab oma rahulolematust valjuhäälselt kogu maailmale. Noortel on korter kohe Eiffeli torni juures, päris aknast see ei paista, aga pistes pea välja, on kenasti näha. Ja mitte mingi pisike jupp, vaid ikka kogupikkuses (pimedas on väga kena). Juhuslikult oli ema ka täpselt samaks ajaks Pariisi külla sattunud, nii et sõime siis õhtul head kodust kartuliputru kotlettidega ja libistasime peent prantsuse veini peale.

Pariis endiselt on mõnusa õhustikuga linn mu meelest ja tohutud turistihulgad ei suuda seda arvamust oluliselt rikkuda. Jalutasime siis kõvasti ringi ja panime turisti. Mihklit vedasime seljakotis ringi ja tuleb tunnistada, et suht geniaalne asi on välja mõeldud. Istub seal hea meelega, vahib suu ammuli ringi ja kui ära väsib, toetab lauba vastu kotti ja jääb ära magama. Kui vaid oleks jaksu teda terve päev ringi vedada. Eks tal vist on mingi paras trippimise tunne seal olles – jääb magama ühes kohas, ärkab üles… hoopis teises kohas. Ja sedasi mitu korda päevas. Võib vist segadusseajav olla küll😉

Nädala jooksul saime peamistele turistikohtadele ringi peale tehtud ja paadiga sõitmas ka käidud. Midagi epohhiloovat polnud, lihtsalt niisama tore puhkus. Hommikuti sööme kõhud croissant’e ja baguette‘ täis ja käime usinalt Mihkliga 7. linnajaos jalutamas, mõnus kant on see Eiffeli ümbrus. Torni enda juures käib pidev action praegu, seal mingid tsurkad müüvad hiinas tehtud Eiffeli tornikesi ja kuna see politseile ei meeldi, siis käib kogu aeg üks pigev trall ja tagaajamine. Aeg-ajalt mingid mehed saadakse kätte ka, aga üldiselt neil omavahel info liigub väga hästi ja maru kiiresti pannakse jooksu kõige oma tornidega, kohe kui politsei haarangut tegema tuleb. Peab ikka kasumlik olema see äri, et viitsitakse sedasi põnevuse piiril tegutseda. Ja mis seal salata, ostsin isegi mõned tornid suveniiriks, mingi 5x odavamad tulid võrreldes ametliku poega.

Korra jõudsin jooksma ka, tegin 3 tiiru torni ümber olevas pargis. Kõik paistsid ilusad ja trimmis kehadega inimesed, piirkond vist seab omad nõudmised. Korra käime mingis kuulsas Pariisi täikapiirkonnas ka ja seal on pilt ja hinnad võrreldes turistipiirkondadega ikka hoopis teised. Pole ikka päris Champs-Élysées, kus 4000 euro eest endale käekoti saad osta ja kümned inimesed seisavad ootusärevalt ukse taga järjekorras (ausalt, oma silmaga nägin). Mingi selline värk pidi olema, et ainult 2 tükki müüakse inimesele ja siis aasia turistid maksavad möödujatele 40 eurot, et nood neile lisakotte ostaks. Vot ei tea kas see nüüd linnalegend, või tõsi on, meile keegi igatahes ei pakkunud.

Teine popp asi pidi olema hiinlastel Pariisis abiellumine ja seda tehakse kohe suuremate organiseeritud gruppidena ja neid nägime küll oma silmaga. No et kui sa oled kuskilt Hiina tööstuslinnast pärit jõukas ja edukas noor inimene oled, siis pappi on kõvasti, aga glamuuri vähe. Viimase parandamiseks tullaksegi siis Pariisi abielluma, – ajalugu, vaatamisväärsuses, moepealinn ja särk-värk.

Kohalikelt laenasime mõneks päevaks auto ja sõitsime Lukemburgi Kailule külla. 400 kilti ots, aga lai ja sirge (tasuline) kiirtee, nii et üpris kiiresti ja valutult jõudsime kohale. Esimese asjana läksime Auchan’i süüa ostma ja see oli ikka täiega vau-elamus. Elus ikka siin-seal poodides käidud, aga nii vinget kohta pole küll varem näinud. Alustades kirsimaitselisest Hoegaardeni õllest ja lõpeades leedu kukeseentega. Ja valmistoidulett oli ka selline, et hoia peast kinni ja külasta ainult täis kõhuga.

Muidu siis vaatasime niisama linnas ringi, õhtuti tegime Kailule süüa pärast pikka tööpäeva, Kail tegi meile jällegi šhokolaadikooki (imemaitsev ja ekstrarammus) ja väga tore oli. Parkimisega on seal linnas (ja Prantsusmaal muidugi ka) üpris kehvasti, kui sa külaline oled. Tänavale saad sisuliselt ainult ööseks parkida (hea kui koha leiad) ja meie piirkonnas näiteks sai isegi raha eest ainult kolmeks tunniks parkida. Ühes neist suurtest euroametnike tornidest käisime ka, vaated on vinged, aga Regio kontor on ikka oluliselt hubasem. Mihklil tuli elu esimene hammas.

Tagasi Pariisi tulles võtsime Kailu ka kaasa ja esimese asjana kutsuti meid peika juurde rakletti sööma. Peikal on sportauto, kollane Harley Davidson ja tegemist on väga muheda ja tšilli mehega, nii et kui ma juba ise suhtes ei oleks, siis kaaluksin tõsiselt peika ülelöömist😉. Raklett oli ka maitsev ja ma vist nii peenes kodus, kus ketse ei pea tuppa minnes jalast ära võtma, polegi käinud.

Pühapäeval selgub, et on vaja veel nädalakeseks Prahasse tööle minna, aga selleks ajaks on Meelikesle kopp ees meremeheelust, nii et nad siis lendavad Mihkliga tagasi Eestisse. Minul selle plaani vastu midagi polnud, mõtlesin, et saan rahulikult õhtuti puhata Radoga õlut käia joomas, aga kukkus hoopis sedasi välja, et tegin elu pikima tööpäeva ja  ülejäänud päevad olid ka nii pingelised, et õhtul sööma jõudsime vaid 2 korda nädala jooksul.

Written by Madis Maks

October 30, 2011 at 6:47 pm

Posted in luksemburg, prantsusmaa

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: