reisijutud

esimese vaatuse lõpp

leave a comment »

See sissekanne sai valmis kirjutatud 23. aprillil, ehk siis kuu aega tagasi, vahepeatumisel Londonis, teel Saudist tagasi Eestisse. Erilist mõtet vist pole, aga panen ikkagi üles.

Nonii, istun mina siis Londonis Carlislse Arms pubis ja rüüpan oma viimast õlut enne lennujaama minekut🙂. Alguses plaanisin Tate galeriisse minna, aga siis ma siin ikka peenutsen, kõnnin parem mööda Sohot ringi ja külastan kohalikke pubisid.

Eile oli päris toimekas päev. Algas see pisut ärevalt, kuna endiselt polnud teada kuidas kohalik projektijuht reageerib meie kavalale plaanile Madis paariks nädalaks kodumaale tagasi tuua. Lõpuks võeti ikkagi mõistuse häält kuulda ja lubati mul minna. No ja siis oli muidugi kippelt tarvis lennupileteid ja transporti organiseerida ja asju üle ja särki-vätki, nii et toimekas päev oli. Vanaemale ei jõudnud isegi suveniiri osta.

Riyadh – Londoni lenuki peale jõudsin siiski probleemideta (02:00 väljus), ainult et seekord oli rahvast päris palju ja pidin leppima ainult ühe istmega. Tundub, et laudumine (st. kukkumine, kui täpne olla) Rumeenias on ikkagi oma jälje jätnud ja pikka aega ühes asendis istumine on endiselt ebamugav. Aga noh, unekott nagu ma olen, ei lasknud ennast sellest väga häirida.

Londonis, üllatus-üllatus, sadas vihma. No ja kuna mina maandusin Heathrows ja järgmine lend oli Gatwick'st, siis esimese asjana oli tarvis sinna kohale jõuda. Pole probleemi, 430 EEK, nahkistmed, viisakas bussijuht, kes sulle tere ja palun ja tänan ütleb ning kohal sa oledki. Meenus mulle kohe enda virisemine saudi taksojuhtide üle, seal nad tahavad sind petta küll, aga sellist kirvest keegi sulle selga ikkagi ei löö…

Lennuni on ~10h aega, nii et linna loomulikult. London on endiselt väga sümpaatne, mõnusad kodused majad, inimmesed tänavatel ja hoolimata vihmasabinast on hea lihtsalt ringi jalutada. Pole sellist kiirtee ääres kõndimise tunnet ja kartust, et keegi su alla ajab, kui sa arglikult vöötrajal teed püüad ületada.

Esimest korda viie nädala jooksul nägin täna miniseelikut ja siredaid sääri ning isegi inglise tütarlaped (kes teatavasti on uskumatult koledad) paistavad päris kenda olevat. Tundub, et Londoni maraton on ka käimas parajasti, mingid pisikesed mustad mehed jooksevad mööda linna ringi, inimesed elavad kaasa teede ääres ja igal pool liikuda ei lubata.

Written by Madis Maks

April 23, 2006 at 9:45 pm

Posted in saudi araabia

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: