reisijutud

India 2004, 7. sissekanne

leave a comment »

Nonii… Nepaalist siis lühidalt.

Esmalt oli mingi tohutu kamm et koolist üldse luba saada. Küll me käisime konsuli jutul ja küll me kirjutasime ja helistasime Eesti välisministeeriumi, aga tulemust ei miskit. Nagu vastu seina jookseks. Konsul ja välisministeerium polnud muidugi midagi kuulnud mingisugusest loast mida peaks tarvis minema, et täiskasvanud Eesti kodanik saaks Nepaali külastada. Sellest tulenevalt oli neil raske (loe: võimatu) meile sellist luba anda. CMC omakorda põikpäiselt nõudis luba nii India välisministeeriumilt kui ka Eesti aukonsulilt Indias. Pika sebimise peale saime asja niikaugele, et nad eestipoolsest loast loobusid aga indiapoolset luba olevat ikka kindlasti tarvis. Meil oli Delhist ja hotellis logelemisest juba täiesti kõrini ja oli teada, et India välisministeeriumist loa saamine kvalifitseeruks 9. maailmaimena, nii et otsustasime minna kergema vastupanu teed, lihtsalt kott pakkida ja minema tõmmata.

Üks konks oli veel. Nimelt korjati meilt passid ära, et lennupileteid confirmida ja üldse ei tahetud neid passe tagasi anda. Me Antoga käisime selle pärast isegi spetsiaalselt koolis (muidu on kooliskäigud kaunis juhuslikuks jäänud), aga ei miskit, endiselt jookse nagu vastu müüri. Vaatavad sind kui imbekat ja ajavad mingit haiget möla, et no pole lihtsalt võimalik passe kätte anda ja kõik. Vangi tunne tuli peale, passi pole, minna kuhugi ei saa, koolis on mõttetult igav ja ainus mida teha saad on hotellis istuda ja niisama tühja panna. Eks nad kindlasti kartsid ka (õigustatult muuseas), et nii kui passid kätte saame, nii kohe Delhist minema tõmbame. Paar teist inimest oli ka, kes Varanasisse ja Goale plaanisid minna, aga eestlased olid üldiselt vastupanuliikumise esireas.

Algne plaan oli meil Goale minna, aga kuna meile MEGATÜNG tehti, ja Goale minekuks peab rongipiletid vähemalt 5 päeva ette broneerima, siis pidime plaanid ümber mängima ja Nepaali sõitma. Tüngast on pisut piinlik rääkida, aga kuna see nii esmaklassiline ja meisterlik oli, oleks sama suur patt seda mitte teha. Sõitsime raudteejaama ja seal on nn tourist ticket boureau vms. kus siis valged inimesed saavad piletite kohta nõu küsida ja neid osta. Ma korra olin sealt Varanasi jaoks pileteid juba ostnud ja põhimõtted olid ilusasti teada, nii et oleks pidanud kõik sujuvalt minema, aga võta näpust. Jõudsime trepi juurde, mis oleks pidanud meid teisele korrusele viima (seal see piletimüügikoht oli), teele ette tuleb mingi mees, et ei-ei-ei-ei-ei, teisel korrusel on suur remont ja sinna ei pääse. Ma teadsin teist teed ka, proovisime sealt, jälle mingi mees ees, ja et remont ja sinna ei tohi minna. No ega me mehest üle ka ei saa trampida, kui remont, siis remont, keerame otsa ümber ja hakkame tagasi minema.

Kogu selle aja oleme piiratud ühest äärmiselt pealetükkivast hindust, kes meile üht teist piletiostukohta tahab näidata (nn. bad cop), no läheme siis üheskoos sinna, meeletu sagimine, kõik murjamid, kõik sildid hindu keeles ja mitte munnigi ei saa aru. Sokutab meile mingi hindukeelse ankeedi pihku, et täitku me ära ja maksku kassase piletiraha. Ise kaob vaikselt minema (me naiivselt arvasime, et see ole meie totaalse ignoreerimise tulemus) ja jätab meid arusaamatuses seda ankeeti täitma. Mingit varianti poleks olnud, et me ise oleks sealsele süsteemile pihta saanud, vaatame niisama õnnetute nägudega ringi. Mööda kõnnib kohalik murjam (meie tünga good cop), täidab ise sarnast ankeeti ja nii möödaminnes küsib kuhu me minna tahame ja näitab mida ja kuhu kirjutada. Kõnnib edasi. Meie kahekuulise kogemuse juures on Indias selline vend kes midagi sinult tahtmata lihtsalt edasi kõnnib juba äärmiselt usaldusväärne, nii et astume talle järele ja palume täpsemalt abi. Mees lahkesti nõus aitama, ainult, et sellest raudteejaamast siin ei lähegi ühtegi rongi Goale, aga et ta teab ühte teist kohta ja sealt saab pileteid kindlasti. Ta ise läheb Mumbaisse, nii et meil peaaegu sama tee. Orgunnib meile takso, 20 rutsi anname juhile ja 10 talle (imeodav hind turisti jaoks) ja viib meid kesklinna CP-le. Siis hakkas asi juba kahtlane tunduma, kesklinnast ju ronge ei lähe. Viiski meid tavalisse reisibüroosse🙂 Täiesti uskumatu, kaks kuud Indias ja nii haledalt lendasime alt. Samas muidugi haruldaselt keerukas ja geniaalne skeem oli kuttidel välja mõeldud, nii et au ja kiitus.

Uurisime siis piletisaamisvõimalusi kahes erinevas büroos, aga 5 päeva oli miinimum. Meil oli Delhist täiega kõrini, nii et ei sobinud see variant meile. Paul ostis otsepileti Delhist Kathmandusse (32 tundi!!!), pärast meie “sõber” proovis veel mingeid altkäe pileteid meile Goale sebida, aga Paul oli oma pileti juba ostnud ja kuidagi kahtlane tundus ja see illegaalsete piletite ost. Leppisime kokku, et nii kui passid saame, sõidame Paulile Nepaali järele.

REEDE, 20.02.04

Neljapäeval 19. veebruaril ostsime preventatiivselt rongipiletid Ghorapuri ja meie suureks rõõmuks saime reedel oma passid kätte. Hanna pidi ka alguses kaasa tulema, nii et kolmekesi oleksime läinud (Anto ka), aga Hannal on kuri õpetaja, kes spetsiaalselt oli keelanud Delhist välja minna, nii et Hanna otsustas siiski maha jääda. Meie Antoga pakkisime ruttu asjad ja pisut enne kaheksat olime rongis. Sõit oli seekord pisut kehvemini organiseeritud kui Varanasisse reisil. Terve meie vahekäik (nagu ka kõik muud vahekäigud) olid kohalikke murjameid paksult täis, õnneks oli meil 2 ülemist kohta nii et me ei pidanud seal maid väga jagama. Hanna koha andsime ühele varjatud näoga moslemi naisele kes seal kahe lapsega reisis.

Kohalike jaoks on süsteem on umbes selline, et ostad kõige odavama pileti, istutad enda ja oma perekonna kuhugi maha ja kui tuleb kontrolör (lokaalse tähtsusega jumal), siis maksad mingi papi juurde, et ta sind rongist välja ei viskaks. Turistid ja rikkamad kohalikud sõidavad nn. fikseeritud voodikohaga, aga suhteliselt ebamugav on ikka, kõik kohad on ülerahvastatud. Inimestel on palju pakke kaasas, nii et kui just inimesed kogu ruumi ära ei võta, siis pakid kindlasti (no peldik oli näiteks nimigi venna kodutehnikat täis laotud, raskusi oli uksest sisse pääseda). Peldiku ees pesitses üks abielupaar koos seitsme lapsega ja konkreetselt pidi magavate laste jalgu eemale lükkama kui tahtsid neile peale astumata vetsu pääseda. Päris karm ikka kui sa pead naise ja seitsme lapsega sellistes tingimustes reisima. Paneb nagu mõtlema pisut ja kui nüüd nutt-ja-hala kõrvale jätta, siis oleme ikka maailma mastaabis väga õnnelikku kohta sündinud. Sõit Delhist Ghorapuri kestis 13 tundi ja maksis 320 rutsi, mis on pisut alla 100 eesti krooni, see peaks andma ülevaate siinsest keskmise inimese vasesusest.

