reisijutud

Hytte tur

leave a comment »

Üle-eelmine nädavahetus käisme toakaaslastega suusamatkal. Metroo ja linnaliinibussiga sõitsime linnast natukene välja ja no põhimõtteliselt kohe peatuse kõrval algavad korralikult hooldatud suusarajad. Bussipeatusest majani oli 6-7 km – selline ilus, karge põhjamaa maastik, kaljused nukid, kuused, palju lund ja mägijärvekesed. Profisportlastega meie näol tegemist just pole ja seljakotid olid ka päris rasked, nii et kaunis rahulikus tempos kulgesime. Ilm oli ka suhteliselt niiske (päike tuli aeg-ajalt välja, siiski) ja lumi libisemise poolest ei hiilanud.

Mägionnid kuuluvad riiklikule kooperatiivile DNT – Den Norske Turistforening ja neil on 400 erinevat mägionni mööda metsi laiali. Paistab suhteliselt sarnane asi RMK’le. Majas elektrit pole, vett saab kopsikuga lähedalasuvast mägiojast ja muidu on ka igati idülliline. Hästi põhjalikult on läbi mõeldud neil see asi, nii et alustades lumelabidatest ja lõpetades voodilinadega (oma linad unustasime muidugi kaasa võtta) ja nõudepesulappidega – kõik on seal kenasti olemas. Meile kulus selline hea varustatus ekstrahästi marjaks ära, sest Meelikesega olime toidutoimkonnas ja igasuguseid peened detailid nagu sool, pipar, kohv jms. võtsime kaasa, aga kott riisi, mis pidi olema meie toidu peamine alustala, selle unustasime muidugi poest kaasa osta. Õnneks olid eelmised inimesed jätnud sinna paki spagette ja ühe kartulipudrupulbri, nii et see säästis meid kannibalismi ohvriks langemisest. Üldiselt tundub, et mingid DNT inimesed käivad sealt aeg-ajalt läbi (nt. pärast bronnimist ja enne reaalset inimeste kohaletulekut) ja hoiavad maja korras, isegi tulehakatiseks olid pirrud valmis tehtud. Võib-olla muidugi eelmised külalised olid lihtsalt ekstraviisakad…

Igatahes, kui õhtul onni jõudsime, oli paar tunnikest päikesevalgust alles, nii et enamus rahvast läks veel suusatama. Mina olin saanud just Amazonist Robin Hobb’i uue draakoniraamatu, nii et eelistasin tolle seltsis kvaliteetaega viita. Miskipärast on sinna pedeteema sisse toodud, aga muidu tundub päris sümpaatne, oluliselt paljulubavam, kui see eelmine puukallistajate saaga. Õhtul tegime siis üheskoos süüa, jõime küünlavalgel Vana Tallinnat piima ja jääpurikaga ja arutlesime eksistentsiaalsetel teemadel.

Teise päeva hommikul saime algatuseks 5km mäkke tõusta, päris veider on ikka, et nii palju rahvast neil radadel liigub, ikkagi täiesti karukannis koht. Ja vanad mehed lasevad mäkketõusul viuhh-ja-viuhh mööda, naeratavad korraks julgustavad ja juba kadunud ongi. Aga noh, väga äge oli igatahes, kulgesime vaikselt, lõõtsutasime ja imetlesime loodust. Pärast tõusu tegime pausi mägijärve ääres ja sealtmaalt oli vast üks 7-8 km  peamiselt allamägiseid teid (pärast pikka tõusu tuleb alati langus, eksole ;)). 4-paiku jõudsime juba koju ja plaan oli in corpore minna kella kaheksaks Amatoerenisse Life of Brian‘it vaatama, aga me magasime küll nagu laibad kella üheksani ja teised ka keegi sinna ei jõudnud.

Kohal olid: Ursina, Nora, Kevin, Jonas, Meelike, Madis. Nüüd peaks ajaloo tarbeks kõik korrektselt protokollitud olema.

Written by Madis Maks

April 11, 2010 at 11:03 pm

Posted in norra

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: