ASAP

Käisin Mehhikos. Olukorda kirjeldab ilmekalt facebookist varastatud fraas ASAP – Aega Sitaks, Asjata Pabistad. Paar aastat pole Mehhikos käinud ja vahepeal on ära ununenud, et varasest planeerimisest ja stressamisest pole siinmail absoluutselt kasu, asjad jõuavad valmis kas täpselt õigeks ajaks, või natukene hiljem.Seekord ööbisin Polanco asemel Santa Fe’s, see on kohalik rikkurite linnaosa, betoonist ja klaasist kõrged majad, kontorihooned ja jalamehi ei sallita. Hotellist on põhimõtteliselt E/// kontor paista, aga selleks, et kohale saada, peab 20 min ringi jalutama ja mitut kiirteed ületama kamikazelikult. Samas oluliselt parem, kui kaks korda päevas taksos passida 45 min. Hommikusöök on ka väga maitsev, kuut erinevat sorti mahlasid (enamus värskelt pressitud), valik kohalikke puuvilju ja mis seal saltata, ka lihaleti peale pole põhjust sülitada. Kohv on ainult täiesti uskumatult kehva maitsega, aga õnneks kontorist saab 12.50 eest (peeso ja eek on täpselt sama vääringuga hetkel) topsitäie ehtsat lattet. Tegelt viimasel ajal kohv ei maitse eriti, eks teda ole joodud kah, äkki hakkab limiit täis saama. Loodame, et õllega midagi sarnast ei juhtu.

Koolitus muidu läks päris kenasti, suht kirju seltskond oli, palju tütarlaspi (nende hulgas mõned kõpskingadega kvaliteetnaised), see on üsna ebatavaline sellise koolituse puhul. Alguses palusin kõigil ennast tutvustada paari sõnaga ja üks siis küsis, et kas hispaaniakeeles tohib. Ma mõtlesin, et teeb nalja ja lõõpisin vastu, et tohib muidugi. Pärast pool klassi tutvustas ennast hispaania keeles (ja mitte huumori pärast) – ei teagi kas nutta või naerda. Tundub kuidagi kahtlane, et sa midagi inglisekeelselt koolitusest aru saad, kui sa ennast tutvustada ei suuda selles keeles. Aga noh, pulli peab saama.

Üks hommik oli maavärin, kui kontorisse jõudsin, peksti kõik välja, mõnikümmend minti ootasime, vahepeal aeti majast kaugemale ja siis varsti öeldi, et oht on möödas, kobige tööle tagasi. Majal on 14 korrust (+ 8 korrust maa-aluseid parklaid), nii et kogu selle massi tagasisaamine võttis ka paarkümmend minutit, siin keegi jala ei käi korruste vahel. Liftijärjekord on päris lahedad siin, mingit sellist ukse eest trügimist, nagu mujal maailmas, siin pole. Kõik võtavad ilusasti sappa ja saba lookleb koridorinurkasid ja muid urkaid mööda kohati rohkem kui sada meetrit.

Nädalavahetusel otustasin Solemaya muuseumi vaatama minna, Mõtlev Mees ja mingid teised suured ilmaimed olevat sinna kokku aetud. Hetkel maailma rikkaim mees Carlos slim vms kinkis selle oma naisele, et natuke nagu kohalik Taj Mahal, või nii. Otsustasin seekord taksosid mitte nuumata ja liikuda ainut ühistranspordiga. Hotellist sain juhtnöörid ja ei olnudki eriti raske, 5 peeso ja 20 min pärast olin lähimas metroojaamas. Solemaya muuseumi ülesleidmine võttis muidugi omajagu aega, politseinikud koguaeg juhatasid mind mingisugusesse suurde ostukeskusesse, aga ma internetist piltidelt olin näinud, et tegemist peaks olema kõrge, kumera ja hõbejase arhitektuuriimega, nii et ei tahtnud nende juttu eriti uskuda. Lõpuks selgus, et ongi tegemist mingi väikse urkaga kuskil ostukeskuse taganurgas ja internetist nähtu saab olema uus muusum vms. Veebis on kõik hispaania keeles muidugi ja flashi sees, nii et google translaatorit ka ei saanud kasutada. Eelmisel päeval muidugi kontrollisin üle, et ikka lahti oleks, aga no hui see turvamehi ja administraatoritädisid seal huvitas, öeldi, et kinni ja kõik. Pärast kohalike käest uurisin, see kaubanduskesuse oma olevatki vana versioon asjast ja veebis lihtsalt kohalesaamisinfo uuendamata. Aga noh, eks need klotsid ületätsustatud olegi, teel olek on palju põnevam.

Ühesõnaga, ei lasknud end sellest väikesest tagasilöögist morjendada ja seadsin sammud Xochimilcosse. See on mehhiklaste vastus Veneetsiale ja räme turistikas. Suht kaugel kesklinnast, kõigepealt peab metrooga lõppjaama sõitma ja sealt edasi veel linnalähirongiga 17 peatust lõunapoole. A muidu päris pull koht, 200 peesot tund saad endale aluse laenutada (päris suured, mõnikümmend inimest + mahutasid, ei olnud gondlite sarnased) ja siis kanalite vahel ringi tšillida. Mina võtsin ühistransportliku variandi, 15 peesot ja ~ 40 inimest aeti peale.

Kanalitel oli tohutu melu, paate nii paksult, et praktiliselt kogu veepind ühtlselt kaetud, suuremate paatide vahel siis pisemad, kes üritavad sulle maisi, krõpsu, õlli ja igasugust muud nänni müüa. Peamiselt vist minnakse sinna väikse seltskonnaga piknikku või pidu pidama, või niisama sõitma, igatahes möllu oli kõvasti. Kisa-kära, mariachid alustel, kes siis raha püüavad teenida, müüjad ja tohutu hulk aluseid – sadades, kui mitte tuhandetes. Pühapäev ilmselt tippaeg ka seal, nädala sees minnes on vast vähe mõnusam ja rahulikum.

No vot, ja tagasi tulin ka jälle ühistranspordiga, viimase otsaga eksisin natuke ära ja pidin pisut jalutama, et hotell üles leida. Mingi lapsbussijuht oli, ausõna. Üle rooliääre vaevalt ulatus vaatama, aga kuna kohalikud isusid bussis ja situatsioon tundus tavapärane oelvat, siis äkki ongi siin OK sedasi. Sõin reisi esimese mango ka ära, midagi pole salata, maitseb ikka sama hästi kui Indias. Ühes teeäärses hiinakas käisin õhtut söömas, 40 krooni eest sai väga maitsva ja kuningliku õhtueine.

Teisel nädalal tulid ülemused ka siia, õhtuti läks aeg siis vähe lõbusamalt. Hüppasid koolituselt ka läbi, kohalikel oli täitsa hea meel päris ehtsat CEO’d näha. Ega inseneridele ja teisele sarnastele kollidele nii suuri ülemusi ei näidata just tihti.

Tagasitulles lendasin läbi Chicago (olen nüüd Ameerika pinnal kusenud ja Mc Donaldsis Big Mac’i eine söönud), sattusin kõrvuti istuma kohaliku rekkajuhiga, kes sõitis Ugandasse oma misjonärist pojale külla. Tavaliselt ma lennukinaabritega juttu ei aja, aga see oli täitsa muhe vana. Kui kuulis, et ma uskmatu olen, siis usklikuna tundis, et peab mind pöörama hakkama, aga kui nägi, et ma vedu ei võtnud, siis tundis ilmselt, et tema kohtu issanda ees on täidetud ja lobisesime normaalselte teemadel edasi. Täitsa tore oli.

Ja siis Amsterdamis oleks napilt-napilt elu esimese cavity search’i osaliseks saanud. Kui minu kotti skaneeritud sai, siis pandi kogu järjekord seisma, aeti inimesed teistesse sabadesse ja turvamehed muutusid väga ärevaks. Palusid mul detailselt kirjeldada, et mis kotis on. Ega mul täpselt meeles ei olnud, ütlesin, et maiustused ja juhtmed-laadijad. Kohalik turvaülem kutsus mingi jämedama vorsti kohale ja siis üheskoos tegime koti lahti. Tolleks hetkes oli seal 6 turvameest ümber minu (kahtlaselt ringikujuliselt, et ma ilmselt mingeid lollusi ei teeks) ja kaks ülemust võtsid koti lahti. Mingit pommi seal polnud, skaneeriti korra veel läbi ja vabanatai – mehhiko maius oli näinud kiirguse all välja nagu lõhkematerjal ja rulli keeratud läpaka laadija + mehhiko elektriotsik nagu detonaator :). Vabandati veelkord ja lubati minna. Maitea, päevas nad ilmselt kontrollivad kümneid tunandeid inimesi ja mul oli kange kiustus küida, et kas tõesti nad on kõigi nende aastate jooksul leidnud ka mõne lolli, kellel päriselt ka mingi pomm kotis oleks? Pole siis ime, et nad nii ärevaks muutusid, ilmselt arvasid, et minu näol jackpoti võitnud ja nende eksistentsi vajadus lõppude-lõpuks kinnitust saanud.