Elu esimene poolmaraton

SEB Tallinna maratonil käisin esimest korda elus 21 kilti jooksmas. Sel suvel sai enda meelest päris kõvasti trenni tehtud, nädala alguses käisin koormustesti ka tegemas ja 2h piir tundus täitsa reaalne. Ilm oli ilus, rahvast palju ja melu kõva, nii et alguses oli kange tahtmine kõvasti panema hakata. Vanemad mehed saunas rääkisid, et ei tasu ennast kohe kinni joosta, nii et alguses tiksusin pulsiga 160. Suht raske oli, kõik jooksid mööda :). Mitte küll eriti kiiresti, aga vaikselt ja järjekindlalt.

Kui pool distantsi läbitud (1:03:40) joosti endiselt mööda, aga mõnele hakkasin uuesti järele jõudma ka. Näiteks üks rastapatside ja higise seljaga naisterahvas ja siis libarindade ja -peenisega mingi välismaa naljamees, nendega me jooksime enam-vähem koos, kord Vestmann peal, kord Piibeleht. 14. kilomeetril müüdusid must üks blondiin ja üks HP särgiga tütarlaps, tundus õige haeg sappa võtta. Eks ma ikka kartsin ka, et kas kestan, või nii, aga 14. – 18. kilomeeter jooksin nende sabas, pulss 175 tuuris. Raskevõitu oli, aga inimestest mööda jooksmine on oluliselt meeldivam ja annab jaksu juurde. Tüdrukud ees olid pisut teisest klassist, nende jaoks oli see vist niisama treening – lobisesid omavahel maast-ja-ilmast, vahepeal rääkisid telefoniga jms. Mina lõõtsutasin neil kohe kuklas (kartsin maha jääda) ja sain aeg-ajalt imelike pilkude osaliseks. Ilmselt pidasid perverdiks. Indrek Rummast jooksime mööda, ta lõõtsutas ka korralikult. Viimases joogipeatuses (18.6 km peal) jäid tütarlapsed joomisega kohmerdama ja leekisin üksi minema. Tolleks hetkeks eriti midagi tagasi hoida ei olnud ja ülesmäge oli vaja minna ka, nii et pulss pidevalt 185+ tuuris.

Uue maksimaalse pulsi sain ka kätte, kella peal näitas 196, aga ma arvan, et see oli kellegi teise oma (neid “surejaid” oli lõpuks ikka päris palju), oma silmaga nägin 192 ära. Koormustestil kusjuures üle 189 ei saanud, nii et ikka annab juurde see võistlusmoment.

Lõpp oli ikka päris pikk ja vaevaline, aga samas jäi veel jaksu spurdiks, nii et vist oleks võinud alguses vähe kiirema tempo valida. Samas… teine pool jooksust tundus endale oluliselt kiirem kui esimene, aga aeg räägib vastupidist, nii et äkki siis ikkagi ei oleks palju varu olnud. Järgmine kord katsun igatahes kiirema algtempo võtta ja eks siis ole paista.

Natuke trennist ka. Sel aastal sai enne poolmaratoni 200 kilti joostud, 700 kilti ratast sõidetud (peamiselt tänu Sportlizeri 3x Ironmanile), näpuotsaga muid asju veel peale. Järgmiseks aastaks üritan need numbrid vähe suuremaks saada ja maratoni läbida. Panen Sportstrackeri kuvapaugu ka, nagu näha siis suvel märkimisväärne osa trennist tuleb muru niitmiset 😉