reisijutud

Armeenia 1. reis, 2. sissekanne

leave a comment »

Reede, 5. august

Neljapäeva lõpetuseks pean veel mainima, et pärast pikka internetikohvikus virelemist ja bitthaaval 1. sissekande uploadimist, jalutasime tagasi Artjomi juurde ja vaatasime kultusfilmi “Hero”, see läheb ikka iga korraga aina paremaks, eriti see alguses olev stseen, kus peategelane piigivennaga võitleb, taustaks vihmasadu ja keelpillihelid – puhas nauding. Kõrvale sõime arbuusi ja kohalikku juustu ja lavashi, neil on selline komme, no et mis sa seda magusat vett ikka sisse kaanid, koos juustu ja leivaga on see asi oluliselt tummisem ja kõht ei lähe nii kiiresti tühjaks pärast. Vahepeal oli Timur ja tema meeskond (Artjomi ema näol) ära pesnud kõik mu t-särgid (tegelikult olid nad puhtad, aga ta arvas, et polnud piisavalt värske lõhnaga ja pesi üle :)) ja siis oli ta mu katkised püksid ka ära parandanud. Järjekordne näide armeenlaste külalislahkusest, kohe mõnus on siin olla.

Reede hommikul, kuskil kümnepaiku, on äratus ja kindel plaan minna Armeenia lõunaosa vaatama. Öösel (või siis varahommikul) oli Timur oma meeskonnaga valmistanud suure hulga erinevaid armeenia toite, kõigepealt siis hakklihaga täidetud baklazhaan ja kuigi baklazhaan iseenesest on suhteliselt mõttetu toit mu meelest, punnisin selle ikkagi sisse. Järgnesid maitsvad pirukad, siis mingi pisikeste ubadega vürtsikas toit, taustaks veel igasuguseid värskeid salateid ja matsun, see on kohalik hapupiima-jogurtilaadne jook, kuhu lisatakse värsket kurki, muna ja sellerit – tegemist hea ja värskendava joogiga. Suhteliselt ägisema võtab ikka selline asi, aga maitsev on ja kuidagi raske on neile “ei” ka öelda.

Kohvi kõrvale joonistab Artjom mulle üles kõik kohad mida ma vaatama pean ja vastavalt sellele, kui vinge kohaga tegemist on paneb ristikesi juurde, no et ma prioritiseerida oskaks või nii, kui ajast puudu peaks tulema. Teepeale pandi mulle kaasa veel kotike lembasega, sellised maitsvad ja toitvad kakukesed, saab kiiresti teeääres süüa ei pea mingite võileibade ja karpidega mässama.

Enne bussijaama minekut ostsime turult veel õlgedest tehtud kauboimütsi, mis Artjomi väitel pidavat mulle kaunis hästi sobima, mina sellega just nõus pole, aga vähemalt kaitseb päikese eest. Palavus on tappev, kisub sinna 40 kraadi kanti, aga enne bussi väljumist jõuame varjus veel ühe õlle võtta. Artjom siis seletab veelkord, et kuhu ja kuidas ma minema pean ja et ma ikka ettevaatlik oleks ja iga õhtu helistaks ja teada annaks, et elus olen. Algul tundub kuidagi naljakas, et ta nii palju muretseb, aga pärast mulle meenus, et kuidas ma seda itaallannat bussipeale juhatasin. Tema on ikkagi absoluutkategooria vandersell ja mina ikkagi muretsesin, et kurat, vene keelt ta ei oska, teab kas ta selle bussi leidis üles ja jõudis kohale või mitte.

Igatahes, esimene peatuspaik on Khor Virap ja see on selline kenamat sorti klooster Jerevanist umbes 50 kilomeetrit lõunapool. See on kohe Türgi piiri ääres, mõlemad Ararati mäed paistavad sealt (suurema tipp oli hetkel küll vihmapilve mässitud) ja mingi tara ka kahe riigi vahel. Alguses põrutan sellest muidugi mööda ja pean bussiga lõpp- peatusesse sõitma, seal ootama ja siis tagasiteel olen ma juba targem, palun kohalikel öelda millal ma maha pean kobima. Paar kilomeetrit on kõndida ka tarvis, kole palav on ja autosid ei liigu (sportlik vorm pole ka suurem asi, pärast mandlilõikust), nii et higistan koledasti oma suure koti all ja kõmbin kohale. Kui kohale jõuan, jätan oma koti ühe ratastoolis vanahärra valvata, vaatan ringi, teen pilte. Pärast ajan vanamehega juttu (oli Tapal aega teenimas kunagi) ja ta sebib mind mingisuguse limonaadiauto peale, nii et tagasitee on kergem.

Limonaadimees ise valmistab seda limonaadi ja siis villib ja veab laiali ka, äri pidavat päris hästi minema. Andis mulle ka proovida, aga see oli ikka tohutu keemia, vaatasin pärast sildilt ja ainult üks suur E E E E rida oligi. Üldiselt ongi nii, et kõik need kohalikud limonaadilaadsed joogid juua ei sünni, vesi on siin kõige mõistlikum jook. Sõidame siis kahest pisikesest poest läbi, aitan tal kauba laiali jagada ja ajame kahe kohaliku inimesega juttu, sööme jäätist. Põhiteema on see, et Eestil läheb ikka hästi ja et Armeenias pole üldse tööd ja et sellest tingituna läheb neil ka kehvasti. Eks ta vist õige ole, et kui mingi pisike koorekiht välja jätta siis neil läheb oluliselt kehvemini kui meil. Näiteks pension on neil 15 USD ja ainus võimalus ellu jääda on siis peeti ja tilli ja lambaid ja lehmi kasvatada. Eriti maapiirkondades on seda kehva elujärge näha, kontrast Jerevaniga on suur.

Tagasi suurel teel ja lühikese otsa saan UAZ-ga. Mingil hetkel ta pöörab peateelt ära, paneb mu maha, jalutan seal ja ligi tuleb Martin (mul on vend sama nimega, ega muidu poleks meelde jäänud), astub sõbralikult ligi ja ilma pikema jututa teeb ettepaneku: “Davai arbuz rezhim?“, jalutame siis tema põllule, otsib kõige maitsvama arbuusi välja ja seal me siis istume ja sööme. See on ikka kaks erinevat asja, kas sa ostad endale Citymarketist pooltoore arbuusi ja närid seda kodus, või sulle tuuakase põllupealt imemagus ja päikesesoe arbuus, mis kinzhalliga tükkideks lõigatakse ja taustaks sõjaväelugusid räägitakse. Et kuidas venelased sõjaväes mingeid leedukaid peedistasid ja kuidas neid, armeenlasi, keegi puutuda ei julgenud, kuna nad kohe oleks neil kõhu lõhki “rezhinud”.

Vahemärkusena… armeenlastel on mingi eriline sümpaatia eestlaste ja “pribaltika” vastu üldse, no et kui vahest mõni ongi tõre alguses, kui sa venekeeles nendega rääkima hakkad, siis kohe kui nad teada saavad, et sa tegelikult eestlane oled, siis suhtumine muutub. Kes on siis ise Eestis käinud, kellel on sugulane seal või miskit, igatahes kohe on ühine keel leitud.

Teise vahemärkusena… hääletamine on Armeenias väga lihtne. Arvatavasti on see osaliselt tingitud valgest nahast ja suurest seljakotist, aga üldiselt, kusagil iga kolmas masin, milles ruumi on peab kinni ja võtab peale. See hääletamise printsiip paistab armeenlastele võõras olevat, kui üritad kellelegi seletada, et sa tuled häälega Jerevanist, siis nad lihtsalt ei usu seda. Selline klassikaline hääletamistunnus, nagu käsi maapinna suhtes 90-kraadise nurga all ja pöial püsti paistab neile ka võõras olevat. Peavad kinni küll aga analoogia umbes selline, nagu lehmale punase rätiku lehvitamine, et täpselt aru ei saa mis toimub, aga reageerib🙂. Ehk siis lühidalt – inimesed on uudishimulikud ja heasüdamlikud, seetõttu ka hääletamine lihtne.

Kolmanda vahemärkusena… transport on väga odav Armeenias, aga sellistesse pisikestesse kohtadesse, kus kloostrid asuvad, sinna lähevad bussid harva või mitte kunagi ja lihtsalt on mõttetu kusagil bussijaamas konutada ja oodata. Selle ja jooksul võtab keegi kindlasti su teeäärest peale. Ja kui ei võtagi, siis see sama autobuss peatub ikka, maksad natuke ja jõuad samamoodi kohale

Pohimõtteliselt jõudsime Martiniga järeldusele, et igal pool on ikkagi häid inimesi ja on halbu, aga mulle kuidagi väga tundub, et armenlaste hulgas on head inimesed suures ülekaalus. Teepeale pandi mulle veel suur melon kaasa ja kuna arbuus enam kotti ei mahtunud, pidin seda kaenla all tassima🙂. Martin peatas mulle veel ühe zhiguli kinni ja sellega sain suhteliselt lähedale oma tänasele teisele eesmärgile – St. Stepanos’e kirikule. Autojuht polnud sellest midagi kuulnud, aga mul oli ta kaardil olemas ja palusin lähima küla juures kinni pidada. Küla tähendas siis selles kontekstis ühte maja kus elati ja mõnda samasugust, mis maha olid jäetud. Astusin julgelt ligi, kauboimüts peas, suur seljakott seljas, kaart ühes käes ja teises viiekilone arbuus. Ajasin siis peremehega juttu, pakuti kohvi ja ta oli nõus mu bensiiniraha eest sinna kloostrisse kohale viima. Kuna ilm kiskus tormiseks, siis pidime kiirustama ja kusagil täiesti karu perses asus see koht. Samas jälle imeilusad vaated, mäed, värske õhk, päikeseloojang – no mis sa hing paremat ikka oskad tahta.

Kirik ise oli selline suhteliselt tüüpiline Armeenia kirik – kivist, kupliga, umbes 1000 aastat vana. See, kuidas nad nii tükk aega tagasi selliseid asju oskasid teha ja kuidas need endiselt veel püsti seisavad, see on muidugi omaette teema, aga igatahes oli kena seal. Tegime pilti, kohalik peremees tegi rallit ja rääkis kohalikus eluolust. Ma olen suhteliselt kindel, et sellisesse kohta satub turiste haruarva, sest möödaminnes seda ikka ei leia ja kui just oma auto või mingi reisibürooga ei sõida, siis eriti kerge seda kohta leida pole.

Kui tagasi jõudsime, hakkas juba pimedaks minema ja ma olin veel suhteliselt kaugel oma plaanitud öömajast, Jermukist. Hääletamine oli ka komplitseeritud, sest üks kohalik vend oli enne mind seal ja siis veel mingid suured Iraani rekkad, nii et mind nagu polnudki sealt eriti paista. Paarkümmend minutit ootamist ja kinni pidasid 4 Jerevani rullnoka oma toonitud klaaside ja tuunitud 09-ga. 21 aastat vanad kõik, vist mingite Jerevani rikkurite lapsed ja väidetavalt pidid juurat õppima, aga paistsid mingid wannabe maffiamehed olevat ja suure saladuskatte all lobisesid mulle välja et lähevad Jermuki võlga tagasi nõudma🙂. Käisime üheskoos Noravanki kloostrit vaatamas ja see on küll imekena koht. Suur tee viib sinna kahe kõrge kaljuseina vahel ja imeilus vaade on kiriku juures, kui lõpuks kohale jõuad.

Järjekordse vahemärkusena, tuunitud vene autod on siin väga popid, no tüüpi vana ülevärvitud Niva millele on udupeened valuveljed alla pandud, spoilerid külge kleebitud ja pakiruumi muusikakeskus ehitatud. Sõidavad siis ringi mööda linna ja rokivad, päris naljakas oli alguses. Uurisin kohalikelt, et miks ja kuidas, pidavat olema lihtsalt nii, et kuna raha vähe, siis sellise mitte päris uue välismaise auto ülalpidamine on lihtsalt liiga kulukas ja kasulikum on vana masinat putitada, varuosad on lihtsalt odavad. Ma ütleks, et mingi tubli 90% on ikka venelaste tehtud masinad. Teine kummaline asi on see, et mitte keegi ei kasuta siin turvavöid. Enamustes masinates on need lihtsalt ära kakutud ja nendes vähestes, kus nad alles on, pole ma veel kordagi näinud neid kasutatavat. Arvatavasti on loogika selline, et kui me siit teelt välja sõidame, siis on seal umbes viiekümnemeetrine kuristik, nii et erilist vahet pole kas sul see turvavöö on peal või mitte.

Kui Noravankist ära tulime, oli juba päris pimedaks läinud ja siis autojuhile tundus olevat õige aeg kiirusrekordeid hakata tegema. Mõne puhul on kohe näha, et ta sõidab ebakindlalt ja no ikka kaunis kahtlased tundusid mulle need kurvid, võib-olla ma hakkan muidugi vanaks jääma, aga vahepeal ma mõtlesin küll, et hea et ma midagi ei näe ja ootasin ainult et kohale jõuaksime🙂. Räme tümakas ja kitsas auto ei teinud muidugi olukorda paremaks ja kui makist parajasti head lugu ei tulnud, siis ma pidin rääkima millised moeriided eestlaste hulgas popid on ja et milliseid helinaid mul telefonis on ja kui vinged autod ikka armeenlastel on (kui nad teada said, et ma Peugeot’ga sõidan, oli kohe tunda kuidas respekti hulk tõusis autos). Kohale me jõudsime ja selle eest olen neile ka tänulik. Lisaks sebisid nad mind odavasse Gladzori (see on neil mingi kohaliku ülikooli nimi) hotelli mis polnud küll pikka aega remonti näinud, aga sealt avanes imeilus vaade ümbritsevatele mägedele ja orupõhjas olevale linnale.

Hotelli direktor isiklikult andis mulle toavõtme ja ma kohtusin veel 5-6 kohaliku rullnokaga kellele ma pidin kinnitama, et kohe kui mingi “seis” peaks tekkima, ma neile helistan. Ja et üleüldse peaksin ma ikka vaatama, et minusse piisava respektiga suhtutakse ja et küll nemad minu eest ikka seisavad ja hoolt kannavad. Pikapeale õnnestus mul nad maha raputada, mitte et nad väga pahad inimesed oleksid olnud, aga sellised kahtlased. Ebakindluse element mulle eriti ei meeldi nii, et ei läinud nendega viina jooma, parem ikkagi karta kui kahetseda.

Jerevani helistasin valvuri juurest ja selgus et see vend on 10 aastat Tallinnas suvitamas käinud. Kusjuures alati peatus ta hotellis Kungla. Kui ma siis talle rääkisin, et minu töökoht on selle hotelli järgi endale nime saanud, siis me pärast tükk aega veel imestasime, et kui pisike see maailm ikkagi on. Enne magamaminekut pugisin veel pool arbuusi ära ja vaatasin oma privaatrõdult tähti ja ümbritsevaid mägesid. Hämmastav millise vaate endale 70 krooni eest võib saada.

Laupäev, 6. august

Hommikusöögiks pool melonit (üldiselt mulle ta ei meeldi, aga see oli maitsev) ja läksin dushi otsima. Ilgelt palju inimesi sebis ümberringi ja selgus, et tegemist on mingi sanatooriumiga. Jermuk oli nõukaajal suhteliselt vinge kuurordikoht olnud ja oma mineraalvett villivad siin ka, nii et kohalik vastus meie Värskale, võiks öelda. Inimesed jooksid valgetes kitlites ringi, mulle tuli kogu aeg kangesti “Mehed ei nuta” meelde ja see muusika, kui Nõmmik, või kes ta seal oli, mööda maja ringi tormles. Dushiruumi leidmine osutus üllatavalt raskeks ja ma ei tea, kas kallimates tubades olid siis dushid sisse ehitatud, aga kogu maja peale (500 inimest maksimaalselt) oli neil 1 dushiruum 1 dushiga🙂 (mingeid mineraalvee ja allveedushe pidi ka protseduuride jaoks olema), igatahes vähemalt mina sain ennast puhtaks pesta ja kuna mind oli luku taha pandud, et ma maksmata minema ei jookseks, pidin natuke aega koos armeeniakeelse kirjandusega surnuks lööma.

Mõtlesin, et kuna ma siin sanatooriumis juba olen, siis käin teen ka mingeid protseduure, lasin endale siis soovitada (tervete meeste jaoks on neli üldiselt vähe asju), ootasin sabas ja lasin endale sooja teki all alalisvoolu läbi selgroo lasta. Tüdrukud olid kohe sapsu täis, kui nägid et ma kohalik pole ja kuna ma mustalt maksin, siis oli protseduur mulle odavam ka. Massazi tahtsin saada, aga seal oli ilgelt pikk järjekord ja ma arvasin, et mõistlikum on minna vaatamisväärsustega tutvuma. Kui hotelli parklas küsisin teed Gndevanki kiriku juurde, sain tuttavaks Stepanakertist pärit Spartakiga (lahe nimi, kas pole) ja ta viis mu Gandevankile suhteliselt lähedale.

Ainus võimalus kirikuni jõuda, oli läbi küla marssida ja siis umbes pool tunnikest mäest alla orupõhja. Alguses ma kõhklesin küll, sest seal pidid ussid olema ja pikk maa ja palav päike tundus ka, aga lõpuks ikkagi läksin. See on üks nendest kordadest, kui on parem, et kaaslane kaasas oleks, no et utsitaks laiskusest ja argusest üle olema, või nii. Hirmus palav oli küll, aga usse ei näinud ja jalutades näeb ikka loodust paremini, kui autoaknast. Ülestulek oli muidugi suhteliselt vaevaline, aga asi oli seda väärt.

Järgmine eesmärk oli Spitakavor’i kirik. Ühe Jerevani ekskursioonibussiga (mingi britt oli ka seal, kes just Karabahhiast tuli ja muljeid jagas) sain Yeghegnadzori linna ja sealt edasi liiklus sisuliselt puudus. Kohaliku taksojuhi käest sain teada, et see kirik on tegelikult ikka päris kaugel siit ja et ligi pääseb ainult jalgsi. Ma vaatasin et tänaseks jalutamiset aitab ja 3000 (6 USD) kõsheki eest oli taksomees nõus mulle üht teist lähedalasuvat kloostrit ja kirikut näitama. Ostsin siis teepeale toitu kaasa ja vaatasime need kohad üle. Midagi erilist polnud, loodus on endiselt kena, aga teised kohad olid nagu vingemad. Tagasitulles hakkas veel mingit sellist juttu asjama, et kuna ta mind seal ootama pidi, et maksku ma 1000 raha rohkem. Ma muidugi nõus ei olnud ja põhimõtteliselt ma saan tast vist aru ka, aga kuidagi tuju teeb nukraks selline asi. No umbes et vaatab, see on rikas turist, mis sest, et Eestist ja ajab normaalset juttu, aga saamahimu on ikkagi nii suur et peab mingit ila hakkama ajama ja raha juurde küsima. See on nagu mingi prostitutsiooni alaliik mu meelest, et müüd oma uhkuse ja väärikuse 1000 kõsheki eest. Aga jah, nagu öeldud, nii häid kui halbu inimesi leidub igalpool.

Tagasi Jermuki poole, liinibussiga saan linna nimega Vayk (bussijuht on sõbralik ja sõidu eest raha ei küsi) ja sealt Ford Escorti ja ühe Jerevani perega edasi Jermuki. Kuna õhtu hakkab kätte jõudma ja pimedas teatavasti väga hästi näha pole, lähen jalutan mööda orupõhja kohaliku kose juurde ja see on Noravanki kõrval tõenäoliselt teisel kohal oma kauniduse poolest. Kuna ma suur sõnameister pole, pole mõtet ka seda asja kirjeldada, tuleb lihtsalt kohale minna ja järgi vaadata, sa ei kahetse, ausalt.

Jalutan veel linnas ringi pisut, kohtan neid eilseid Jerevani rullnokkasid, aga nad on õnneks liiga ametis kahe kohaliku ja koleda tüdruku ärarääkimisega, nii et saan pärast viisakuste vahetamist ära hiilida. Lähen kaen veel erinevate ravitoimetega mineraalveetünne, kust inimesed pudelitega vett kaasa võtavad ja ka kohapeal joovad (kõige kuumem oli vist 50+ kraadine, ma ise ei maitsnud) ja siis tagasi hotelli. Mingit tänavavalgustust pole, ainul putkad ja kohvikud on valgustatud, nii et nende ja telefoni taustvalguse abil tuleb kohale orienteeruda. Üritan veel Artjomile helistada, aga kogu telefoniühendus Jerevaniga on maas (nii mobiil kui fix, aga seda juhtuvat siin tihti) ja enne homset see ei õnnestugi.

Ühe Karabahhiast pärit arstiga võtan kohvikus õlle, selline tark ja asjalik vend. Enne magamaminekut loen Liveship’i, tundub hea raamat olevat.

Pühapäev 7. august

Tänane plaan on edasi Sisiani minna, ärkan kunagi ennelõunat, söön melonit ja naudin viimast korda oma imeilusat vaadet hotelliaknast. Sõidan liftiga alla, et oma pass kätte saada ja hotelli eest maksta, aga kuna administraatoritädi on läinud linna kohvi jooma ja pidavat tulema 15 min pärast, ei õnnestu see mitte. Vaikselt saab sellest veerandtunnist pool, siis terve ja lõpuks kaks tundi. Sunnin end rahulikkusele, ikkagi puhkus, aega on ja rapsida pole mõtet. Pealegi aitab hea raamat sellistel hetkedel alati hädast välja. Loen ja vahepeal mõtlen, et kuidagi seisma on see aeg jäänud siin Armeenias, no et maja remonditi viimati 15 aastat tagasi, et teid remonditi viimati 15 aastat tagasi ja et suhtumine klienti on samuti umbes selline nagu 15 aastat tagasi. Erandeid muidugi on, aga väiksemates kohtades tundub nii olevat.

Kui lõpuks makstud saan sõidan “naljabussiga” (selline rongilaadne ja laste jaoks kirevaks värvitud) teeotsale ja hakkan hääletama. Esimest korda Armeenias võtab peale mind luksusauto, A/C ja särk värk, isegi nii uus, et igalt poolt pole jõutud kilesid maha tõmmata. Viivad mind ühte suuremasse teeristi kus mul kohe oleks olnud võimalus marshutkaga edasi sõita, aga kuna ma seda ei teinud, arvates, et ma oma suure seljakotiga sinna ära ei mahu, pidin hääletajate kaitseingli kättemaksuna 40 minutit lihtsalt passima. Autosid eriti ei liikunud ja need vähesed peale ka ei võtnud.

Varsti sain lühikese otsa kohaliku söögikoha juurde, kopp oli ees ja kõht tühi otsustasin khorvatsi süüa. No sellist sitta polegi vist kunagi söönud. Ei tea kas nad siis vaatasid, et turist ja sellele võib suvalist löga anda või miskit, aga selline vintske ja poolküps asi oli. Kuidagi punnisin ta ikka salati ja juustu ja lavashiga sisse (need käivad iga söögikorraga kaasa) ja tagasi hääletama. Ilgelt palav oli.

Kaks kohalikku venda Mercedesega olid ka söömas ja kui ära hakkasid sõitma, astusin ligi ja palusin küüti. Olid sellised kahtlustavad ja kummalise näoga, aga kui ma korduvalt kinnitasin, et pommi mul kotis pole, võtsid peale. Üks oli hästi tugevate prillidega ja ma ei tea kas seetõttu või mingil muul põhjusel paistis ta kogu aeg “kuuli all” olevat. Tegelikult me olime kuni õhtuni koos ja selline hullumeelse pilk tal silmist ei läinudki, nii et kahtlustan et tegemist lihtsalt loodusliku eripäraga.

Ajame juttu, alguses nad kuidagi tõrjuvad, aga Madis oma vanakooli sarmiga suutis nad endapoole võita. Tükk aega oli juttu sellest millised tüdrukud Eestis on ja et kas ikka kuidagi pole võimalik kahte neist Armeeniasse sebida. Et neil endal olevat selline töö, et Eestisse tulla ei saa, aga suurima heameelega on nõus kinni maksma lennupiletid ja kõik kulud Armeenias, nii et kui keegi on huvitatud, kirjutagu mulle, näitan pildilt millised nad välja nägid ja annan kontaktid🙂.

Üldse on kuidagi nii, et peaaegu ükskõik millise inimesega rääkida, varem või hiljem nad kuidagi avanevad ja muutuvad sõbralikuks, kusjuures minule endale ei pruugi see inimene meeldida. Aga kuna ta on ikkagi heast tahtest mind oma autosse võtnud ja nõus edasi viima, siis tundub ka vale lihtsalt vait istuda ja tusatseda, kui on näha et inimene tahab rääkida ja eestlaste kohta teada saada.

Igatahes, kuna kumbki eriti soravat vene keelt ei rääkinud ja ma ise ka just sel alal geenius pole, oli vestlus meeldiv, aga kohati segaseks jääv. Korduvalt kõlasid sõnad “baan” ja “sil”, mis minu tõlgenduses olid mingid huvitavad kohalikud vaatamisväärsused, aga nende tõlgenduses olid nad seda teps mitte. Põhimõtteliselt tähendavad need sõnad Armeenias seda, et tuleb mööda täiesti perses teid, ja ma mõtlen TÄIESTI PERSES, sõita umbes poolteist tundi kuhugi maalima lõppu, kus on pisike külake, kus jooksevad ringi sead ja lambad, kus kasvatatakse tuvisid, kus sind pannaks istuma toolile mis pole valge mitte värvist, vaid tuvisitast ja millel istudes ning kohvi rüübates avaneb miljonidollarivaade ümbritsevatele mägedele.

Sinna sõites oli vahepeal ikka kaunis kahtlane tunne küll, et no mine tea kuhu veavad, aga samas jäi teepeale väikeseid külakesi, kus nad teed küsisid, nii et siis ma nagu enam ei muretsenud, vaevalt keegi sind kuskile arbuusipõllule ketti paneb, kui ta ise ei tea kus see arbuusipõld asub🙂. Liiga palju filme vaadatud vist ja sellest tulenevalt ja selline rikutud mõttemaailm…

Õhtul jätame hüvasti, vahetame kontakte ja nad lubavad küll mind terves Armeenias ringi vedada ja kõiki ilusaid kohti näidata ja kõiki saadaval olevaid tüdrukuid, aga ma pean siiski paremaks lihtsalt hotelli minna, LonelyPlanetit lugeda ja vaadata mis edasi saab. Peatusin Hotellis Dina, 2500 drahmi eest saab korraliku toa, dushi eest tuleb eraldi maksta, aga selle eest on personal väga sõbralik. Turiste käib linnas vist vähevõitu, igatahes kõik vaatavad punnis silmadega ja lapsed ütlevad “hello“.

Saan taksojuht Goriga tuttavaks, käime vaatame kohalikku juga ja lepime kokku, et homme sõidame üheskoos lähedalasuvaid vaatamisväärsusi vaatama. Gor on 17 (näeb välja nagu 23) ja muidu vist elab Moskvas, aga ta on praegu aega teenimas kodukandis. Ajateenimine tema jaoks tähendab seda, et ta sõidab taksot 2 aastat ja teenib sellega raha, et siis altkäemaksu maksta, et väeosas nägu näitama ei peaks. Väga levinud selline asi ei pidavat olema, aga kui vaja, siis saab orgunnida. Tore poiss, selline sõbralik ja jutukas, aga tal haridust ainult 7 klassi, nii et seetõttu maailmavaade pisut kitsas, matemaatikat ei oska (kui taksoarve kokkuliitmiseks läks) ja vaatamisväärsuste kohta ta suurt midagi rääkida ei tea.

Juga ise on päris kena, aga kuna ta toidab mingit kohalikku reservuaari, siis kogu aeg seda “sees” ei hoita. Mõni aeg tagasi ta vist erastati ära ka ja omanikud on nüüd nii kavalad, et ainult raha eest keeravad kraani lahti. Kui meie seal olime, siis midagi seal ikkagi voolas, aga kui pärast nägin milline ta täisvõimsusel töötades välja näeb, siis see oli ikka päris kena vaatepilt.

Õhtul käin vaatan kohalikku kirikut, joon ühe õlle, vaatan tähti ja olen niisama rahul. Ettekandjaks on Jerevanis tõlgiks õppiv tütarlaps, tahab kangesti oma inglise keelt praktiseerida ja arvestades kui konarlik see on, läheb tal palju praktikat tarvis🙂. Võib-olla esmakursuslane või miskit, küllap õpib.

Esmaspäev, 8. august

Hommikul saame Goriga kokku ja läheme siis taksoga kohalikke vaatamisväärsusi vaatama. Esmalt Shamb’ kuumaveeallikas. Tavapäraselt on teeolud kehvad ja Gor ise nimetab seda “ubitõi doroga”, mis minu meest kõlab kaunis hästi ja iseloomustab ka teeolusid suurepäraselt. Koht iseenesest on täiesti mõttetu, mingi räbal tünn, kuhu tuleb roostetanud toru ja kus lebavad kaks korpulentset armeenia vanadaami ja kogu pidu. Teen siis paar pilti lähedalasuvast kaljuseinast, et mitte päris tühjade kätega tagasi tulla ja sõidame minema.

Edasi Vorothavani kloostrisse, mis on pisike aga päris kena ja vaade on sealt ka ilus. Mingi hetk hüppab põõsast kohalik välja ja ütleb, et ta on valvur ja et 1000 drahmi selle kiriku vaatamise eest. Sellist asja muidugi olemas pole, et Armenias peaks kiriku vaatamise eest raha maksma, nii et mõttes saadame venna vaikselt perse ja päriselt siis räägime, et tuleme homme koos bussitäie sõpradega tagasi ja siis teeme rahaasjad klaariks🙂. Jääb uskuma. Edasi lähme vaatame kohalikku Stonehenge’ (Karahunj’ nimetatakse) ja seal on päris huvitav, käime veel ujumas ja ongi Sisiani ümbrusega suures osas ühelpool.

Kuna LP-s kõvasti kiidetkas Ughtasari kivijooniseid, uurin hotelliomaniku (Petrosjan) käest, et kas ja kuidas ma äkki saaks ka sinna minna. Selgub, et õhtul on tulemas grupp, kes plaanib minna ja et kui mul huvi on siis saan kaasa. Petrosjan on üldse üks tore mees, jõime kohvi ja ajasime juttu, tal keegi sugulane vist elas Tartus koguni ja tohutult suur ja tugev kämmal oli tal, minu pisike käsi oli nagu poisikese oma temaga võrreldes.

Kuna reisi 100% toimumine pidi selguma alles õhtul, polnud mul mõtet Sisiani enam passima jääda, pakkisin asjad ja hakkasin Gorise poole hääletame. Teeristile sain suure veoauoga ja sealt edasi marjakasvatajatest vanapaariga. Pugisin tagaistmel kirsse ja põhiliselt kuulasin monoloogi teemal, et miks elu Armeenias ikka nii paha on ja et vaevalt ka lähitulevikus midagi muutub.

Vahemärkusena tuleb mainida et alati, kui peale võetakse, on mingi hulk standardküsimusi, mis alati ära küsitakse, umbes nagu oleks neil välja antud raamat “Kümme küsimust turistile”. Mõtlesin, et peaks mingi paberilehe valmis kirjutama ja kui autosse istun annan selle kõigepealt lugeda🙂, kui see läbi loetud, saab edasi rääkida. Põhimõtteliselt huvitab neid vanus, nimi, see kas ma abielus olen, miks üksi reisin, miks Armeenia ja kas pole mitte ilusad mäed. Tavaliselt tuntakse veel huvi palga vastu ja mainitakse ära, et neil on kütus väga kallis (8 EEK liiter umbes).

Linnapiiril panid nad mu maha ja jalutasin mööda peatänavat kesklinna poole, kus pidi paiknema kõige odavam hotell. Inimesed on endistviisi uudishimulikud, palav on ja mingi vend lubab autoga hotellini ära visata. Kui ta siis kuuleb et ma kavatsen Tatevi bussi, mitte taksoga minna, pugistavad naerda oma naisega kahekesi, ma siis eestikeeles tunnen huvi, et “no mida türa te irvitate, kui te ise sellised rikkurid olete, vahest viskate siis mind tasuta Tatevi ja annate 100$ taskuraha ka?” Sellepeale nad kuidagi solvusid ja edasi pidin jälle jala minema🙂

Kõht hakkas tühjaks minema ja teeäärest tuli meeldivat küpsetamislõhna, nii et otsustasin pisut jalga puhata ja ühe kebabi süüa. Imemaitsev oli, ainult et sellerit oli panudud, see mulle eriti ei lähe, aga neile meeldib seda igale poole lisada. Kokaonu siis tundis huvi, et kas mul öömaja on ja kui selgus et pole, siis oli lahkesti 2000 drahmi eest öömaja pakkuma. 2. korrusel elaski Flora, selline vanem sümpaatne ja sõbralik naisterahvas, näitas mulle toa kätte ja kuna seal kõik vajalik olemas oli, polnud põhjust enam hotelli otsima minna (boonusena suur veranda ja ilus vaade).

Fotokas oli pilte ka ääreni täis, nii et läksin kohalikku internetipunkti otsima. Täitsa olemas oli, internet neil küll väidetavate ISP kalade tõttu puudus, aga see on siinkandis täiesti normaalne, nii et ei lasknud ennast sellest heidutada ja sain pildid plaadile kirjutatud. Jalutan ringi, vaatan ilusaid koopaid, kus nad veel umbes 40 aastat tagasi sees elasi ja kus kohati isegi praegu heina või autot hoitakse. Selliseid ägedaid menirhilaadseid kivisid oli ka palju.

Axel Bakounts’ majamuuseumis käisin, aga see oli juba kinni. Axel oli kohalik kõvamees proosa alal ja siis üks kirjanik oma naisega peab seda muuseumi, kogub kõiki materjale tema kohta jne. Kuna kell oli juba peale kaheksat, oli muuseum kinni ja nii me siis istusime niisama, ajasime juttu, sõime arbuusi ja väga mõnus õhtu oli, jõime tutovkat (see on see kohalik 50+ kraadine samagon), pärast tulid tal veel naine ja tütar ja lapselaps ka külla, hea ja hubane istumine oli.

Lootuses TOIMIVAT internetipunkti leida jalutasin pärast veel linnas ringi, aga kõik kohad olid kas kinni või siis puudus internetiühendus. Juhuslikult sattusin kokku kohaliku arhitekti Jashaga, ta oli kunagi Riias käinud ja paljaks röövitud, keegi Ivar olevat talle siis peavarju pakkunud ja aidanud koju tagasi jõuda, sellest ajast tal tohutu respekt kogu pribaltika vastu. Pakkus torti ja kohvi, huvitav vestluskaaslane oli.

Kohalikus “pubis” võtan veel 2 õlut, kirjutan postkaarte ja loen raamatut ja telefoni taustvalgustuse saatel (tänavavalgustust siin väljaspool Jerevani pole senini kohanud) lähen tagasi. Helistan Sisiani ja selgub, et ikkagi on minek Ughtasari, nii et hommikul kell 10 pean Sisianis kohal olema. Õhtul söön veel seda maitsvat kebabi ja joon kokamehega kohalikku viina. See on küll täielik jälkus, ei mõista kuidas seda juua saab. Samas, maksab ainult 500 drahmi (pisut üle dollari), nii et mis sa selle eest ikka saada tahad. Kusjuures kõrvale juuakse kohalikku gaseeritud kokakoola-fanta-spraidilaadseid jooke mis on samuti üle mõistuse halvad. Kui pimedas urineerima minna, siis raudpolt majanurk helendab pärast😉 ja sellest milline see pohmell võiks olla, kui seda viina suuremates kogustes tarbida, selle peale ei julge mõeldagi.

Written by Madis Maks

August 8, 2005 at 2:13 pm

Posted in armeenia

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: