reisijutud

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

with one comment

N. 27 jaanuar
————-
Hommikul sõidame Türki, Hopasse (mingi 40 kilt Batumist). Eilne taksojuht soovitas meile mõistliku (lux)hotelli ja sõidu eest võttis raha minimaalselt, nii et otsustasime tema teenust ka täna kastutada. Meeldiv tõdeda, et gruusia taksojuhtide hulgas on ärksa meelega inimesi, kes odava hinna ja meeldiva teenuse näol pigem investeerivad sellesse, et klient homme ka taksot vajab, mitte ei põleta kõik sillad väljapetetud lisadollari eest.

Mees räägib lahedaid lugusid 5 aasta tagusest ajast, kui მიხეილ სააკაშვილი polnud hakanud veel korda majja lõõma Batumis ja valitses korralik anarhia. Et kuidas ja mis raha eest piiriületamine käis ja kes ja kui palju sellega teenis ja milliseid hotelle pärast ehitas ja kes niisama vangi pandi. Praegu igatahes piiril kellelegi midagi maksma ei pidanud, kõik oli viisakas. Ainult et sigaretid ja bensiin on Türgis 2 korda kallimad, nii et aeg-ajal tanklad pidi kurtma, et keegi Türgi poolel kütust ei osta🙂.  No ja siis piiril raputatakse autosid, meil oli kõik korras, aga mingi paarkümmend masinat oli seal lisapaakide pärast kõrvale tõstetud ja taksojuht paistis nägupidi tundvat neid tüüpe.

Hopas võtame kebabi, õlle, türgi kohvi, saadan Beranile sõnumi, sõidame natuke mägedes ringi ja kuna vihma sajab, siis keerame otsa ümber. Hotellis peame plaani mida edasi teha, eriti midagi vaadata pole linnas vihmaga ja rong Tbilisise meil alles homme õhtul. Mestias olevat mingi uus suusakeskus, aga sinna on raske pääseda maadmööda ja Adjaras on ka mingi uus nõlv lahti tehtud, aga see paistis liiga lastekas olevat. Saame ühendust Valdoga ja saame teada, et Gudauris on hommikust saati lund sadanud. Otsustamiseks ei kulu palju, kell 21:00 saame teada, 22:00 oleme väljacheckitud ja raudteejaamas, saame oma pileti ümbermuudetud ja 23:00 loksume juba Tbilisi poole. Rongisõit on alati tore, rütmiliste rongihelide saatel limpsime chachat ja hammustame viinereid peale.

R. 28 jaanuar
————-
Hommikul kell 8 oleme jälle Didubes metroojaama kõrval tavapärases puhvetis, pakutakse rasvast ja ülimaitsvat lihasleent leivaga. Gudauri Hut’s kaupleme hinna 35 USD/öö peale, ilmselt see 700 USD ettemaks, mis me varem kamba peale tegime ja kasutamata jätsime sai määravaks😉.  Muidu hotell on kõvasti pimpinud ennast, nüüd on siin uus suur kaminaruum piljardilauaga, “jõusaal” ja tenniselaud. Õlu on ka 2 lari pealt 2.50 peale tõusnud (nõks üle euro). Üpris euroopalikuks kisub kätte, järgmine aasta peab äkki midagi alternatiivset proovima.

Igatahes, õunaks oleme juba mäel, lauad all. Tunnike ootamist, siis lasti liftile ka, ja noh, mehed on nii kaua kuival olnud, et hoolimata sellest, et ainult 1. nõlv lahti tehti, sõitsid kõik suu kõrvuni – puuder ikkagi. Välja arvatud Kalju, tal õnnestus nii õnnetult kukkuda, mingi lume all varjatud kivi otsa, et tegi väiksele sõrmele liiga ja tema sõitmised olidki sõidetud.

Mina andsin 2,5 päeva korralikult. Lund sadas pidevalt juurde ja raja ääres sai puudris sõita kogu aeg, nii et täitsa mõnus oli. 3. ja 5. nõlv samas jäid kinni ja lund oleks võinud kivide peal veel pool meetrikest rohkem olla… oleks nädala hiljem läinud, siis oleks ilmselt ideaalne olnud. Aga noh, oleks tädil rattad, oleks omnibuss…

Paistab, et ööelu on ka juurde tulnud Gudaurisse, käisime diskol näiteks, täitsa pull koht, eriti baarman, kes seal igast vägevaid trikke tegi pudelitega, aga rahvast oli vähevõitu ja pedede paraad üldiselt. Samas muidugi esime lumi ka sel aastal, vast tõmbavad ikka käima need kohad ennast.

P. 30 jaanuar
————-
Päev mäel, marshutkaga saan õhtul Tbilisisse. Ööbime Tbilisi Hostel, see asub täielikus pommiaugus, aga koht ise ja inimesed on sümpaatsed ja hind väga soodne. Antoni sebitud kohalikega käime õhtul väljas, siin miskipärast peenemates kohtades ei müüda kohalikku õlut, mis mu meelest on täielik jaburduse ja snobismi tipp. 4 korda kallima hinna eest saad endale heinekeni, coronat või muud uuriini osta ja seda muidugi 0,3 pudelis – täiesti haige. Võiks ju siis vähemalt valik olla, et kes snoob tahab olla ja näidata, et ta õllest midagi ei tea, see saab siis kallist lurri osta, aga et normaalsed õlled täiesti menüüst välja jätta – noarumaeimõista.

Igatahes, õhtu oli väga tore, kasahstani tütarlapsel olid mingid kohalikud sõbrad ja siis nondega käisime koos söömas ja niisama ringi hängimas. Kashastanis muide pidi täitsa kunn suusakuurort olema – Chimbulak. Kevadest AirBaltic lendab Almataasse, nii et kui saaks mõistliku hinnaga pileteid, siis minetea…

Igatahes. Esimest korda elus näiteks prooovisin absinti, väga efektselt põletati pimedas lounge’s ja puha. Hommikul kell kolm jõuame suhteliselt plämmis olemisega tagasi hosteli ja kell 5 on meil takso tellitud lennujaama minekuks, nii et plaanime kiiresti magama kobida. Ainult et, jah, teepeal on ees üks austraalist pärit ümbermaailmaväntaja ja tema filosoofist? sõber Inglismaalt. Ja lahendamata 5-liitrine veinipunsu. Kui ma hostelisse tulin, siis nad seal vaikselt juba tiksusid õlledega ja ilmselgelt ei olnud nad vahepeal tempot maha võtnud. Mina igatahes kobisin magama ja jätsin Antoni ja Kalju nende vandersellidega ekstreaksistentsiaalsetel teemadel arutlema.

Telefoni panin “Õues” režiimile, et äratuskell kõvemat häält teeks, aga õigel ajal ei teinud telefon piiksugi. Õnneks Antoni i-föön see-eest piiksus lakkamatult, nii et 5:15 sain ikka üles, korjasin purjus kaasmaalased kaasa ja jõudsime kenasti lennujaama.

Written by Madis Maks

January 30, 2011 at 11:13 pm

Posted in gruusia

One Response

Subscribe to comments with RSS.


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: