reisijutud

India 2004, 6. sissekanne

leave a comment »

Laupäev jätkub…

Päev oli alles noor, sättisime ennast ilusasti hotelli sisse ja läksime katusele vaadet nautima ja hommikust sööma. Päike paistis, vaade oli ilus – elu nagu lill. Jõime teed, mina tellisin pannkooke (head), tomatisalatit (= 2 viilutatud tomatit) ja mingit kohalikku taimetoitu (talutav, aga raskustega). Enamus söögikohtasid on muide taimetoidulised, aga need kohad, mis on peamiselt turistidele mõeldud, seal saab lihatoite ka (kana peamiselt). Kaunis kehv teenindus oli ja kallid hinnad, otsustasime et see söök jääb meile seal viimaseks.
Kõht täis – magama. Kunagi pärastlõunal oli äratus ja in corpore linna uudistama. Hakkasime mööda jõeäärt astuma, väga tore oli. Kaldaäär on ehitatud üksteise kõrval olevaid ghate täis, põhimõtteliselt on need vist mingid pühakojad vms, suur kivist ehitised igatahes ja sealt läheb siis trepp alla Gangesesse. Trepid on ka päris kõrged ja veetase muutlik, praegusest tasemest pidi veel 2 meetrit langema suve jooksul. Rekordkõrgus oli ka ühele seinale märgitud, see oli vast 5 meetrit või rohkem kui praegune veetase.

Ilus on vaadata ja tore kõndida ghatidel. Puhtust hoitakse ka rohkem kui Indias muidu tavaks on, aegajalt ikka kohtab mingeid junnikesi ja osad müüriääred haisevad, aga üldpilt on parem kui mujal. Lehmad ja lehmasitt on kõikjal, seda on nii palju et isegi ei häiri enam eriti. Mingeid kakukesi teevad kohalikud sõnnikust, kuivatavad otse ghatil ja üldse suvalises kohas kogu linnas. Mingid pooletoobised kitsed jalutavad ringi, täpselt selline mulje nagu oleks kahelt poolt panniga vastu pead saanud, päris koledad näevad ikka välja. Hanna vist tegi neist pilti ka, nii et igaüks saab pärast oma silmaga vaadata ja veenduda.

Paate pakuti pidevalt ja erinevate hindadega, me olime alles tutvumisringkäigul, nii et see meid eriti ei huvitanud. Panime lihtsalt hinnad kõrva taha juhul kui peaks järgmistel päevadel vaja minema. Kahte põletuskohta nägime, paistis et need on ainsad. Ega nad väga palju seal kohapeal põletada ei jõua, üks laip pidavat põlema 3-4 tundi ja vast 15 põles korraga, nii et ööpäeva jooksul eriti palju ei kogunegi.

Kuskilt mägedest (või Põhja-Indiast) tuuakse rongiga spetsiaalne puu Varanasisse raudteejaama ja sealt paatidega edasi põletuskohta. Inimese kohta kuluvat kuni kolmsada kilo puitu, mingi lobamoka sõnul pidi kilo hind olema 145 rutsi, aga hiljem selgus et see on ikka oluliselt odavam, 145 eest saab mingi kilogrammist oluliselt suurema koguse käte. Mingi püha puu, pidavat põlemishaisu ära võtma jne. Ega see lõhn väga hull ei olnud, aga grillsuitsu suhtun tuleviskus küll suurema eelarvamusega.

Ega nende põletamiste juures suurt midagi vaadata pole, laotakse suur hunnik puid kokku, riidessemätsitud tomp sinna peale ja siis veel puitu. Lilleõisi ja keesid riputatakse ka peale. Kui surmatunnisutsega ok on, siis seal on mingi “igavene tuli” kust iga lõkke alustamiseks paarisaja rutsi eest leek võetakse. Põleb siis, aegajalt kohendatakse tuld, mõnikord ei taha hästi põleda, mõnikord paistavad põlenud jäsemed lõkkest välja jne., ega see ilus vaatepilt küll pole. Vist perepoeg tegeleb selle põletamisega ja muud rituaalid ja hüvastijätmised on varem ära tehtud. Kui ainult tuhk ja raskestipõlevad osad on alles jäänud, siis kogutakse kõik kokku ja visatakse Gangesesse. Need kes põletatud ja Gangesesse visatud, need pääsevad otse nirvaanasse.

Lapsi alla 12 aasta, rasedaid, pidalitõbiseid, kobrahammustusega ja pühamehi ei põletata. Ei saanudki aru, kas nad saavad siis ilma selleta nirvaanasse või neid ei lastagi sinna üldse. Kobrahammustusega inimesed aga polevatki üldse surnud, no et lihtsalt paralüseeritud, või nii. Visatakse jõkke ja siis kuskil dzunglis on pühamehed (shadu) kes selle kobrahammustusega venna välja kougivad ja talle eluvaimu sisse puhuvad. Päästetust saab siis kas shadu, või nad surevad õiget surma, või tulevad inimeste juurde tagasi. No vähemalt nii meile räägiti.

Peamise põletuskoha juures tuli üks “teenusepakkuja” ligi ja juhatas meid n-ö pansionaati, kus vaesemad inimesed ootasid surma ja kogusid annetuste näol raha endale põletuspuidu ostmiseks. Täpselt põletuskoha vastas kõrgus see hoone ja hea ülevaade oli, mees seletas ka kuidas need põletamisasjad ja -rituaalid toimivad. Rääkis et igaüks peaks andma oma rutsid surejatele ära ja et ilma rahata on oluliselt puhtam ja kergem tunne ja et karmale mõjub see ka ekstrahästi. Tema oli veel see mees kes väitis, et kilo püha puitu maksab 145 rutsi, huvitav kuidas selline vale ta karmale mõjub? Me igatahes andsime kamba peale 100, ta polnud küll eriti rahul, aga meile tundus see õiglane investeering oma karmasse.

Kõndisime edasi, vast 5 kilti olime juba jalutanud, üks intelligentse näoga noorem mees hakkab juttu tegema. Kohe oli paista, et ta on teistmoodi vend kui need tavalised pähemäärijad. Ma siis tundsin kohe huvi, et mis mees ta on ja mida ta meile müüa tahab. Selgus et tegemist on üliõpilasega (majandus) kes õhtuti teenib lisaraha siidikaupu müües. Täiesti imeline müügimees ja erinevalt tavalisest pähemäärijast meiega vaimselt enam-vähem samal tasemel, nii et läksime tema siidiasju vaatama. Väga viisakas koht, istud valgele matile maha, toetad selja vastu seina, pakutakse tshaid – väga mõnus. Räägib kuidas nad erinevaid asju teevad ja kuidas kindlaks teha, et tegemist on õige siidiga. Vaikselt otsib siis oma kaubad ka lagedale ja demonstreerib, et tema asjad ikka ehtsad on. Alustab odavamatest asjadest ja kui näeb, et meil huvi on, siis näitab kallemaid asju. Lõpuks jääb nii, et kõige odavamaid salle ostame, kallimad asjad on kas liiga kallid või koledad. Mees ilusasti ütles ära ka et pärast seda kui te minu kaupluses olete käinud te siidikaupu enam kusagilt mujalt Varanasist ei osta. Ettetõttavalt võib öelda, et õigust rääkis. Viimasel päeval laksime tagasi ja ostsime veel.

Suures siidiostmisõhinas oli pimedaks läinud ja me olime kusagil kesklinna lähistel täielikus majade- ja tänavaterägastikus. Lahkelt saadeti meiega üks “boy” (seekord küll vanem mees) kaasa, juhatas meid ühele suuremale tänavale läbi neid valgustamata, kitsaid ja hunnikuid täis labürinditänavaid ja kauples meile 2 rikshat mis meid kesklinna sööma viisid.

Kesklinnas on hästi palju sõidukeid ja inimesi, vahest suurim melu, mida ma seinini Indias näinud olen. Peatänava kõrval oleva lehmalauda jures pandi meid maha ja juhatati õige suund kätte (päris kohale ei viidud, liiga palju rahvast oli tee peal ees). Kohalik postkaardimüüja juhatas meid täiesti omakasupüüdmatult (yeah, right !) toreda söögikoha juurde, aga selgus et ainus artikkel mida seal ka tegelikult müüakse on lahustuv kohv. Teised langesid reklaami ohvriks ja ostsid siis postkaarte talt (mul olid juba varem ostetud), tahtis kangesti oma venna poodi ka viia, aga õnneks pääseseime minema. Siin paistab üldse nii olevat, et igal mehel on kas endal mõni trusserite pood (neid oli hästi palju Varanasis) või siis vennal, või onul on kindlasti.

Kohe selle mittetoimiva restorani kõrval oli üks hotell, ja et hotellid on ühed vähesed kohad kus viisakalt süüa saab, siis sinna läksimegi. Sõbralik kelner ja rõdult tore vaade peatänavale, mis sa hing veel oskad tahta. Tellisime korraliku lõunasöögi, hinnad olid oluliselt odavamad kui 4Tune’s, kus me seni käinud olime ja maitses sama hästi (chilli fish välja arvatud). Taagol ei vedanud ainult, ostis kalli hinna eest kala ja sai mingi kuivanud, luid täis tüki koos peotäie friikartulitega, võrreldes meie viisaka tüki kanaga nägi see kaunis hale välja.

Tagasi hotelli sõidame velorikshaga, saame taaskord petta, mina olen pikast päevast väsinud aga õnnelik. Käime veel korra lähemate ghatide juures jalutamas, armsad kutsikad jooksevad seal ema sabas ringi ja proovivad kuu poole ulguda (päris naljakas vigin on tulemuseks). Minu ketsipaeltega mängivad tükk aega, aga kirpe mille eest Let’s Go hoiatab, ma igatahes ei saa.

PÜHAPÄEV 25.01.04

Nagu puhkepäeval tavaliselt, äratus on lõuna paiku. Prantslased, keda me rongis kohtasime, on meile külla tulnud ja nende eestvedamisel läheme toredasse “pitsarestorani”, vaatega Gangesele, loomulikult. Taaskord odavad (veel odavam kui eilses restoranis) ja head toidud. Üldiselt on nii, et korraliku kõhutäie puhul tuleb arvestada 100 – 150 rutsiga. Mina söön lasanjet ja kuigi lootsin sealt liha seest leida on itaaliapärane taimetoit ka meeldivaks vahelduseks. Jalutame hotelli kus prantslased ööbivad, see on pisut kehvemas paigas kui meie oma ja toad on ka pisut räpakamad, aga hinnavahe on mitmekordne, nii et kui sinna oleks esimesena sattunud, oleks kindlasti seal ööbinud. Katuselt on sama hea vaade, mis meie hotelli katuselt, tshillime päikesepaistes ja ajame prantslaste ja moosivarga naeratusega hotelliomanikuga juttu.

Pärastlõunal võtame paadi, sõidame esmalt üle jõe liivaranda, kõnnime ringi. Mingi veider pilliroost aed oli tehtud ja väikesed rohelised taimed kasvasid aia sees, otse liival. Hanna tahtis sellest veidrast kohast pilti teha, aga ei lubatud. Hiljem selgus, et kurgikasvatus. Võib-olla seepärast ei tohtinudki pilti teha, et strateegiline objekt, küllap neid tuumakatsetusi sealt teenitava rahaga finantseeritaksegi. Kaks noort tüdrukut tassisid pidevalt vett, et need kurgipoisid seal liival päris ära ei kuivaks, hea idee iseenesest, teed 2 last, annad 2 ämbrit pihku, ise istud palmi alla maha ja siis jääd ootama-vaatama, et kuidas kurk kasvab ja esimine miljon vaikselt arvele tiksub.

