reisijutud

Elu parim õhtusöök

leave a comment »

Üpris hotelli lähedal, otse tänava ääres, märkasin grill-restorani  taolist söögikohta, sellint kus sinu silme all toitu valmistatakse. Otsustasin proovida. Juhatati mind siis lauda, väga hea koht, selline pisut kõrgemal tasapinnal võrreldes teistega, hea on inimesi vaadata ja näed kuidas kokad toimetavad.

Inimesi on üldse tore vaadata, ainult et võõrad inimesed võivad viltu vaadata kui sa nei sedasi passid. Ses suhtes on suhtes on stjuardesse hea jälgida – esiteks ei peeta seda imelikuks ja teiseks on neid vatajaid enamasti nii palju, et nad ei pane seda üht lisapilku endal tähelegi (einevalt näiteks üht inimest kohvikus passides).

Aga jah, et see restoan siis… valisin roaks 460 grammise lihatüki, kaks küpsetatud kartulit ja ühe õlle. Puhkan siis jalga, vaatan ja nuusutan kuidas toit valmib. Need kes ribi tellivad, neile tuuakse kondid söepannil kohale, et teine kont ära ei jahtuks, kui inimesed esimest närivad. Mõnusat praadimise särinat ja head lõhna on teve  restoan täis, praegugi hakkab suu vett jooksma, kui selle peale mõtlen.

Päeval sai päris palju ringi marsitud, nii et üpris janune olemine ja muutun juba pisut ärevaks, et äkki kurat ei toodagi õlut enne sööki, aga siis kelner tuleb elegantsel sammul ja udupeene näoga, kandikul jäävaagen koos mu õllega. Ja vaagnas on LIITER külma õlut. No mis ma oskan öelda – paradiis. Võtab siis elegantselt pudeli vaagnast välja, kuivatab säravvalge linikuga vee ära ja käsi selja taga valab siis välja. No et nagu mingi kallis prantsuse shampus oleks mitte odav kohalik õlu. Kusjuures ta suutis klaasi üleliigse vahuta täis valada klaasi sisekülgi kasutamata. Kuidagi täpselt paraja intervalliga tulid need „pulpsud” pudelist välja, nii et suurt vahtu ei tekkinudki. Mul austus kelneri vastu tõusis kohe oluliselt, sest no põhimõtteliselt olen ma ju ka elu jooksul üsna mitu õlut klaasi valanud, aga sellise tasemeni, tuleb tunnistada, on mul veel pikk maa areneda.
Kui liha valmis, tellin klaasi majaveini ja see on ka ülihea. Ei oskagi kirjeldada, aga no lihtsalt sobi ideaalselt. Ja milline uskumatult maitsev ja mahlane liha, kõik taimetoitlased võivad minu poolest jurikaid närima jäädagi, see maitsekogemus oli ikka midagi unustamatut. Ja no mitte ei saa mina ikka aru kuidas on võimalik nii suur ja paks tükk läbi küpsetada ilma et see ära kõrbeks või oma mahlasuse kaotaks.

Pärast väikset ta pausi ja veini lõetamist oli täpselt õigel ajal platsis kelner, kaasas magustoitude kohalt avatud menüü. Ei mingeid lisaküsimusi ega sebimist, lihtsalt aimas mees et nüüd on õige aeg ja Madise õnnest on ainult üks väike espresso ja tiramisu puudu🙂. Kõige lõpuks anti siis veel pits mingisugust kohalikku apelsininapsu, pidavat liigse täiskõhutunde ära võtma.

Tükk aega kaalusin et kas pärast sellist perfektset õhtusööki minna uuesti samasse söögikohta ja eelviimasel  päeval ikka läksin. No ja muidugi polnud pooltki nii äge see asi enam. Õllut valades oli vahtu liiga palju, ettekandja oli pisut liiga silmakrjalik ja ribi polnud ka nii hea kui lihatükk eelmisel korral…

Written by Madis Maks

November 6, 2007 at 5:21 pm

Posted in argentiina

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: