safari

Sõitsin siis hommikul taksoga Dubaisse, jätsin suure seljakoti lennujaama pakihoidu ja läksin edasi Mall of Emirates‘i, sealt lubas reisikorraldaja mu peale korjata. See on ikka üle mõistuse, kui suur üks ostukeskus olla võib. Näiteks Carrefour‘ kus toiduvärki müüakse, no see on mu meelest suurem kui ükski Eestis olev supermarket ja see moodustab seal ükest korrusest heal juhul kuuendiku, kokku on korruseid vähemalt 3.

Parklas autot oodates avaneb vaade 7-tärnihotellile, lihtsalt selleks et sinna sisse saada ja vaadata kuidas jõukurid elavad tuleb 700 EEK maksata.

Ja kurat, ongi suusamäe ehitanud sinna endale keset ostukeskust. Ma mõtlesin, et no kui suur see siis ikka olla saab, et lollitavad niisama, aga täiesti korralik nõlv on, Kuutsemäele annab vabalt silmad ette. Tõstukiga saad üles, järjekordasid pole, täitsa uskumatu kohe. Päevapilet muidugi oli vähe krõbedavõitu (270 AED, umbes 850 EEK), aga arvesteades, päev kestab siin 10.00-00.00, polegi nii paha diil. Pärast suusatamist saad kaminatule saatel after ski‘d ka teha. Tähelepanelik vaataja märkab, et tegelikult on hullud teleka kaminasse toppinud ja näitavad seal video pealt elavat tuld

Safarile sõit on uue Land Cruiser‘ga, selline wannabe “elumees” on roolis, Prada prillid, pedepüksid, ilmatumasuur ego. Hiljem selgus, et valelik ja pisut silmakirjalik ka, aga noh, reisisaatjat valida ei saa ju endale. Vast paarkümmend meetrit saame sõita kui juht tahab rida vahetada, aga ei lasta teda vahele. Sõimab seda siis araabia keeles ja vehib kätega, auto samaaegselt vajub oma ritta tagasi ja esiotsaga kõrvalolevale džiibile sisse. Hüppas siis välja ja läks seletama, et kelle süü ja värk, aga teise džiibi juht oli brasiillanna, ei lasksnud endale pähe istuda. Õnnetuse ainus reaalne kahju oli see, et mõlemal autol ainult pisut värvi maas ja vist üks pisike mõlk ka, ainult et siin pidavat mingi selline sedaus olema, et töökojad muidu autot parandusse ei võta, kui politseist ametlikku raportit pole. Okei, 2 tundi ootasime siis politseid :). Kui lõpuks kohale jõudis, anti õigus brasiillannale ikkagi ja viie minutiga vormistati paberid.

Vaikselt hakkas juba pimedaks minema ja kuna pimedas olevat kehv safarit teha, siis mingi 160-ga liikusime kiirteel. Eriti sellist tunnet küll ei olnud, et mees sõita oskab või autot kontrollib, aga hääletamiste ajal on ikka igasuguste hulludega sõidetud, nii et nahk on suhteliselt paks. Järsku siis PÕMAKI ja auto hakkab vibama teel. Kumm katki, me muidugi kiirtee kiireimal rajal. Kuidagi sai ta hoo ikka maha pidurdatud ja jääb siis keset seda rada seisma. Ma küsin, et mis sa mees teed, siin autod sõidavad 150-ga ja sa ei pane isegi ohutulesid peale? Õnneks meil taga tuli mingi mõistusga vend, too oli meist sadakond meetrit tagapool hoo maha pidurdanud ja andis autodele märku, et ees mingi jama on ja jobud ei saa ise hakkama. Egas midagi, vahetasime siis kummi ära ja sõitsime edasi, kiirus eriti üle saja ei tõusnud ja tõstatati Allahi ja õnnelike õnnetuste teema 😉

Plaani järgi oli selleks õhtuks planeeritud düünide vahel kruiisimine, kaamelisõit, lume(liiva)lauaga sõitmine, me jõudsime kohale 3h plaanitust hiljem – nabatantsu ja õhtusöögi ajaks. Toit oli pehmeltöeldes keskpärane, väike kebabijunn, toorevõitu grill-liha ja riis kõrvale. Salat oli päris hea, aga no seda on ka suhteliselt raske ära käkkida. Istusin siis ainsasse vabasse lauda, söön seal rahulikut ja kuidagi kahtlaselt tuttavat keelt kostub lauanaabrite suust – eestlased! Einoh, tavaline värk, umbes 200 inimest on platsil ja ikka ERITI suur tõenäosus on kahe eestlse otsa sattuda. Väga normaalsed inimesed muidu, rääkisid et nad pole terve nädala jooksul ühtegi eestlast kohanud :). Ajasime siis juttu ja vaatasime nabatantsu.

Nabatants oli ka kuidagi poolkõva värk. Blondide juuste ja suurte tissidega tütarlaps ronis lavale, muusika pandi mängima ja väristas seal siis naba. Ma nagu olin senimaani ette kujutanud, et see nabatnts on rohkem selline sensuaalne ja kujutlusvõime värk, no et ilusad tumedad mis sind arglikult piiluvad aeg-ajalt ja ainult pisut paljastav riietus, aga see blondiin oma nabani ulatuva dekolteega jättis kuidagi litsaka ja odava mulje. Kusjuures mingid imelikud kulinad olid rinnahoidja küljes, nii et naba nagu eriti hästi polnudki näha. Ma varem olen ainult telekast näinud taolist asja, nii et mu meelest väristas suhteliselt okeilt (teadjamad ütlesid, et kehvavõitu tegelikult), põhiprobleem oli see, kuidagi külmaks jättis ja ta ei suutnud rahvast kaasa tõmmata. Tiris küll mingied naisi lavale, näitas neile puusanõkse ette ja lasi järgi teha, aga no see oli umbes nii nagu Michael Jordan tiriks mingi suvalise jorsi platsikõrvalt väljakule, paneks vabaviskejoonelt kahe käega pealt, annaks palli siis sellele jorsile, et noh, poiss, tee järgi. Või maitea, et Jimi Hendrix teeb mingi fa-fa-faa akordi hammaste ja varvastega, annab siis kitarri kuulajale ja laseb järgi teha. Ise veel vaatab siis arvustavalt kõrlvalt, et misasja, näitasin ju küll ette, tolvan oled vä, et järgi ei oska teha?!?

Pärast nabatantsu kupatati kõik autodesse ja viidi Dubaisse tagasi, mina üksinda jäin siis ööseks sinna. Mul oli see ette plaanitud ka, vaatasin et tuleb odavam/lihtsam/põnevam kui niisama hotell võtta, aga et ma päris üksi sinna jään, poleks arvanud. Korraldajad vajusid kuidagi laiali kõik ja kui ma siis uurisin, et kus ma magama hakkan ja et kas homme tsivilisatsiooni tagasi ka saab, või nii, siis peamiselt tuli “dont worry, man, everything will be OK“. Ma Indiast alates olen skeptiline selliste lausete peale, enamasti tähendab see seda, et nüüd on mingi totaalne jama majas.

Mingid beduiinid jäid ikka kohale, hästi sõbralikud ja toredad sellid muidu, aga inglise keelt oskasid minimaalselt. Kõhutantsijad olid ka seal, istusime ja tegime siis koos vesipiipu, mina esimest korda elus, nii et neil oli palju nalja kui valge mees oma kopse seal välja köhis. Ei mõsita mina seda suitsetamisevärki, et mis seal see mõnuelement on? Et kuidas soe suits kopsu liigub? Või see veider järelmaitse (see oli mingi “maitsestatud” tubakas mu meelest), või mingi “sumin” peaks pähe tulema? Igatahes, üritasin Gandalfit matkida ja suitsulaeva puhuda, aga ei õnnestunud. Kuna keegi rääkida ei osanud, siis istusime niisama ja naeratasime üksteisele aeg-ajalt. Päris tüüne oli.

Pool üksteist pandi telk mulle püsti, kõik kobisid ära magama. Tunnikese sain ehk magada kui makk pandi üürgama (seesama mida kõhutantsijad kasutasid, päris korralike kõlaritega), lasti kakst tüüpilist tilu-lilu india lugu ja siis pandi kinni jälle. Pisut veider, aga no mis seal ikka. 04:24 ärkasin selle peale, et telk hirmsati rappub. Vaatan siis aknast välja, mitte kottigi pole näha, hirmus tuul ja liivatorm ümberringi. No ja järjest kõvemaks läheb. Telgil mingit kinnitust polnud, niisama pandi liivale no ja konkreetselt võtab tuule alla ja tahab lendu tõsta. Ma ei osanud nagu midagi teha, ega väljas parem poleks olnud ja keegi ei tulnud ütlema ka, et tule välja, nüüd on tarvis kaevuda, nii et panin koti ühe nurka raskuseks ja ajasin käed-jalad laiali, et teisi telginurasid maas hoida. Ma olen telgis päris palju maganud ja mõned korrad ka tormiga, aga no sellist pulli pole varem olnud. Mõtled küll, et vaevalt et see tuul nüüd ikka nii suur on, et sind landu tõstab, aga no mine tea, orkaanidega liigutatakse ju maju paigast, asi see telk siis ühe pisikese Madisega lendu tõsta. Mõtlesin siis Niff-Niffist ja Naff-Naffist ja ootasin kuni Nuff-Nuff tuleb, või kuri hunt puhumise lõpetab. Mingi tunnikese vast puhus, siis rauges maha. Pilt on hommikust, minu telk oli see pisike siis.

Kuna kutid mulle päikesetõusu aja osas luiskasid pisut (teadmatusest ilmselt), siis selle pildiga jäin natukene hiljaks:

Autojuht rääkis ühe loo, et kui kuskil 100 km kaugusel vihma sajab, siis kaamelid tunnevad selle ära, mõtlevad, et no küllap seal on siis värsket heina ka ja selle asemel et õhtul koju minna panevad vihma suunas leekima. Otsi neid siis pärast mööda kõrbe taga. No et natukene lollid loomad, või nii :). Mulle nad meeldivad, sellised rahulikud ja uudishimulikud ja hästi mõnusalt karmi karvaga.

Kaheksast tuli mingi koll mulle järgi ja viis düünide vahele kimama. Väga vingelt panevad, eriti just see kuidas nad pikki mäekülge sõidavad, kogu aeg on tunne, et nüüd keerab üle katuse (paar korda tal olevat juhtunud ka). Ja siis see kuidas sa kihtuad täie hooga järsust nõlvast üles, näed ainult taevast (nurk on lihtsalt nii järsk) ja pole aimugi mis sind seal düüninuka taga ootab :). Natuke nagu lauaga sõitmisele sarnane ainult valepidi kogu värk.

Ühe sisalikuga? sain ka kokku. Jooksis mööda kõrbe ja kui ma märkasin teda, siis mõtles, et on ilgelt kaval, jääb seisma ja piilub silmanurgast, et mis ma siis ette võtan. No ma võtsin fotoka ja tegin mitu makrovõtet, nii rahulikku modelli annab otsida…