Pärast paadisõitu kõnnime kesklinna restorani, aga aeg veel õhtusöögiks varajane piirdume kohvi, ühe jubeda jäätisiga ja otsustame Kuldset Templit vaatama minna. Mobiiltelefone ja fotokaid ei tohi kaasa võtta, 2-kaupa läheneme seetõttu, templisse sisse ei lasta ja ukse tagant ei oska nagu midagi positiivselt kosta. Anto ja Taago olid seda va 20-tonnist kuldset kuplit ka näinud (mingi kohalik vale jälle), meie Hannaga ei oskanud sedagi tähele panna. Selline kitsas tänav ja mingi uks ja seal siis mingi vend seletab, et see on püha koht ja mehed ei tohi sisse minna. Kui naine oled ja väidad et sa hindut usud, siis saad vist minna, pärast nime ja aadressi kirjapanekut, aga liiga palju askeldamist oleks sellega olnud, nii et Hanna ka loobus.

Tagasi sellese restoranihotelli, tahtsime piljardit mängida aga kohalikud murjamid olid kõik lauad hõivanud, nii et ei õnnestunud. Istusime siis niisama ja jõime kohvi, Hanna ja Taago läksid õlut otsaima ja pühas linnas pole see mitte kerge ülesanne. Kui nad tunni aja jooksul polnud tagasi tulnud, siis kelneri käest uurisime, et kus see õllepood ka olla võiks ja kas ikka müüakse. Tema sõnul ametlikku müümist pole, aga paar kohta ikka on kust mõõduka lisatasu eest osta saab. Kui nad lõpuks tagasi jõudsid, olid nad pool linna läbi sõitnud, kõvasti kaubelnud ja velorikshamehele 60 rutsi andnud (selle raha eest on nad nõus ikka VÄGA palju väntama) aga lõpuks õlled ikka kätte saanud. Õhtusöök oli taaskord meeldiv (samas hotelli restoranis) ainult et seekord võtsime lihtsalt riisi vähem. Rikshaga tagasi hotelli, sööme herneid, mida me päeval turu pealt ostsime, vaatame kuud, joome prantslastega õlut.

ESMASPÄEV 26.01.04

Täna on äratus erakordselt vara ja kindel plaan minna päikesetõusu vaatama. Prantslased olid hotelliomaniku käest välja selgitanud, millal see õige aeg on ja olime sel ajal platsis. Hotelli ees saime kokku, Anto eelistas magamist, aga ülejäänud inimesed kibelesid kõik päikest otsima. Mööda ghati jalutasime ja otsisime kohta, kus tshaid juua, pärast seda oli plaan paat võtta ja mööda jõge ringi sõita pisut.

Hommikuti näevad asjad ikka oluliselt teistmoodi välja, peaks hakkama vist varem üles tõusma… või siiski mitte🙂. Igatahes oli õhk mõnusalt värske, mõnusalt jahe oli, päike tõusis iga hetkega kõrgemale ja mõnus jahedus oli mõnusalt miksitud mõnusa päikesesoojusega. Väga mõnus. Jõime teed, vaatasime sebivaid inimesi. Väga varakult hakkavad inimesed tegutsema, mis osaliselt seletab ka seda, miks õhtuti tänavad kõik tühjad on. Inimesed kõnnivad ghatide juurest alla, kümblevad Gangeses (vesi on päris talutava temperatuuriga juba), rahvast sama palju kui pärastlõunal. Kaks jaapanlast on ka Gangeses (õhtul kohtame kolme tropist rahvuskaaslast neil) – ennast nagu ei kutsu eriti, samas kohalikud pesevad isegi hambaid Gangese veega, aga see teeb ka nagu pisut mõtlikuks.

Paadisõidust loobusin, uni hakkas peale tulema ja tundus, et paadilt pole pole midagi uut näha ka. Vaatasin ringi pisut ja hakkasin hotelli tagasi minema. Meeldivast olustikust tingituna oli uni kadunud, tellisin suure poti teed ja läksin katusele raamatut lugema (kell oli pool kaheksa ehk). Väga mõnus oli.

Looduse vastu ikkagi ei saa, 9-paiku oli uni tagasi ja siis magasin lõunani. Taago ja Hanna läksid vastaskallast avastama (seda saladuslikku, kus kurgid liival kasvasid) meie Antoga linna iseseisvuspäevapidustusi vaatama. Midagi suurt me küll ei näinud, võib-olla oli liiga hilja ja pidustused juba läbi. Tänaval jagati meile reklaamlehti ühele õhtusele kontserdile, plaanime minna. Eriti ei viitsinud selle suure rahvamöllu sees edasi-tagasi tuiata (“sõpsid” olid muidugi ka kohe platsis, pakkusid marihuaanat, rikshat, postkaarte…), ostsime 4 kilo herneid ja igasugu puuvilju, sõitsime paadiga hotelli tagasi.

150 rutsi eest lasin ennast masseerida, päris mõnus oli ja põhjalikult võeti ette (alustades vasakust väikesest varbast ja lõpetades kulmudega), oleks tahtnud, et ta selga ainult rohkem oleks masseerinud, see jäi kuidagi lahjaks. Rikshaga, vahelduseks motoriseerituga, sõitsime kontserdipaika, aga see koht on kuskil täielikus majaderägastikus ja päris kergesti suutsime ära eksida. Kohalikule kutile pakume 10 rutsi, et ta meid õigesse kohta viiks, ja väikeste viperustega saamegi kohale. Loomulikult tahab ta rohkem saada kui kümnekas, aga sellega oleme me siin juba piisavalt harjunud, anname lihtsalt kokkulepitud raha ja ignoreerime.

Masendav on lihtsalt see kuidas igal tasemel püütakse sind lüpsta, alates sellieset tänavapoisist ja lõpetades hotellitöötajate ja rikshajuhtidega, kõik (no ok, 90%) teevad sellise näo pähe et kui sa neile nüüd 10 rutsi juurde ei anna, siis suren kohe nälga. Üks kingaviksija küsis 50 rutsi oma 5 min. töö eest, silm ka ei pilkunud, ma arvan tavaliselt on see tal 3 päeva teenistus. Kõik räägivad oma raskest tööst, aga mingisugusest kokkulepitud hinda ei taheta küll aktsepteerida. Mingi häbi- ja uhkusetunne võiks ju olla, aga siin ei paista olevat.

Kontserdikoht on tore, tuleb läbi võõraste inimeste korterite minna 5. korrusele, seal on üks suur tuba, kööginurk ja lauad, matt pannakse põrandale jääme kontserti ootama. Alguses on rahvast vähe aga lõpupoole ikka koguneb, vast 40 inimest saab kokku. Süüa tellime. Pisut on komplikatsioone erinevate köögihäälte näol mis kontserti pisut häirivad (võib-olla on see taotluslik muidugi), aga toit on senimaani kõige maitsvam ja kõige odavam. Ligi 2 tundi läheb enne kui kätte saame, aga asi oli ootamist väärt. Kontsert oli ka tore mu meelest. Esimene pool oli cedar (?) + tabla, teises osas vahetati cedar mingi kohaliku flöödi vastu, pidavat väga vinge flöödipuhuja olema, aga ma ei osanud seda nagu hinnata. Esimene osa oli väga vinge. Selline valge habemega vana mees mängis ja kuidagi täpselt selline õhustik ja kõla oli nagu filmis Hero. Vist kõige esimene võitlusstseen kus Jet Li kakleb patsiga piigimehega, vihma sajab ja pime vanamees mängib oma kandlelaadsel pillil. Väga vinge.

3 nõmedat jaapanlast olid seal ka kes pisut nagu muljet rikkusid, istusid esireas ja püüdsid kaunis hingestunult muusikataktis pead liigutada. Raske on sellist kaasaelamist tõsiselt võtta, kui haigutused sinna vahele käivad. Kõik olid indiapärastes hõlstides ja käsid kohalike sandaalidega, aga see paistis jällegi pseudovärk olevat – üks vend avas poest ostetud veepudeli ja valas sinna bakteritapjat sisse, no peab ikka eriline esteet olema…

Kõige ilusamat kohalikku tüdrukut nägime ka seal (Hanna oli nõus selle arvamusega).

TEISIPÄEV 27.01.04

Äratus lõunapaiku, pakime asjad, maksame hotelli eest. Pitsakohas käime kohvi joomas ja õunakooki söömas. Imehea, vaniljejäätisega, parem kui Wildes.

Paadiga sõidame siidipoe juurde, kus me paar päeva tagasi käisime, istume jälle valgetel patjadel, joome teed, ajame poemüüjaga juttu ja vaatame kuidas Hanna kaupa valib. Jätame hüvasti ja lubame paari aasta pärast tagasi tulla. Otsime söögikohta ja kuna meil suured seljakotid seljas on, oleme igasuguste hotellipakkujate jaoks eriti atraktiivsed. Oleme siis avatud ja läheme ühe vennaga kaasa, neil pidavat tore söögikoht ka olema katusel, ilusa vaatega ja maitsvad toidud. Õigust rääkis mees. See oli oluliselt parema vaatega koht kui meie hotelli katus ja tubade hinnad olid ka odavamad (200 rutsi kahene tuba), oleks me seda kohta Varanasisse tulles teadnud oleks kindlasti seal ööbinud. Naabermajade katustel jooksis hästi palju ahve ringi, ootasime sööki ja vedelesime päikese käes. Taaskord, uskumatult mõnus.

Rikshaga raudteejaama, vahepeal on lihtsalt kiire paus ja ostame seekord 6 kilo herneid rongis nosimiseks kaasa (hernes rulez!), komplikatsioonideta leiame rongi ja oma koha. Mingi kohalik kunn on meil naabriks koos oma kolme käsilasega, aga ega ma kõikidest troppidest ka ei jõua rääkida, no tropp nagu tropp ikka. Koikunaaber oli jälle prantslane, muidu tore sell ainult et hommikul ropsis meil magamiskotid ja Anto saapad ka täis. Pede oli ka mu meelest.

KOLMAPÄEV 28.01.04

Üllatavalt varakult jõuame Delhisse (nõks pärast kaheksat), koolibussile ei jõua, aga kohusetundlikud nagu me oleme, käime korra hotellist läbi ja võtame riksha mis meid CMC-sse viiks. Kutid ajavad täiega sassi kuhu mad meid viima peavad ja kui siis mingi hetk kohalikelt teed julgevad küsida, siis selgub, et me oleme 15 kilti vales suunas tulnud. Helistan CMC-sse ja ütlen, et meil pole mõtet enam kooli tulla, kell juba liiga palju. Sõidame tagasi hotelli, mina lähen kohe magama.

Õhtul käin internetis, kirjutan päevikut pisut ja mängin Mansbergiga üle veebi mingit minesweeperilaadset asja.

Nii… ma olen nüüd kuu aja jooksul kohutavalt palju teksti genereerinud ja kuna asjad on siin rutiinsemaks muutunud ja mul on kirjutamisest täiega kopp ees, siis pean pisut vahet nüüd. Kui miskit jälle öelda on, siis kirjutan. Pilte on terve CD-täis elektroonsel kujul, katsun need ka kuidagi veebi üles riputada.

Written by Madis Maks

January 28, 2004 at 2:55 pm

Posted in india

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: