Valikud

Käisin ühe lauljate pundiga Slovakkias lauatamas. Üldiselt oli päris tore, aga lund oli suhteliselt vähe, ülemised nõlvad olid kõik kinni ja alumised üpris ülerahvastatud. Kõlab pisut edevalt, aga tase on ka juba selline, et Jasnal on veel põnev sõita, aga kui terve päeva Štrbské Plesos hõõruma peab, siis muutub tüütuks küll.

Üks päev siis otsustasingi, et kuhugi väikesele mäele pussutama ei lähe ja sõidan Tatranská Lomnica’le lootuses, et seal ülemine nõlv äkki lahti on. Eelmisel päeval käisin veel korralikult rongijaamas aegasid vaatamas, et rahuliku südamega magada saaks. Kui hommikul siis platsis olin, selgus et on 31. jaanuaril sõidavad rongid mingi erilise graafikuga ja pidin ikkagi 40 minti ootama. See radade ja piletite nummerdus on ka piisavalt perverssne, nii et liikusin mingite pensionäride järgi kes ka samasse kohta pidavat sõitma.

Rongis sõites vaatasin siis, et mäed, kurat, hakkavad kaugemale jääma minust ja küsisin siis piletikontrollilt, et kas ma ikka õiges rongis olen ja kuna ma maha peaks minema. See siis teiste sõitjate abiga seletas et ma oleks pidanud juba 5 peatust tagasi maha minema ja seal teise rongi peale ümber istuma. Einoh… aitähh, sõber! Ilmselt oli rakse seda siis kohe alguses öelda, kui ta pileteid esimest korda kontrollis. Ega lumelaua, kiivri ja prillidega turist tahab ju ikka kuskile sisemaale sõita, mitte Tatranská Lomnica’le, isegi kui see tema rongipiletile suurte tähtedega kirjutatud on.

Egas midagi, kobisin siis järgmises linnas maha ja üks inglise keelt purssiv kohalik juhatas mu kesklinna, leppis taksofirmaga hinna kokku ja jättis mind siis taksot ootama. Takso pidavat 15 minuti pärast kohal olema, Lomnica’sse suurusjärk 15 km. Helistasin neile siis 3 korda ja üritasin slovakkia keeles taaskord seletada, et kus ma siis täpselt olen ja kuidas mind üles leida. Liiga kerge see igatahes polnud. Pärast 45 minutilist ootamist jõudis takso lõpuks kohale, aga selgus et 180 asemel oli hind vahepeal 300-ni kerkinud. Saatsin siis viisakalt p**** selle juhi ja jalutasin kesklinna, lootuses sealt mõni teine takso saada.

Tegemist oli pisikese linnakesega, nii et ilmselt kõik taksojuhid tundsid üksteist ja oli levinud uudis, et seda lumelauaga troppi ei tohi kindlalt peale võtta. Otsisin siis bussijaamast ajad välja, aga kuna mingi tunnijagu oli veel aega üritasin edutult veel taksosid kinni pidada. Üks tühi valge Škoda (takso) sõitis must mitu korda peatumatult mööda. Vaatasin, et pole mõtet külarahvale tola mängida enam ja kuna ainult pool tundi oli bussini ka, lõin käega ja otsustasin bussiga minna. Jalutan siis bussijaama ja see sama valge Škoda sõidab siis demonstratiivselt mu kõrvale. Mõtlesin, et mingu süttigu, mina teda neljandat korda paluma ei hakka. Istusin siis bussijaamas maha ja see vend siis veereb vaikselt ja kutsuvalt minu kõrvale teepervele :). Põhimõtte pärast siis ignoreerisin teda veel natukene ja läksin küsisin, et kas on nõus mu mäele ära viskama. 230 kõššeki eest oli nõus küll. Kuna kell oli juba pärastlõuna ja bussiga oleks ka mingi tunni vähemalt sõitnud sinna ja mäel siis nagu polekski saanud olla eriti, olin nõus.

Kutsusin siis kõik bussipeatuses olevad mustlased taksosse, et iga kroon ikka täie ette läheks. Midagi see taksojuht sellepeale kobises, nii et ainult üks neist julges peale tulla, aga no asi seegi.

Teepeal oli üks päris liiklusohtlik olukord ka, ees mingi maastur võttis hoo maha, taksojuht hakkas vasakult mööda sõitma, päris korralik hoog oli meil siis sees ja kui maasturimees suunatule sisse lükkas ja vasakule keerama hakkas, pidi taksojuht teepervelt abi otsima, et maasturile mitte sisse sõita. Kui lõpuks mäele jõudsin, oli kell juba nii palju, et 2h saingi sõita. Aga noh, parem 2h korralikku andmist kui päev niisama pussutamist.

Esimest korda nägin ka sellist juhust kus üks suusataja kukkus nii õnnetult tõstukist maha tulles, et jäi krattipidi jalatoe külge kinni ja lohises päris pikalt mööda maad enne kui tõstuk seisma jäeti. Ja alumine rada oli muidugi ka nii pekkis, et sinna sõitma ei lastudki ja tõstukiga pidi alla tulema. Liiga auväärne see just pole, aga no looduse vastu ikka ei saa.

Ülejäänud seltskonnal ka liiga hästi ei läinud, oli käinud puglamäel, nii et enamus lauaga sõitjaid oli paar korda üles ukerdanud, aga siis käega löönud ja ära kõrtsi läinud. Lõppkokkuvõtes oli mul ilmselt ikka parem valik.

Aastavahetus oli ka selline mõõdukalt sürr, kuidagi väsinud olemine oli ja selline kohustuslik rõõmustamine ja võõrastele inimestele õnne soovimine on kohati üpris tüütu. Käisime mingis kohalikus restoranis söömas (päris maitsev) ja tund enne südaööd visati meid sealt välja. Venelaste punt siis pidas praasnikut ja lasi rakette (Moskva aja järgi oli uus aasta käes), ülejäänud siis passisid niisama. Aastavahetuseks kobisime keskväljakule, jõime mingit meemaitselist sooja alkoholi ja vaatasime ilutulestikku. Hästi ilusasti valgustatud kuusk oli.

Pärast oli muidugi tarvis minna naaberhotelli diskole, õnneks oli mõistust sealt paari tunni pärast jalga lasta ja väheseid unetunde ratsionaalselt kasutada enne järgmist mäepäeva. Hirmsuurte tissidega mees jagas garderoobis jopesid, ilmselt mingi atleetvõimleja vms.