Meie Antoga jõime ülalkorrusel džinni toonikuga, palavavõitu oli, aga ei miskit väljakannatamatut. Vaatsime kohalike sebimist ja päris hea oli olla. Õhtul kohalik jupijumal tahtis mõne rutsi teenimise nimele meie sõpra moslemit koos lastega Hanna kohalt minema ajada, aga me siis tõstsime lärmi ja ei lasknud sellel juhtuda. Kohalikud seadused ja tavad maksavad siin ikka rohkem kui pilet ja pika vaidluse ja sõdimise peale aeti mingi kolmas vend voodist minema, üks vend alumisele korrusele istudes magama ja uued tulijad mahutasid ennast vabanenud asemele. Küsisime kas moslem sellise korraldusega rahul on ja ta paistis olevat, nii jäänudki.

Mingi hetk sai meil toonik otsa ja kaks viimast napsu jõime aplesini peale hammustades. Õhtul tundus see igati mõistlik mõte, aga pikemas perspektiivis oli see ikka VÄGA vale valik. Tavaliselt ma pohmelli ei põe ja võibolla oli selle džinni kvaliteet kehv, aga nii sitt pole keskooliaegsest Sõprusmatkast alates olnud. Hommik oli eriti raske, kogu aeg oli selline tunne, et no nüüd kohe-kohe hakkan öökima, hirmus janu oli, aga vett ka ei julgenud juua.

LAUPÄEV, 21.02.04

Ghorapuris olid velorikshamehed kohe jaamas vastas ja vedasid meid 50 meetrit edasi mingisse suvalisse turismibüroosse. 380 rutsi eest saime pileti Kathmandusse, esmalt pidime 2 tundi kohaliku bussiga piirile sõitma ja pärast piiri siis mugavama bussiga 15 tudi edasi Kathmanduse. Hästi kiire oli, kohe aeti bussi, kotid katusele ja sõit läks lahti. Vahelduvalt muretsesin koti pärast katusel ja tervise pärast ja õigeaegselt kohalejõudmise pärast, et saaks edasi Kathmandusse sõita. Loomulikult läks tee peal buss katki, esisilda trimmiti ja kumme pumbati, nii et meile planeeritud edasiminevale bussile me ei jõudnud. Ühe kohalikuga sain bussis tuttavaks ja tema oli lahkesti nõus meid abistama. Kui piirile jõudsime, peletas velorikshamehed laiali, jalutasime piirini, mingit kontrolli polnud aga võimalike sekelduste vältimiseks keerasime peateelt ikka kõrvale, kuhugi immigratsioonibüroosse, ja saime endale Nepaali viisa. Täielik naljanumber, täpselt selline näeb välja nagu mõne algaja kujundaja näpuharjutus ja kaunis raske on seda riigiviisaks pidada. Vahepeal saadeti meid tagasi Indiasse, sealt olevat tarvis allkirja ja templit, et me riigist välja oleme läinud. Tükk aega mõttetut bürokraatiaga võitlemist ja saame allkirjad alla. Tagasi Nepaali, immigratsioonibüroosse, jupp aega ootamist, kohaliku füüreri allkiri alla ja Nepaal, here we come.

Kuigi meie bussiaeg oli juba mitu tundi üle otsustasime ikka proovida. Mingi hotelli eest pidi buss minema ja sinna läksimegi. Ülevoolavalt ja pealetükkivalt sõbralik hotelliomanik oli, andis kokale jalaga, et ta meile süüa läheks tegema ja ise hakkas meile kanepit pähe määrima. See muide on väga popp tegevus siis, tänaval ja hotellis, igalt poolt on huvi korral võimalik saada. Tervis oli juba parem, sõin suppi ja kanavõileiba, päike paistis ja kokkuvõttes oli päris hea olla. Kuskil 4-paiku jõudsime hotelli ja kell 6 pidi buss minema, nii et kiiret eriti polnud. Hotelliperemees orgunnis meile pärast transpordi bussisõidukohta (kooris meid jälle) aga lõppkokkuvõttes jõudsime ikka päris ilusasti kohale (väsinult küll). Tunnike ootamist veel bussijaamas (hotelliomanik ütles muidugi et kiire-kiire, peate kallima ja kiirema transpordi valima) ja saime bussi. No India mõistes viisakas buss, aga meie jaoks ikka liiga kitsas. Kotid pandi pagasiruumi ja mingi kohalik vend tahtis selle eest veel 20 ekstrarutsi, aga me olime liiga väsinud ja kogenud sellise jura jaoks, ja saatsime ta konkreetselt perse. Seda on muide väga mugav teha siin, senimaani pole veel keegi aru saanud (ega me väga tihti seda ka ei tee).

Buss oli alguses pooltühi ja Anto proovis vabale kõrvalistmele minna, aga bussimees (see on kohalik kunn, bussijuht keerab ainult rooli) saatis minema, pidavat kõik kohad täis tulema. Aeglaselt sõitsime ses mõttes, et umbes pool aega kulus pausideks ja pool sõitmiseks. Päris lõbus oli uut maad ja inimesi vaadata, vahepeal kadus terves linnajaos elekter ära, vahepeal lasti krappidest kohalikku tantsumuusikat (see on kaunis väsitav pikemalt kuulates) ja vahepeal tehti kaunis kahtlasi manöövreid liikuses, aga kokkuvõttes olid asjad talutavuse piirides.

Nepaalis on mingi maoistidega seotud jama, nii et kõik kohad on teesulgusid täis ja öösiti on osades kohtades komandanditund. No me ei osanud nagu nii karmi asja kahtlustada, aga konkreetselt jäeti buss õhtul kell 11 teepervele seisma ja edasi ei liigutud kuni kella neljani hommikul. Pimedus ja haudvaikus on ümberringi ja siis püssiga ja lampidega mehed konkreetselt lahinguformatsioonis ja näpp päästikul kõnnivad ümber bussi ringi. Pissil käimise osas tegi küll pisut mõtlikuks. Anto-leidlik-poiss-Variku avastas, et mingid vennad magavad katusel, võttis magamiskoti, padja (tassisime need Delhist hotellist kaasa) ja minu jaki kaasa ja kobis katusele magama. Külmavõitu ja mingid raudlatid olevat külje all olnud, aga muidu polevat väga viga. Lõpuks, kui minul uni tuli oli igatahes oluliselt mugavam magada.

PÜHAPÄEV, 22.02.04

Kell neli hakkasime Kathmandu poole edasi sõitma ja Anto sai ka viimasel hetkel enne bussi liikumahakkamist katuselt alla. Hullunud Michael Schumacher oli bussijuhiks, rallis kõigist mööda ja ei hoolinud ei pimedast kurvist, kaitsevallideta kuristikuäärtest ega auklikust teest. Paar korda oli küll selline tunne, et no nüüd kohe kukume alla, aga kui selliseid kordi väga palju on, siis tekib nagu väike harjumise ja minnalaskmise tunne. Ühest mootorratturist möödusime kaunis napilt.

9-paiku hommikul olime Kathmandus, saime oma ülitolmused seljakotid kätte, loomulikult oli meil mitu taksojuhist sõpra käepärast ja esimese ettejuhtuvaga sõitsime hotelli. Hotell oli meil varem teda, sest Paul oli seal ees ja ta e-maili teel oli meid olukorrast informeerinud (RLE-l ja EMT-l muide roamingut pole Nepaalis, ma pole kindel kas neil siin üldse mobiilivõrk olemas on). Taksomehel oli meeter muidugi turistide jaoks ära timmitud, nii et lisaks ülisoodsatele hotellipakkumistele tahtis ta meilt paarikilomeetrise sõidu järel 350 nepaali ruupiat saada (suhe india omaga on 1:1,6, india ruupia kasuks), see pole ehk kümnekordne tüng, aga midagi sinna kanti küll. Andsime 100 ja läksime hotelli.

Mina sain endale kahese toa, kus ma üksi olin, Anto läks Pauli tuppa. Leppisime hinna ka kokku, 5 USD öö eest ja minu meelest oli päris hea hinna-kvaliteedi suhe. Söömas käisime ja mina kohe mõnuga õgisin vaevarikka öö ja eelmise päeva eest, hinnad menüül on umbes samad mis Indias, ainult et ühed siis india ja teised nepaali ruupiates. Pärast sööki hotelli tagasi, dush ja neljatunnine reisiväsimusest väljapuhkamine.

Õhtul saame kokku Oti ja Taisiga, Ott on Pauli sõber ja Taisi on Oti ema. Tõsised vandersellid ja tulid just tagasi paaripäevaselt mägimatkalt Everesti lähistelt. Õhtul läheme üheskoos linna peale jalutama, vaatame peaväljakut ja käime Freak Street’l. Peaväljakul on muide see koht ka kus nad ühte tüdrukut, kuni esimese menstruatsioonini kui jumalat hoiavad (Kersna tegi temast mingi saate) ja Freak Street on see koht kus vanasti hipid koos käisid ja isegi haiglas kanepit tõmmati. Jan ja Letticia keda me Varanasis kohtasime, nemad rääkisid päris häid lugusid Freak Street´ kohta. Õhtul jõime kohalikku San Miguel´i õlut ja suhteliselt vara läksime magama. Paulil oli toidumürgitus.

Ott ja Taisi olid kohanud mingit kohalikku giidi, kes oli nõus meid viieks päevaks mägedesse viima, mina nagu natuke kartsin alguses, aga kui 50-aastane naine suudab sellise asja kaasa teha, siis suudan mina ka. Pidasime natuke plaani ja maksime osa raha juba ära.

ESMASPÄEV, 23.02.04

Raj on meie giid ja hiljem mägimatkal olles lisandub sinna vee mitu suupärasemat nime nagu “ahvipoiss”, “pärdik”, “mowgli” jne. 22 aastane, pisut rahamaias, lapsik ja tehislik aga muidu täitsa tore poiss. Täna viis ta meid mingisse hindude templisse Kathmandu külje all ja päris tore oli seal. Paar päeva tagasi lõppes seal just suur usupüha, üle maailma (Indiast vist küll põhiliselt) tulid inimesed kokku ja pidutsesid Shiva (kõige kõvem jumal siinkandis) auks. Kõige suurem pidu on see vist shadu´de e. baba´de e. pühameeste jaoks, tõmbavad kõvasti kanepit ja teevad oma tseremoniaaltalitusi. Kanepitõmbamise kohta rääkis üks kohalik mees Paulile, et noh, põhimõtteliselt olen ma selle asja juba mitu aastat tagasi maha jätnud, aga sellise peo puhul ikka tõmban paar suitsu. Paulil muide tervis kaunis kehv endiselt, toome talle vett ja puuvilju ja homseks mägimatkale minekuks lubab vinks-vonks vormis olla.

Taksoga sõitsime siis templi juurde, jalutasime ringi, tegime babadest pilti, nägime dzunglit kus Shiva Pharvatit (se on naisjumal, aga sellised androgüünsed mu meelest mõlemad, raske on vahet teha) taga ajas, Shiva lingamit nägime (see on peenis – oli ikka purakas küll) ja ahvipoisse kes metsas ringi jooksid, tore oli.

Taksoga sõitsime tagasi Thamel´i ja kuna see oli päris lähedal teisele suurele vaatamisväärsusele Kathmandus (Monkey Temple) ja kuna meie Antoga polnud seda veel näinud, läksime vaatama. Kõht oli tühi, aga me olime kesklinnast juba kaunis kaugele jalutanud, nii et leidnud ühtegi söögikohta. Tempel ise on kõrgel mäe otsas ja väga pikk maa on sinna treppe mööda (siis me muidugi veel ei teadnud sõnakombinatsiooni “pikk trepp” õiget tähendust, selle saime alles mägimatkal selgeks), ronisime üles ja nagu nimi ütleb oli seal hästi palju ahve. Mina võiks neid lõpmatuseni vaadata. Imeilus vaade on linnale ka seal templi juurest, Eiffeli tornile annab igatahes silmad ette. Kõndisime ringi, nautisime vaadet, keerutasime neid mantraasju (ei tea kahjuks õiget nime) ja tulime alla tagasi. Taksoga sõitsime tagasi Thamel´i ja puhtjuhuslikult sattusime sellise peenema söögikoha peale, Nepaali mõistes olid kallid hinnad, aga Eestiga võrreldes oluliselt odavam. Mingeid aurahasid, diplomeid ja asjakohaseid pilte olid seinad täis ja toit oli ka maitsev. Klassikaliselt sõin mina kana, seekord mingi peene kastmega ülevalatult. Maitsev oli.

Õhtul midagi põrutavat ei toimu, kõnnime linnas ringi, söömas käime, maksame Rajile ülejäänud matkaraha, pakime koti ja suht varakult magama.

TEISIPÄEV, 24.02.04

Pidupäev. Minu jaoks algab see äratusega kell 7, ja kell 8 sõidame bussiga Pokharasse kust meie matk alguse saab. Paan on vallutada Poon Hill ja sealt nautida ilusaid vaateid Annapurna mägedele (kõrgeim neist 8167 meetrit). Luksbuss on, AC, pakutakse juua ja kommi ja värki, päris mõnus on vahelduseks. Inimesi on ka vähem kui kohti, nii et mina istun ümber, et oleks jalgadel rohkem ruumi ja et saaks vaadet nautida. Uskumatult ilus on ikka. Bussijuht on ka mõistlik, sõidab rahulikult ja pimedasse kurvi silmad kinni ikka sisse ei sõida. Kokku sõidame vist 8 tundi, poole maa peal on lõunasöök mis pole eriti maitsev, aga vaade on taaskord imeline. Tundub olevat mingi totaalne turistipesa, üldiselt saab selle õllehinna järgi kaunis kiiresti tuvastada (3 korda kallim kui Kathmandus). Palav on, pakun sinna kolmekümne kanti, aga AC on õnneks olemas. Pärastlõunal peale kolme jõuame Pokharasse.

Seame hotelli sisse, viisakas koht. Et allesjäänud päevavalgust ära kasutada, läheme võtame ruttu paadi ja sõuame kohalikul järvel, palju metsa ja mäed igal pool ümberringi. Hotellis tellime kohalikust järvest püütud kala, grillimine võtab küll ligi poolteist tundi, aga tulemus on väga mahlane ja maitsev. Vabariigi hüvanguks joome kaks õlut ja olles valmis homme algavaks rännakuks läheme mõistlikul ajal magama.

Written by Madis Maks

February 24, 2004 at 3:02 pm

Posted in india, nepaal

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: