reisijutud

Atatürk

leave a comment »

Mul senimaani on Türgi kohta olnud ikka arvamus, et on selline odav islamistlik arengumaa kus naistel on vuntsid, meestel ulatuvad kaenlaalused karvad küünarnukkideni ja kõik ammuli sui blondiinidele tänaval järele vaatavad. Mul vist see eelarvamus on hääletamise ajast, sattusime Kristiinaga kord Kreekas ühe väikestviisi perverdi peale, aga endiselt tuleb tõdeda et ei ole mõtet ühe eksemplari alusel suuri üldistusi teha ja enne paikapanevai seisukohavõtte on kõige parem ikka ise kohale minna ja ringi vaadata. Eks nad natukene keskmisest temperamentsemad vist ole ja pisut raske on harjuda, et see neid ümbritsev privaatsusetsooni raadius on oluliselt väiksem kui eestlasel, aga muidu paistavad täitsa sümpaatsed.

Algus, nagu tavaliselt, oli vaevaline. Aga mitte selline tavaline vaevaline, vaid et sellist jebimist oli viimati vist Saudi ajal, nüüd siis juba ligi 2 aastat tagasi. Pooled inimesed on puhkusel ja üpris mitu projekti põleb paralleelselt, nii et tööpuuduse ja igavuse üle nuriseda ei saa. Koolituse materjalid sain valmis reedel kell 17.00 (eelmisel ööl olin maganud 4h) ja kui 17:05 oma mitmetuhandelise lehepakiga kohale jõudsin, selgus et poistel köitmiskojas automaatset köitjat pole ja nad polnud üldse õnnelikud et ma nii hilja ja sellise pakiga välja ilmusin. Pärast mõningast palumist hakkasid ikkagi kahekesi auke paberite sisse vihtuma ja ega väga palju nad oma tööaega ei ületanudki.

Laupäeval üritasin enne lendu veel talgud korraldada ja kuigi (tööd tegema) väga palju inimesi kohale ei tulnud (tundub et 2 kutset on ikka suhteliselt lähedal inimeste taluvuspiirile;)), siis need kes kohale tulid, need tegid selle eest kõvasti. Muru sai isutatud ja majaümbrus näeb juba päris viisakas välja. Laupäeval otsustas Pakistan ka live‘ minna ja kuna täiesti müstiliselt populaarseks osutus üks meie suht mõttetu rakendus ja ma olin osaliselt valves, siis oli pisut häiritud unega öö.

Taksoga sõitsin pühapäeval Riiga (ei ole nii suur äss, tuli lihtsalt kokkuvõttes odavam, kui Tallinna kaudu lennata) ja ühe Eestis praktikal olnud soomlanna võtan peale, aga ma olin nii väsinud, et suurema seltskondliku vestluse asemel magasin enamuse teest.

Vist 12. juulist on Türgi meile viisavaba, aga ega lennujaamas keegi seda mulle ei öelnud ja ega ma ka ilmaeluga eriti hästi kursis ei ole, nii et maksin 10 EUR asjatult. Mu poolest ostku endale siis midagi ilusat selle raha eest.

Paistab et kihutamine meeldib neile ka siin üpris hästi, taksojuht lasi linna vahel kiirteel 150’ga. Turvavöid nad ei tunnista, mõnes üksikus taksos on need küll olemas, aga isegi keegi neid ei kasutata. Teepeal oli avarii olnud ja paistis et vähemalt 1 laip ka, taksojuhti see ei paistnud heidutavat.

Odava maa illusioon purustati kohe esimesel õhtul, ostsin hotelli baarist 2 pisikest õlut, palju õnne – 28 EUR. Ise olin väga rahul veel (kuni hinda ei teadnud) oli teine selline sümpaatne, hubane ja rahulik baar ja väga häid röstitud pähkleid pakuti. Eks ma muidugi teadsin, et hotellis on kallis, õlu, aga no et selline kirves selga lüüakse, see tuli pisukese üllatusena. Pärast õnneks ikka selgus, et see 28 EUR on 28 kohalikku (hotellisisene teavitussüsteem oli valesti konfitud ;)), see teeb siis hinnaks ainult mingi 115 EEK õlle eest – soodne.

Muidu on selline hotell-kontor-hotell tüüpi värk rohkem ja paistis et kedagi see koolitus eriti ka huvita, aga pärast üks vend tuli küll kätt suruma ja personaalselt tänama suurepärase koolituse eest. Et kui tavaliselt näed ikka ära, et kellele meeldib ja kes niisama igavleb või muude asjadega tegeleb, siis seekord tuli meeldiva üllatusena.

Pärast koolitust tegime 4 päeva ATP’d, ütleme nii, et üpris väsitav on see. Midagi keerulist pole, aga lihtsalt maru palju seletamist ja sebimist. Ja no kuna ülejäänud inimestele on see ATP nagu kohustus mis on lisaks tavaülesannetele ja nende jaoks ei ole eriti oluline et see asi (kiirelt) tehtud saaks, siis kipuvad nad omade asjadega tegelema, väsivad ja kontsentratsioon kipub kaduma. No selline lapsehoidja töö rohkem, et kui liiga kaua türgi keeles sädistavad, siis ilmselt asjast ei räägi ja tuleb manitseda, kui liiga kaua vaikus on, siis ilmselt loevad oma kirju ja jälle tuleb utsitada et nad ikka ATP’le keskenduks jne.

Üks ilusa ninaga naisterahvas on ka kohal ja mulle tundub, et ta nagu flirdib natukene. Samas ma päris kindel pole ja kuidagi instinktiivselt kipub normaalne inimene islamimaal sellist reserveeritud joont hoidma, et minetea, päras loobitakse kividega keskväljakul surnuks vms. No ja siis klient ka veel, või nii…

Written by Madis Maks

July 24, 2008 at 7:20 pm

Posted in türgi

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: