reisijutud

Mitäa kuuluu?

leave a comment »

  • Jalkat käsin eerikupoegadega mängimas. Mingi ilgelt suur spordikompleks (Enghelab) on suhteliselt hotelli lähedal. Ilgelt suur siis selles mõttes, et kompleksi sees peab ka autoga ringi sõitma, vahemaad on lihtsalt nii suured. Kontorist võttis mu peale Kevin Spacey (ausalt noh, täielik koopia) ja üllatavalt hea tase oli jalkas, ma olin ilmselgelt üks nõrgemaid lülisid. Üks hindu posis oli eriti hea, jooksis ringi nagu kriketimängija, aga samas selline tehnika, et kuku pikali. Hea et ta minu meeskonnas oli.
  • Bowlingut käiseme mängimas Medhi, tema pruudi ja sõpradega (samas Enghelab’i kompleksis), siin olin jällegi mina teistest parem – ~130 punkti oli täiesti piisav võitmiseks. Tavaliselt on ikka õlu ka bowlingu lahutamatu osa, nii et alates teisest mängust tavaliselt punktisumma hakkab allapoole kiskuma, aga kui ainult vett jood, siis (üllatus-üllatus) läheb ka punktisumma paremaks. Kaks lauajalka lauda oli ka seal, aga mängida polnud kellegagi😦
  • Dizinis käisin teist korda. Leidsin veebist kohaliku fixeri (Mr. Beygi) telefoninumbri, muuhulgas korraldab ta siis ka transat Teheranist Dizinisse ja tagasi. Inglise keel tal kõige parem polnud, nii et pidin kohalike abiga kokku leppima kust ja kuna ta mu hommikul üles korjab, aga muusosas sujus täitsa hästi. Reisiseltskond oli väga lõbus ja sõbralik ja enamus rääkisid inglise keelt ka – oluliselt parem, kui mõne taksojuhiga tõtt vahtida. Ja noh, maailm on ka Iraanis väike, samas bussis oli üks MTN’i kutt, kes kohalike eerikupoegadega koostööd teeb ja meil oli isegi ühiseid tuttavaid🙂. Idapoolne tee oli lahi tehtud, laviinikahjustused ära koristatud ja vähemalt sama ilus kui läänepoolne on see tee (magada jälle ei saanud, vahtisin suu ammuli). Teepealsed tundusid väga “pudedast” materjalist küll (vesi vist uuristab) ja tundus täitsa loogiline, et seal varingud on. Igal pool teel oli näha ka, et üritatakse müüridega kindlustada selle stiihia vastu, aga maitea, eriti ikka ei julgeks elada majas mida varisevast mäest ülaltpoolt kaitseb üks müürike ja mida mäest allavarisemist kindlustab teine, ebakindlale pinnasele valatud müürike.

Natukene enne Shemshaki oli hommikusöögipeatus restoranis, tundus, et kõik kes Teheranist tulid peatusid seal ja üleüldse oli selline mõnus melu ja ühtekuuluvustunne, paistis et kõik tunnevad kõiki. Vahepeal on ilmad päris soojaks läinud siin, eelmise nädalaga võrreldes oli lund kõvasti vähemaks sulanud ja rajad olid suhteliselt jäised. Eks muidugi ole sel aastal puudriga nii ära ka hellitatud, et ei olegi jäisel rajal sõitnud. Laud/saapad peavad korralikud olema, et sellist rada nautida, aga noh, vahelduseks oli täitsa mõnus. Ilm oli pilvisem, aga igaks juhuks määrisin korduvalt ennast “faktor 90” kreemiga kokku ja seekord ära ei põlenud🙂. Mingi kohaliku tähtsusega hüppevõistlus oli ka siin samal ajal.

  • Kevad on Teherani saabunud, puud on pungitavad ja päeval on üle 20 kraadi sooja

Written by Madis Maks

March 14, 2010 at 10:54 am

Posted in iraan

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: