reisijutud

Viisa käes, aga tahaks ka riigist välja saada

leave a comment »

Nagu lennujaamas soovitati, neljapäeval käisin siis kohalikku immigratsiooniametit otsimas, asub umbes pooleteise tunni kaugusel hotellist. Ukse taga on kaks lauda, kaks vihikut ja üks ametnik. Ühtegi siliti ei ole ja  keegi vabalahtikult midagi ei seleta. Mind aitasid lahked välismaalased ja rääkisid, et ma pean just punasesse kladesse oma nime kirjutama. Nimi kirjas, andis ametnik mulle käsitsi kirjutatud paberilipiku maagilise numbriga “54”. Selgus, et tollega võib siseneda hoonesse ja võtta platsi ootejärjekorras, et siseneda vajalikku hoone vajalikku tuppa.

Ootejärjekorras kulus poolteist tundi, ühtegi asja seletavat silti endiselt ei ole, et kas see on ikka õige saba (sabasid oli mitmeid, inimesed voorisid edasi-tagasi, afgaanidel oli üldse eraldi tuba jne). Poolteist tundi ei tundugi nii pikk, eksole? Tegelikult on ikka üpris eameeldiv, arvestades, et konditsioneeri pole, õhk ei liigu, istepinke pole ja paljude (higiste) välismaalaste jaoks arusaam privaattsoonist kas üldse puudub, või on karge põhjamaalase jaoks liiga harjumatu. Ja kogu selle aja saad rahulikult mõtiskleda asja ratsionaalsuse üle. Seismise lõpuosa toimus tunnelilaadses koridoris, sealt paistis tõotatud maa ja tunda oli vaevuaimatavaid konditsioneeritud tuuleiilikesi. No ja lõpuks seisadki värisevate kätega bürokraadi ees, lootes saada endale vajalik formular. Mitte mingil juhul ei tohi seda anda enne sabasse minekut eksole, muidu sul on äkki peale frustreerumise midagi muud ka teha seal.

Kui formular käes, antakse sulle järgmine järjekorranumber, seekord vist prinditud (vähemalt olid seinal elektroonilised tablood) ja siis saad uues sabas edasi oodata. Ruumi suuruse ja inimeste arvu ja teenindajate arvu vaadates tundus, et ilmselt vähemalt tund tuleb veel oodata ja lisaks formularile on sul vaja ka mingeid lisapabereid. Minu ees olnud Ameerikasse pagenud hindu, oma 85 aastase emaga, saadeti näiteks minema ja kästi tagasi tulla, kui kõik paberid olemas. Seda siis pärast poolteist tundi järjekorras ootamist. Samas on too teine ruum siiski konditsioneeritud ja istepinkidega, nii et sisuliselt paradiis. Võib-olla on neil järjekordasid lisaks kahele muidugi veel ja ma ei imestaks kui mingi hetk lihtsalt saadetakse sinna esimesse järjekorda tagasi tekitatdes Lõppematu India Bürokraatiaringi. Inimesed löövad käega mingi hetk lihtsalt ja tulevad tulema, aga noh, tööd jätkub jälle kauemaks… Järjekorras muidu teati rääkida, et Goa analoogse kohaga võrreldes on Delhi maine paradiis.

Mina seekord ei jõudnud kaugemale teise leveli bürokraadist, kui ta kuulis, et ma peatun Gurgaon’i linnaosa hotellis, soovitas mul nahhui tõmmata. Sõnad olid vähe viisakamad, aga ilme üpris üheselt tõlgendatav. Pärast 1,5h sõitu + 1,5 h järjekorras seismist paratamatult muutub ka rahuliku närvikavaga inimene ballistiliseks sellise suhtumise peale ja üritasin talle elavalt žestikuleerides selgeks teha, et see ei ole normaalne ja mis vahe seal on kus ma neid pabereid täidan ja mis hotellis ma ööbin. Ilmselgelt oli mees närvilisi inimesi seal varem ka näinud ja parim mis mul välja õnnestus selgitada oli Gurgaon’i immigratsiooniameti asukoht, lahtiolekuaegade kohta ütles, et no nagu tavaliselt kolme-nelja-viieni vähemalt võib-olla. Telefoninumbrit keeldus andmast.

Mis paberit ma üldse täitma pean on endiselt selgusetu. Kogu selle asja mõttekuse teemal ei tahaks taaskord sõna võtma hakata.

Written by Madis Maks

July 24, 2010 at 7:27 am

Posted in india

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: