reisijutud

teise vaatuse algus

leave a comment »

Nüüd olen jälle Saudis tagasi ja nädalakese siin ringi toimetanud. Ega suur midagi pole juhtunud, sellepärast pole kirjutanud ka. No ja siis muidugi see, et hotellis internetti pole. Või noh, tegeliklult on, aga maksab umbes 350 krooni ööpäev. Kui terveks kuuks võtta, siis saab odavamalt – 300 krooni päev. Hallooooo, mehed!?! Infoühiskond ja särk-värk!?! Avalikust WiFi punktist hotelli kohvikus või fuajees võid muidugi ainult unistada ja eriti nukraks teeb asjaolu muidugi see, et sain just teada, et Eestis pakutakse kodudesse viiemegast ühendust vähem kui 400 krooni eest kuus.

Et millest siis kirjutada? Üks on selge, söögist enam kirjutada ei saa. Ei jõudnud Tartus seda nuttu ja hala ära kuulata, et ma muust kui söögist ei kirjuta:). Samuti on inimestele endiselt hoomamatu (või neile tundub see liialdusena), et lihtsurelikul siin konkreetselt polegi võimalik alkoholi pruukida. Jääb küll teoreetiline võimalus, et kuskil keegi midagi illegaalselt villib ja teoreetiline võimalus, et kuskil saatkonnas pakutakse, kuna see pole Saudi territoorium, aga muidu on täielik null. Ei hotellis, ei kompaundis, ei lennujaamas, ega kuskil. J  kui riiki üritad sisse tuua, saad keppi kohe linna keskväljakul (okei, see on liialdus võibolla, aga alkoholi riiki toomine on seadusevastane igatahes). Samuti peab siin eriti loominguline olema et endale vabal ajal tegevust leida. No kujutage ette, et teil on mitmemiljonilise rahvaarvuga linn ja ainus meelelahutus mis teil seal on (mina ei pea shoppamist ja söömist meelelahutuseks, üldiselt) piirdub loomaaia, paari muuseumi, paari savist tehtud kindluse ja kahe torniga kesklinnas – ja ongi kogu pidu.

Temperatuur on tõusnud vahepeal (täna oli 42 kraadi jälle), kummaline, et isegi hommikul, poole üheksa paiku tööle sõites pole oluliselt jahedam ja kui õhtul sööma minna, siis sama värk, no nagu olekski kogu aeg selline palavus. Ja siis kunagi seitsme paiku hakkab juba pimedaks minema, nii et pole siis ime, et päiksevalgust ei näe töötegemise kõrvalt. Mis tuletab mulle meelde, et Tartus istusin üks päev töö juures oma laua taga, nohistasin seal midagi hoogsalt, nina arvutis ja siis üks töökaaslane ütles, et näed, veel mõni kuu tagasi, kui Madis vanal tööpostil toimetas, oli nägu tal kogu aeg naeru täis, aga nüüd istub nagu kurivaim siin ja ei tee muud maailma nägemagi. Ma jäin kohe mõttesse selle peale ja eks ta vist on õige küll, et suure töötegemise ja tööasjade pärast muretsemis kõrvalt elurõõm kuidagi märkamatult ära võib kaduda. Aga sel aastal ma igatahes märkasin, kuidas kevadel puud lehte läksid. Vot kui seda ka enam tähele ei pane, või kui sügisel lehtede langemise ajal Toomemäele ei satu, no vot siis on vist küll juba muretsemiseks põhjust🙂.

Siinne Marriott' hotell, kus ma ma peatun, on kokku ehitatud kohaliku tähtsusega spordiklubiga, üle linna tulevad rikkad spordilememburid kokku, jooksevad trenazhööridel, tõstavad hantleid ja ujuvad basseinis. Arvestades sellise klubi suurust on külastajaid endiselt suhteliselt vähe, aga mulle meeldis eelmise hotelli spordiklubi rohkem, kuidagi pisem ja hubasem ja bassein (kuigi poole väiksem) oli ka peaaegu alati tervenisti minu päralt.

Ja igasuguseid kahtlasi vendasi tundub siin spordiklubis käivat (et mitte öelda, pedesid). Võimalik et ma muidugi liialdan, aga no või ei oska mina kuidagi muudmoodi tõlgendada seda kui mingi vend tuleb sinuga heast peast mullivannis juttu ajama, halligi aru ei saa, et millest ta räägib ja miks ta räägib ja miks ta vait ei jää. Ja siis pärast küsib, et kas ma temaga aurusauna tulen. Ega pededel siin vist paradiis just pole, kui naistega kokku saamiseks on veel mingi teoreetiline võimalus olemas, siis tundub, et see nende teema on ikkagi selline tabu siin, et suurt midagi peale spordiklubis valgete meeste nillimise suurt midagi üle ei jäägi.

Kusjuures, kummaline riiete vahetamise süsteem on spordiklubis🙂. Uksele on kirjutatud, et nagu oleks riidekapid ja ruumid riiete vahetamiseks, aga tegelikult on ainult kapid. Kohalikud mehed on sellised häbelikud ju siin, ega keegi ei julge pükse vahetada kui mõni teine meeskodanik samas ruumis viibib. Aga vahetusruumi pole ja püksid tahavad vahetamist. Tehakse siis kummalisi trikke, kes kasutab käterätti varjamisvahendina, kes proovib sündsalt kapiukse taha peituda – päris naljakas vaadata kohe. Eile astusin riietusruumi, vaatasin mingi palja tilliga mees istub rahuliklult pingi peal, mõtlesin et see on kindlasti kas eriti julge või eriti nihilistliku ellusuhtumisega vend, selgus et venelane hoopis.

Ega muidu siin migagi põrutavat ei toimugi, hommikul ärkad üles ja sõidad tööpostile, õhtul tuleb auto järgi ja viib hotelli tagasi. 3 ungarlast on siin, sellest suurest e-tähega firmast, nendega olen läbi käinud. Päris toredad sellid, mõistliku ellusuhtumisega, ei võta kõiki asju surmtõsiselt ja teevad vahepeal ikka nalja ka. Ja (suhteliselt) sarnane kultuuritaust on väga abiks, ameeriklaste ja igasuguste eksootiliste maade inimeste naljadest on kohati raske aru saada kui, konteksti ei tea, aga kui ungarlane ikka teeb kergelt mugandatud nalja kaamelist ja kummisäärikutest, on kohe aru saada millest jutt🙂. Noh, kes teab, see teab seda nalja (Mati näiteks kindlasti teab), ülejäänud piinelgu siis kas teadmatuses või oodaku kuni ma Zavoodi tulen.

Need konkreetsed ungarlased peaks oma valdkonna tipptegijad olema, aga ma vaatan, et üldiselt on selliseid inimesi, kes isegi oma spetsiifilises valdkonnas kõike asju ise teaks, ikkagi kaunis vähevõitu. Loevad nemad samamoodi manuaali ja ajavad näpuga mööda juhendit järge, kui midagi tarvis ära teha on. Ja kui esimese korraga asjad käima ei lähe, otsivad nemad samamoodi messengerist mõne targema üles kes neid siis järje peale aitaks.

No ja siis ma olen lõpuks välja mõelnud miks neil siin kõnniteid pole. Ühel palaval päeval, kui targad mehed maha istusid ja mõtlesid, et mis me siis siia Riyadhi linna ehitame, tuli kõige targemal neist pähe mõte, et siin kõrbes on nii kuradi palav, et mingeid kõnniteid me küll ehitama ei hakka, niikuinii keegi seal peale mõne turisti käima ei hakka. Ehitame hoopis kogu linna kiirteid täis, kütus on odav ja siis saavad inimesed kiiresti oma konditsioneeritud kodust konditsioneeritud ostukeskusesse ja tagasi sõita. Mõeldud, tehtud.

Written by Madis Maks

May 22, 2006 at 9:49 pm

Posted in saudi araabia

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: