reisijutud

Mängupäev – 1

leave a comment »

Reede hommikul kell 5 on start Riia poole. Mingi uskumatult ebamugava Renault’ väikebussiga sõitsime, sõjaväelaste jaoks kunagi odavalt hanke korras ostetud ja siis istmed sisse keevitatud, nii et isegi minul, kes ma sisuliselt püstiseistes võin magama jääda, oli uinumisega probleeme. Lennujaamas oleme õigeaegselt ja saame ehk 15 minutit check-in järjekorras ka seista, kui Ivo helistab, et tal tagasisõites gaasipedaal ära murdus vms. No et natukene meil vedas ka, või nii🙂Ma varem polnud Ryianair’ga lennanud ja täitsa sümpaatse mulje jättis. Mingisugust meeldivat teenindust, pikajalgseid ja hoolivaid stjuardesse loomulikult polnud, aga seda pole ka enamuses kallislennufirmades. Enesetunne on kuidagi parem sest ootused on madalal ja saad täpselt seda mille eest (ei) maksa. Lennuki ise oli igati korralik, isegi pingivahedega polnud koonerdatud. Osa lennuseltskonnast oli meeldivalt vindine juba stardiajaks ja stjuardessidel oli kohati raskusi selle lõbusa seltskonna ohjeshoidmisega, eeskätt ignoreeriti liikumiskeeldu, kui “fasten your seat belt” märgutuluke põles ja agaramad jalgpallifännid olid krapsti vahekäigus püsti kui rattad vaevalt inglismaa pinda puudutanud olid.

Stanstead’st edasi-tagasi rongipilet kesklinna maksis sama palju Riia-Londoni ots, aga no seda oli oodata. Selgus et meil oli ununenud hostelisse kinnitus saata meie kohaletulemise kohta, nii et Guidol ja Elmo lei jäänud muud üle kui minna raha maksma, et öömaja ikka kindel oleks. Meie Villi ja Sikiga läksime siis Londonit uudistama. Kusagi üpris finantsrajooni lähedal on see Liverpooli jaam, aga tuleb tunnistada, et 3 eemaloldud aastat on ikka nii pikk aeg, et enam seal orienteeruda ei oska. Tahtsin neile oma endist töökohta näidata, aga ekslesime siis niisama ringi, hoides suuna Thames’i poole. Püha Pauli kirikut vaatasime ja muid turistivärke ka mis teepeale jäid, hästi mõnus sügisene ilm oli, täitsa särgiväel kannatas käia. Inimesed meie fännisärkidest ja sallidest eriti välja ei teinud, mõni üksik vaatas järele ja veel harvem tuldi juttu rääkima. Need vähesed kes suhtlesid, soovisid edu homseks mänguks.

Tate Modern’s käisime pragu vaatmas ja olles ringikappamisest üpris väsinud läksime ära Thaems’i äärsesse pubisse kohalikku kesvamärjukest trimpama.

img_0562.jpg

Ülla-ülla, täiesti juhuslikult istub Pets selles samas pubis. Ma isegi ei viitsi kirjutada enam kui väike see maailm on. Jõime siis õlut ja ootasime Elmot ja Guidot. Kui nad lõpuks kohale jõudsid, hakkas juba pimedaks minema, patseerisime siis mööda kallast ja vaatasime tänavamuusikuid ja neid vendi kes “liikumatuid” kujusid teevad. Rahva tungival soovil läksime tegime London Eye’ga ka ühe tiiru.

Ei saa nuriseda, jõukust on ikka juurde tulnud viimse kolme aastaga. Mäletan et kui ma tööl olin Londonis, siis käis iga nädalavahetus sisevõitlus, et kas minna selle vaaterattaga sõitma või mitte, aga (peamiselt) finantskaalutlustel käimata jäigi. Igatahes, hoolimata õige pisut udusest ilmast on täitsa vinge see sõit ja vaated ilusad.

Kui tavaliselt pannaks ühte sinna kuubikusse mõnikümmend inimest, siis mõõduka tasu eest saad terve kuubiku endale osta. Mingi onu toob siis veel piknikukorviga vahuveini ja muud head-paremat. Kabiin enne meid startis just üks noorpaar ja ülla-ülla, vaateratta kõige kõrgemas punktis oli krõpsti sõrmus väljas ja mees põlvili. Ei tea, kuidagi lamedavõitu ja läbinähtav on selline värk, aga noh, kui paremat mõtet ei tule, siis ilmselt sobib kah. Mingit intiimsust seal muidugi pole, ümberringi turistid aplodeerivad ja teevad pilti, aga no äkki siis ikka on äge. OIeks võinud siis allatulles, kui sõrmus juba käes, ühe kähkuka teha või miskit, vot see oleks küll ilmselt selline asi mida iga päev seal ei juhtu ja oleks millest lastelastele rääkida.

img_0577.jpg

Big Beni vaatasime pärast ja julgemad poisid poisid käsid kunigapalee juures pargis kusemas. Läbi pimeda pargi jalutada oli küll pisut kõhe fännisärkides, aga kohalikud piirdusid siiski vaid laulude laulmisega, kui me mööda marssisime.

Trafalgar Square’ lähedal võtsime veel 2 viimast õlut, aga kuna start oli hommikul nii vara olnud, siis suurt purakat enam kellegi see polnud ja südaöö paiku hakkasime taksot otsima (jälle asi mille peale 3 aastat tagasi isegi mõelda poleks söandanud). Linn oli paksult taksosid täis, mõni oli isegi tühi, aga kinni need igatahes ei pidanud. Kahtustasime siis, etäkki meie sinised särgid mõjuvad kuidagi sedamoodi, aga põhjus oli hoopis proosalisem. Nimelt oli taksopeatus umbes 50 meetrit ümber nurga ja kõik normaalsed inimesid ootasid seal🙂.

Üpris mõistliku hinnaga saime kohale, mingi poolakate linnaosa paistab olevat. Hostel on nagu hostel ikka.

Written by Madis Maks

October 12, 2007 at 12:07 pm

Posted in inglismaa

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: