reisijutud

Hytte tur, vol2

with 4 comments

Eelmisel nädalavahetusel käsime onnikeses ja kõik algas nii kenasti, nii kenasti…

Tegelikult, sai asi alguse juba reedel, lugesin Jonne (spordi)blogi, sain kõvasti inspiratsiooni, nii et läksin Songsvanni äärde jooksma pärast tööd – 6,6 km, 40 min, pulss pärast jooksu 156. Enapena, õhtul kell 11 tuli sakslane Jonas lagedale pakkumisega teha väike jalutuskäik lähedalasuvasse mägionni. Me olime kohe varmalt nõus. Plaan siis selline, hommikul jalutame 10 km onnini, seal siis teeme lõket, grillime vorstikesi, libistame õlut ja loeme raamatut.

Hommikul panime siis Songsvan’i metsade poole leekima koos kümnekonna, peamiselt saksa, välkariga. Tempo oleks võinud natukene rahulikum olla, aga muidu oli ilus ilm ja mõnus tee metsavahel. 2h pärast tegime esimese peatuse ja sõime kaasvõetud võileibasid, oleks teadnud, et see ainsaks peatuseks jääb, oleks oilmselt kauem istunud. Kaardilt vaadates paistis, et tublisti üle poole maast on juba kõnnitud ja edasi tundus siis mõistlik minna otseteed läbi metsa (meie korralduskomitees ei olnud, vantsisime teiste järgi). Mõeldud-tehtud. Kõigepealt läksime siis 1h mäest üles mööda pisikest lumist rada, poolel mäel oli kogu kaasavõetud vedelik (ja enamus jõuvarudest) otsas ja edaspidi hakkasime mägiojadest jõudu ammutama. Jõudu andis muidugi ka teadmine, et kohe-kohe, üpris varsti jõuame kohale.

Kolm tundi hiljem oleme endiselt metsas (mets oli endiselt ilus) ja mäe otsa ronimisest oli nii palju abi, et vaated on ilusamad ja tänu külmemale õhule tuleb edasi  sumbata kohati vööni ulatuvas lumes. Mõnikord lumi kannab (sissesõtkutud vanem rada, või buraanijälg värskema lume all), mõnikord mitte. Kohe kui natukene pearajalt kõrvale kaldud, või kui mõni mägiojakene jalgealust õõnestanud on, siis oled mauhti munadeni sees. Suhteliselt emabeeldiv on välja ronida sellises olukorras, kott on seljas, eriti kuskile toetada ei ole  ja eks omajagu ole juba kõmbitud ka, nii et jalg on pehme. Vaimselt ja kurnav, kogu aeg oled pinges, et kas vajud läbi lume, või mitte. Kui retke algusest on möödunud 5 tundi jõuame metsast välja kruusateele ja selgub, et oleme pehmeltöeldes viltu pannud oma otseteega. Tolleks ajaks on kõigil jalad muidugi läbimärjad (lume all jõekesed ja saabastes ka lumi), osadel jalad villis, üleüldine mott kaunis madal ja ei pakata keegi erilisest energiast edasi matkata.

Padrikust pääsemine, kindel kruusatee ja Kvikk Lunsj (maitseb samamoodi naku KitKat, aga norrakatele ei tohi öelda, solvuvad) turgutasid tublisti motivatsiooni ja saanud korraldajatelt kinnitust, et metsavahele lumme sumpama enam ei lähe, jätkame hütiotsinguid mööda kruusateed. Põhimõtteliselt kõnnime vist ümber sellesama mäe, mida mööda me enne üles ja siis alla kõndisime – umbes 2 tundi veel. Nüüd on inmestel kumm juba kaunis tühi, aga jõuame lõpuks sildini mis näitab, et onnini on mööda padrikut veel 700 meetrit. Grupp on laiali lagunenud, jõuvarud on erinevad ja keegi enam teisi oodata ei jaksa. Tagantjärgi tundub uskumatu, aga no konkreetselt ei suuda jalga jala ette tõsta. Ja selline üleüldine totaalne väsimus on kehas, trenni tehes on ikka kas võhm otsas, või mingid konkreetser lihased väsinud vms., aga no, et terve keha… päris veider tunne oli. Ei mäletagi, et sedasi NII väsinud oleks. Ilmselt regulaarselt peatused ja mõtestatum toidu/vedeliku tarbimine oleks abiks olnud, aga noh, huvitav kogemus igatahes.

Kui viimased 0,7 km kõnnitud oli, selgus, et 1 km tuleb veel ülesmäkke ronida. Ikka päris veider oli järgmisel hommikul neid eelmise õhtu 10-cm pikki samme vaadata, kui tagasi hakkasime tulema🙂. Hütt ise oli muidugi väga tore, eelmisest ilusam ja natukene suurem vist ka. Tegime siis üheskoos süüa ja me kobisime suhteliselt varakult põhku. Enamusel oli teine tulemine veel enne magama minekut, hakkasid hullud kitarri mängima ja laule laulma. Seltskond oli üldse päris tore, paistsid natukene vanemad ja rahulikumad (v.a. kõndimistempo!) võrreldes keskmiste tugengitega siin.

Järgmisel hommikul oli osadel veel jaksu jalutades ühikasse tagasi ka minna. Ma ise küll kahtlustan nende puhul üleliigset stardieufooriat ja rahulolu sellest, et jalad ei tudisegi all ja samm ei olegi 10 cm pikk. Ilmselt nad hiljem kahetsesid, …aga no minetea, äkki ongi sellised sitked vandersellid. Igatahes, enamus seltskonnast otsustas minna lihtsamat teed, nii et jalutasime 5 km (allamäge) mööda maalislit mägiteed lähima Oslosse viiva bussipeatuseni.

Kokku saime siis esimesel päeval 8,5h ringi trampida – 25 km äkki? Meelikese kasvatatud idud olid suure pupulaarsusega taaskord. Välkaritele see ökovärk läheb hästi peale.

Written by Madis Maks

April 27, 2010 at 4:34 pm

Posted in norra

4 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. Kui kõrgel sul munad maapinnast on?

    naabrimees

    April 27, 2010 at 7:55 pm

  2. Päris kõrgel siis.

    naabrimees

    April 28, 2010 at 3:37 pm

  3. selle peale meenub mulle üks juutuubist nähtud liikuvpilt kus naismaratoonarid viimaseid meetreid võidu roomasid kuna jalad ei kandnud enam.

    rain

    April 29, 2010 at 11:36 am


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: