reisijutud

Lumevaene suusapuhkus

leave a comment »

P. 23 jaanuar
————-
Gruusia siis taaskord. Sel aastal oli tavapärane kaader kas välismaal, hoidis raha kokku, või põdes niisama, nii et reisituumiku moodustas punt langevarjureid, kelledest enamikku mina ei tundnud. Lumeoludega on Gruusias ekstrakehvasti ja paar päeva enne reisi oli selge, et imet ei juhtu ja lund maha ei tule. Selle peale siis enamik pundist otsustas, kas haigeks jääda või niisama alt ära hüpata (7 inimest) ja lõpuks läksime siis Kaljuga kahekesi. Kuna lund polnud, siis Gudauri Hut’i ütlesime üles (ratsutada ei viitis, napsutada ei jaksa) ja otsustasime Bakurianisse minna, seal paistsid lumeolud vähe paremad.

Pühapäeva hommikul oli selline hõredavõitu olemine (venna juubel eelmisel õhtul) ja ei tahtnud üldse tahedamaks minna. Pärastlõunaks oli pilt selge – keha on nõder ja toredasti just-just enne reisi on palaviku üles löönud. Krt, nii viimasel hetkel ei tahtnud enam loobuda ja pakkisin koti raamatuid täis, kartuses, et tuleb reis hotellis põdedes mööda saata. Seekord stardime Riia asemel Tallinnast, varakult ostetud sooduspiletitest (180 EUR) oli vähemalt nii palju kasu. Härrasmeeste kombel lendasimegi – peale meie oli lennukis veel üks reisija, 3 airBalticu töötajat ja stjuardess. Tegelt ilmeselt piloot oli ikka ka. Arutasime siis, et nad oleks võinud “boarding complete” asemel “Saks ja Maks on board” öelda… sellega oleks ikka kõvasti respekti juurde saanud.

E. 24 jaanuar
————-
Tbilisi lennujaamast plaanisime rongiga linna sõita, ootasime siis lennujaamas tunnikese esimest rongi (07:15) ja kui aeg paras, läksime perroonile. Täitsa viisaka koha on sinna ehitanud, ainult inimesi sõitvat vähe. Kassast siis öeldi, et vara veel, aga kui veel ootate, siis ilmselt mingi tunnikese pärast ikka tuleb rong. Päris kidel ei saavat olla, vahest käib, vahest mitte. Võtsime takso. Taksojuht huias meid ka kohe alustuseks, aga polnud lugu, olime sellega arvestanud. Didube metroo-/busijaama juures on suuremat sorti maršrutkade kogunemiskoht, seal saame kohalikus bussijamabistroos (kujunes üheks mu lemmikuks) kokku Antoniga (grupi 3. ja viimane vandersell), joome teed ja sõidame Bakurianisse (2,5h ja 12 lari).

Bakuriani on 27 kilti Borjomist (jah, sealt see vesi tuleb), pisut madalamate mägede, lühemate nõlvadega ja kehvemate tõstukitega kui Gudauri. Samas on seal päris suur küla, ööelu, odavamad hinnad ja puud nõlvadel, nii et positiivset on ka. Võtame siis esimese ettejuhtuva hotelli, mida turistiinfo soovitab (neid on seal tohutult palju), tingime hinna alla ja täitsa vinks-vonks elamise saame. Põhimõtteliselt ka hotelli ainsad külastajad, sest ka siin pole piisavalt lund. Mingid nõlvad ikka on lahti, Anton käis korra proovis isegi, aga must maa ja kivid on väljas, nii et sõidumõnu pole.

Etteruttavalt võin öelda, et Anton on tohutu sündmustemagnet. On teine selline rahuliku, avatud ja sõbraliku olemisega pikkade blondide rastapatsidega IT mees  ja ükskõik, kus ta ka ei käinud, alati ta leidis mõne kohaliku (või võõra) inimese, kellega niisama juttu puhuda, või siis vajalikku informatsiooni ammutada. Ja energiat oli tal ka palju, viimasena tuli ta alati hotelli ja esimesena oli jalul🙂. Kui meie Kaljuga uimasime niisama, või lugesime raamatut, siis tema oli raudselt mõnd klotsi linnapeal uudistamas, või siis mõnd kohalikku klubi või kõrtsi järgi tšekkamas. Tore ikka, kui inimestel on asjade vastu huvi, see on edasiviiv jõud. Vist isegi kadestan pisut.

Mina oma palavikuga muidugi ei oleks saanud mäele niikuinii, põen hotellis, lürbin teed käbimoosi (täitsa olemas selline asi) ja coldrexiga, loen ja ootan paremat tervist.

T. 25 jaanuar
————-
Tervis natuke parem, aga teistega Vardzia kaljukoopaid vaatama minna ikkagi ei söanda veel. Anton oli eelmisel õhtul leidnud pundi eestlasi siit Bakurianist ja pärast õhtust suuremat vennastumist võetakse ühiselt mikrobuss ja minnakse vaatama. Piltide ja jutu järgi tundus väga lahe koht olevat. Ja bussijuhiks oli selle OM’l hukkunud bobisõitja (Bakurianist pärit) sugulane. Ühtlasi ka hea koduveinimeister.

Õhtul isume selle sama eestlaste pundiga hotelli all kõrtsis ja tekib elav diskussioon grusiinide külalislahkuse üle. Asi sai alguse ühest suht plämmis hotelliomanikust, kes meile lauda saatis paar pudelit veini ja siis tuli ise istus ka ja hakkas toosti rääkima. Põhimõtteliselt vist maailmarahust, sõprusest ja vendlusest või miskit, mul kadus järg ära, sest ta nii pikalt rääkis ja kui tundus, et nüüd lõpuks saab siis lõpuks ka lonksu võtta, selgus, et ikka jutt läheb edasi🙂. Lõpuks saime ikka ära joodud selle klaasikese ja kui kutt siis jalga laskis, siis kõik rääkisid vaimustunult, et kui tore see gruusia külalislahkus ikka on. Nomaitea… ilmselget on grusiinid väga külalislahked ja head inimesed ja see on tore, aga kui sul on ikkagi mingi mees, kes ühelt poolt on küll külalislahke ja teiselt poolt tüütu (purjus, pealetükkiv, topib poolvägisi sulle toitu ja veini ja imetleb oma juttu mis ei taha, ega taha lõppeda), siis mu meelest ei pea suu ammuli ja vasikasilmadega sellist meest imetlema ka kaasa noogutama. Sattusin muidugi rämedalt opositsooni selle arvamusega🙂, hea et ära ei lintšitud. Võib-olla oli mul muidugi sitt tuju ka lihtsalt.

Enapena, tore seltskond oli tegelikult, keskealised, perede ja lõbusate lugudega. Üks poiss oli Elbrusel heliski‘d teinud ja oli hea jutuvestja, kuulasime suu ammuli. Otsustasime homme Batumisse sõita.

K. 26 jaanuar
————-
Batumisse sõidab marshutka 5h, siin graafikuid ja värke eriti ei ole, kui hommikul kell 9 platsis olime (nagu kästud), öeldi, et ärge põdege mehed, sõitma hakkame kell 10. Ma sain endale tagumise istme, aga see oli nii lae all, et mitte kottigi välja ei näinud akast. Pärast, kui rahvas maha tilkus nägin ümbrust ka, ilus on see Gruusia ikka küll. Ainult et jah, majad on räämas ja aeg paistab seisma jäänuna.

Batumis tuleb meile taksojuht teenust pakkuma, me oleme muidugi suhteliselt reserveertiud, aga siin riigis taksojuhid pole huiamise peal väljas enamasti, eriti, kui kuulevad, et sa Eestist oled. Sebibki meile siis 70 lari eest hotelli “Lux” (ühtlasi ka juuksur ja pulmakleitide kontor), eriti luksuslik pole, tuppa mahub täpselt 2 voodit ja üks lisavoodi, vahekäigud nii kitsad, et 2 inimest üksteisest mööda ei mahu. Oleme rahul ja lähme linna uudistama.

Linn on vihmane, aga suvel ilmsel on siin väga kena. Ja on näha, et მიხეილ სააკაშვილი on siia kõvasti investeerinud, ilmselt õigesse kohta läks raha, nüüd kus siis lood Suhhumiga seal Abhaasias keskpärased on. Meri on 12 kraadi, tervise tõttu jääb seekord käimata. Poole tunniga oleme vihmast läbimärjad niikuinii ja otsustame kohalikus õlleks ühe napsu teha enne kojuminekut. Õllekas on selline vana kooli oma, vakstu ja metallistt toolidega ja letil on vanakooli morsiautomaat, selline nelja klaasist koonusega, teravam ots all ja sealt saad siis kraanist endale mahla lasta, kasvõi segu, kui soovi on😉. Ilgelt külm ja rõske on, radikaid pole, inimesi pole, uksed pärani, aga väga stiilipuhas.

Vihm annab õige pisut järele ja kuigi mina oleks parema meelega hotelli läinud, siis allun üldsuse survele järele ja teeme kesklinnas tuisutopsi . Leiame mingi hästi pisikese kohviku 4 laua ja Jimi Hendrixi pildiga, alguses paistab, et seal äkki ei antagi üldse õlut, aga tegelikult ikka antakse. Koht on tore ja soe, muusika on hea, tee on rummiga ja elu tundub jälle elamist väärt.

Lükkame lauad kokku, vennastume kohalike ja noorte jänkidega, kes tulnud kohalikele siia ameerika keelt õpetama. Paistab väga popp teema olevat ja neid on siin palju. Elavad kohalikes peredes, töö konti ei murra ja saavad veel 300 usd taskuraha juurde – nagu kuninga kassid, ühesõnaga. Südaööks on plats puhas, uks pannakse lukku ja vennastume omanikega edasi. Väga mõnus on. Mingil hetkel tulevad neile külla kaks kohalikku trubaduuri kitarridega, ei paistnud midagi erilist, aga kui joped maha viskavad ja mängima hakkavad, siis see oli NII KURADI VÕIMAS, et pisar tuli silma, ausõna. Sipelgatest rääkimata. Ma olen muidu ju tuim nagu kala ja pisara poetasin vist ka viimati, kui mat. analüüsi eksamilt läbi kukkusin, aga sellise vitaalsusega mehed mängisid, et midagi täiesti uskumatut.

Mõtlesin siis takkajärgi, et äkki on aastad ming erksamaks teinud, või äkki tõbine olek mängib rolli ja kuulasin täna Susan Boyle ja Paul Potts’ ), aga ei olnud ikka päris see… need kaks rasvaste juustega ja kõhetut grusiini mõjusid võimsamalt. Kusjuures ma ei mäeta isegi mis lood need olid. Kasvõi ainult selle õhtu pärast tasunuks see reis ette võtta.

Written by Madis Maks

January 26, 2011 at 10:28 pm

Posted in gruusia

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: