reisijutud

Damska – panska

leave a comment »

Prahas oli vaja päevake koolitust teha ja kuna ma hetkel olen isapuhkusel, siis tulime koos Mihkliga. Meil on nüüd uus personalijuht, nii et mingi väga peen töölepingu peatamise peatamise leping tehti, et kõik oleks ikka ametlik ja puha.

Mihklil oli see esimene lennureis, nii et ootasime huviga mis saama hakkab. Läks täitsa valutult, osa ajast magas ja muidu oli ka vinks-vonks. Hurmas lennukinaabreid ja suhtles kaasreisijatega. Me üldiselt laseme tal kõike näperdada, aga vanema koolkonna jaoks on see vist natuke harjumatu. Näiteks mingi karvaste kätega mees tuli lennukis Mihklit plutitama, Mihkel haaras automaatselt käest kinni ja üritas suure õhinaga proovida, et mis maitsega see kuldne käekell tal on. Koordinatsioon jätab veel soovida ja hambusse jäi hoopis üks karvane sõrm. Kõrval istuva vanema daami jaoks oli see liig mis liig, sõimas musta meest tšehhi keeles ja tõmbas näpu kiiresti suust välja. Hakkasime siis mõtlema, et võib-olla lennujaamas peaks tõesti vähe ettevaatlikum olema, nii et otsustasime edaspidi reserveeritumad olla ja ja pesime lapsel käed ka puhtaks🙂.

Hotell on viisakas ja kohe kesklinnas (Florenc’ metroopeatuse vastas) ja koolitusega ka nagu tavaliselt – läks kiireks. Kolmapäeval nimelt selgus, et tuleb minna ja esmaspäeval oli juba kooltitus. See on ikka nagu esinemine, üskõik mitu korda sa seda teinud oled, ikka on eelmisel päeval liblikad kõhus. Seekord muidu oli väga kriitiline ja kõrgete ootustega kuulajaskond ka, nii et natuke teistmoodi kui tavaliselt.

Kuna kodust nii kaugele juba tuldud, oli plaan Kasperile kaheks päevaks veel ATP’l (Acceptance Test Procedure – tarkvara kliendile üleandmine) abiks olla. Kui me reisiplaane tegime, siis Meelike (erinevalt minust) juba kahtlustas, et ega me ilmselt kahe päevaga hakkama ei saa ja ostsime tagasisõidupiletid väikese varuga, no lihtsalt juhuks kui ATP venima jääb. Reedeks oligi selge, et nädalast ei piisa ja tuleb veel nädalaks jääda, nii et kokkuvõttes siis 2 päeva asemel 2 nädalat. Päris pikad päevad ja kogu aeg umbes-täpselt selline olukord ongi. Rado on ka kohal, nii et vähemalt on lõbus ja ta on ikka eksatrarahulik ja ladna mees. Eerikupojad üleüldse on siin ka väga asjalikud ja probleemid lahenevad jõudsalt. Lihtsalt aega oleks natukene rohkem vaja. Kohalik projektijuht on ka väga sümpaatne ja abivalmis, aga väga konkreetne ja osav vaidleja, nii et mingeid bugisid “mustast valgeks rääkida” vms, siin ei õnnestu.

Meelike ja Mihkel siis käivad turisti tegemas ja niisama hängimas, neil siin mitmeid kohalikke ja ka eesti tuttavaid. Hotellis hakkab Mihklil suht kiiresti igav, aga kui ringi liikuda, siis vahib silmad punnis ja on suurest imestusest vait. Või siis magab õiglase unda. Kui töö vähegi mõistlikul ajal otsa saab, siis vähemalt õhtust oleme saanud koos süüa. Rado siin esimese nädala lõpus arvas, et ilmselt saad tagasi koju, kui lumi maas ja siis oli rõõmu palju, kui ma talle järgmine päev Postimehest uudist näitasin.

Kohalikud peavad siin parimaks õlleks Staropramen 12 (see on siis ikka see humalasisalduse värk, mitte alkoholi %), eriti kui see vaadist tuleb ja seda oleme korduvalt ka proovimas käinud. Ega ta halb õlu ei ole (loodan, et tšehhid ei loe seda juttu ;)) ja üldiselt mokka mööda, aga meie mõistes ikka väga humalane ja mõru maitsega.

Reedel saime Jutaga kokku ja tuleb tunnistada, et nende kontor on vingem kui meie oma. Eriti muhedad on lamamistoolid, saab une korral pikali visata. Ja siis korra nädalas tuuakse neile tööandja poolt külmkapitäis toitu ja teine külmik on pilgeni alkoholi täis (seda vist toovad inimesed ise). Reede oli muidugi ajalooline jalkamäng Põhja-Iirimaaga ja Juta oli nii lahke, et lubas oma kontoris vaadata. Neil on seal mingi sajameetrise diagonaaliga ja udupeenete akronüümidega telekas, nii et väga tipp-topp värk oli. Kui nüüd välja jätta tõsiasi, et ERR ei kanna veebist jalkamängu üle😦. Õnneks kohalikud entusiastid kohe ERR’i lehe chatis teadsid sobivaid linke pasteerida, nii et mäng sai nähtud ja väga tore oli. Neil on kontoris lauajalka ka, tegin sealse kontorimestri Petr’ga paar mängu, esimese võitsin ja 4 sain tappa. Neil on mingi profipall kasutusel, maru hea nakkuvusega ja sellega oli lust mängida. Aga noh, laud on natuke teistmoodi (mehed laiemad võrreldes meie lauaga, mu meelest) ja ega õlu mu reaktsioonivõimet ka just paremaks ei teinud.

Mihkel on hotelli hommikulauas ka tõeline staar. Tal on pärast ärkamist väga hea tuju, naeratab kõigile ja teeb silma. Üks päev peatus bussitäis pakisid hotelli ja need siis käisid kogu aeg nunnutamas ja pilti tegemas Mihkliga. Unerežiim on tal natuke paigast ära läinud soses ajavahega, nii et õhtuti tuleb meil kõvasti liigelda marsruudil: mööda evakuatsioonitreppi üheksandalt korruselt alla, liftiga üles, uuesti alla jne. Kui uni tulla ei taha, siis tuleb ikka paarkümmend korda seda rada läbida😉. Mis tuletab meelde, et hotelli kõrvalmajale tehti pommiähvardus ja kõik aeti hotellist välja. Mina olin juba tööl, aga Meelike pidi siis pool päeva kodutu olema ja kuna telefoni ja varuriideid kaasas polnud, siis vahepeal läks olemine juba täitsa kurvaks. Õnneks Elina sai mu skaibis kätte ja sebisime siis Meelikese teise hotelli, aga tolleks ajaks õnneks sai selgeks, et pommi ikka ei ole ja rahvas lasti tubadesse tagasi.

Written by Madis Maks

October 6, 2011 at 5:33 pm

Posted in tšehhi

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: