reisijutud

Incredible India

with one comment

Olen taaskord teel Indiasse, seekord koos Meelikesega. Lugu siis selline, et Amsterdami lennujaamas, enne Delhi lennule minekut krabati mind kinni ja öeldi, et turistiviisa puhul peab olema vähemalt 2 kuud kahe külastuse vahel (minul on ainult 1 kuu) ja lennukisse mind ei lasta. Vaidlesime muidugi kohe vastu, sest viisal midagi sellist kirjas pole ja samuti pole sellest kuulnud ka Eesti välisministeerium. KLM turvamees oli aga üpris resoluutne, lennukisse ikkagi ei lasknud ja ülemustega rääkida ka mitte, hoolimata sellest, et mainisime, et ilmselt peetakse tema palgast kogu see jama kinni, juhul kui ta eksima peaks. Aega muidugi eriti palju polnud, sest me oleme väravas juba, aga saime ühenduse India saatkonnaga Helsingis ja selgus, et tõepoolest on selline reegel olemas ja vaidlemisest ja enesekindlast näost jääb seekord väheks.

Meelikese viisa kehtis, nii et otsustasime piletit mitte raisku lasta, las tema sõidab siis vähemalt üksi kohale ja ööbib kuskil pommiaugus, seni kuni ma järele jõuan. Aga võta näpust, vahepeal oli otustatud tema pilet “vabaks lasta” ja hoopis mingi tsurka ootenimekirjast sai tema koha. Ootasime siis KLM’i piletikeskuses üle tunni, et saada teenindatud, seletasime oma mure ära ja Meelikesele tehti tasuta uus bronering homseks ja minule tehi mõõduka EUR’i eest samuti uus pileti broneering, lootuses, et suudan päevaga oma viisaasja korda ajada. KLM’i tütarlapsed olid väga abivalmid, uurisid meile saatkonna kontakti ja helistasid ette, selgitasid muret, aga ainus variant teada saada, kas nad seda ka lahendada saavad, oli saatkonda kohale minna. Põhimõtteliselt olevat vaja siis mingit peent “templit”, tolle olemasolu korral lastakse turistiviisaga ka tihedamini, kui 2 kuu tagant maale.

India saatkond asub neil Haagis, mis on Amsterdamist umbes poole tunni kiire rongisõidu kaugusel. Otsisme siis ruttu takso, aga hinnaks pakutud 130 EUR jahutas meie indu ja otsustasime ühtistranspordi kasuks. Sujus üpris kenasti, poole kolmeks olime saatkonnas. Viisaosakond oli suletud, aga käies personaalselt ja korduvalt pinda suursaadiku sekretärile, saime teada, et viisametnikud on tegelikult kontoris küll, lihtsalt ei ava ust (pole vastuvõtuaeg). Prõmmisime siis kõvasti ukse taga, koputasime akendele ja karjusime praokile jäetud aknapiludest sisse, kuni lõpuks üks ametnik ukse avas. Ilmselgelt polnud ta heas tujus (hiljem selgus, et tegemist on ühtlasi ka mu***ga), aga kuulas meie mure ära ja ütles siis, et võime süttida ja sellist templit turismiviisa puhul põhimõtteliselt pole võimalik saada. Ainult äriviisa puhul ja ka siis ainult juhul, kui sul pereliige ära on surnud ja sa neile mingi ekstrasuure hunniku pabereid ja tõendeid veel lisaks esitad.

Meie seletustest ja meelehärmist mitte segada lastes löödi uks kinni, päikesekatted lasti alla, aknapilu suleti ja edasistele koputustele ei vastatud. Vahepeal olime saanud targemaks, et Helsingis asuv India saatkond on valmis sellise templi mu passi lööma hea meelega, vaja ainult kohale tulla. Seal ainult see konks, et Amsterdam-Helsingi-Amsterdam piletite hinnad algasid 14k kroonist ja ajad ka ei klappinud sedasi, et oleks jõudnud ühe päevaga passi ära viia, kätte saada ja tagasi Amsterdami jõuda. Kullerifirmad olid ka selleks ajaks kõik tänased pakid juba enda kätte ära võtnud, nii et järgmine võimalus midagi saata alles homme. Seega ainus lootus ja hea variant oli India saatkond ja otsustasime proovida veel põlvejälgi teha.

Viisaosakond pidi ametlikult uksed avama siin 15:00, tegelikult avati 15:30, aga pasitis, et kedagi peale meie see ei morjendanud. Saime lõpuks mingi tädiga jutule, seletasime veelkord ära oma mure, aga nende poolelt sama mantra, et pole võimalik, pole võimalik jne. Ma olin suht leilis juba ja kuna muid variante polnud ka, pressisin ikka peale, et kuidas siis Helisngist seda saab ja teilt mitte ja et mul ikka elu ja surma küsimus jne. Pandi meid siis tunniks ootama, lubati tegeleda. Tunni möödudes läksime uurima, öeldi endiselt, et pole võimalik. Siis tõusis mul hääletoon juba kraadi võrra kangemaks, et mismõttes ma passin siin 2,5h ja te ei suuda ühte närust templit lüüa mulle passi ja ma pean selle bürokraatia pärast mõttetult aega ja raha kulutama ja Helsingisse sõitma. Selle peale võtsid 30 min mõtlemispausi, aga oli näha et helistasid kuskile ja üritasid mingi ülemusega sel teemal vestelda.

Pärast kella viit tuli siis kohale “Kõrge Ülemus” (mu meelest polnud päris suursaadik, aga minetea), kutsus oma kabinetti ja selgitasin oma mure siis kolmandat korda viisakalt ja veenvalt ära (mõttes olin enne mitu korda läbi harjutanud kõne), seletasin, et India riigi jaoks on see küll ilmselt vähetähtis, aga mulle personaalselt äärmiselt oluline ja et äkki nad ikkagi tulevad vastu ja panevad mulle passi selle templi ära. Ei miskit. Viimaseks argumendiks jätsin, et tahan pruudilt Taj Mahal’s kätt paluda, aga näed selline piskene viisaäpardus tõotab kõigele vee peale tõmmata. Ei kõigutanud kalki ametnikku seegi ja no siis oli selge ka, et siit seda viisat ei saa, lõime käega ja hakkasime hotelli otsima.

Kui lõpuks leidsime, oli kumm nii tühi, et ei jaksanud isegi linna minna uudistama enam, üritasime Meelikesele öömaja leida Indias ja kobisime varakult magama.

Advertisements

Written by Madis Maks

July 12, 2010 at 3:33 pm

Posted in holland, india

One Response

Subscribe to comments with RSS.

  1. […] 13. Incredible India […]


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: