reisijutud

India 2004, 2. sissekanne

leave a comment »

PÜHAPÄEV 04.01.04

Magasin kaua. Lõunasööki saab alates poole ühest ja selleks ajaks sain silmad lahti. Ma vist olen seda juba maininud, aga ei väsi kordamast, et toit on täitsa maitsev. Kohalikud murjamid (see on absoluutselt ilma negatiivse alatoonita termin) ise siin M.S. Regency 5. korrusel valmistavad ja siis teistest hotellidest tulevad ka asjassepuutuvad inimesed sööma. Julgem rahvas olevat käinud oma silmaga seda toidutegemist vaatamas, polevat eriti ilus vaatepilt. Ei tea, mina olen paar pisemat karvakest leidnud, aga muidu on täitsa OK.

Tegelt eile oli veider toit🙂, täpselt selline mulje oli, et mingi koer oli koos kogu kupatusega hakklihamasinasse aetud ja siis potti ja siis mingiks raguulaadseks asjaks keedetud. Luutükkide pärast tuli ettevaatlik olla, aga muidu oli maitsev.

Mingid inimesed puhastavad taldriku pabertaskurätiga enne iga toidukorda ära ja alles siis hakkavad sööma, ma olen seetõttu suurega tähelepanuga jälginud, et kas äkki on rasva või plekke või miskit taldrikul, aga pole täheldanud.

Hommikuks on tavaliselt mingi kohalik maisihelbe ekvivalent (maitsvam kui maisihelves), mingi puuvili, siis lavashi taolised asjad (natuke nagu maitsvamad ja rammusamad, neid on iga toidu kõrvale), moos😛, röstisai, tee ja kohv. Süüa saab alates poole seitsmest. Nädala sees on lõuna koolis ja seal on umbes sama söök mis hotellis, liha saab ainult õhtuti ja seda ka mitte iga päev.

Et siis… sõime lõunasöögi ära ja läksime jalutama. Hotell on keset turgu ja nädalavahetusel on seal põhikaubitsemine, nii et rahvast oli murdu. Eelmise õhtu “jõuluvana” rääkis, et pühapäeval on neil mingi suur praznik peaväljakul ja sinna siis läksimegi. 40 rutsi eest saime riksha ja see viis meid CP- le (see on siis üks keskpunkte Delhis). Enam me viiekesi ühte rikshasse ei pressi, pikemaid sõite on ebamugav teha ja kui politsei riksha kinni peab, siis pidavat juhil suur jama ka tulema.

Mingil kunnil või pühakul oli sünnipäev ja mõõgavõitluse teema oli põhiline. Erinevad veoautod reas, kastis suur valjuhääldi ja mehed/poisid vehkisid mõõkade, keppide ja odadega muusika taktis. Paistis, et tasuta süüa anti inimestele, komme jagati ja õunu. Hannale visati üks kõva ja roheline vastu pead, päris haiget sai. Puulehtedest pressitud nõud on väga toredad minu meelest, neid on igasuguses suuruses ja igasuguse kujuga, palju sümpaatsemad kui meie papptaldrikud. Kõik visatakse maha muidugi ja lehmapoisid käivad neid siis mekkimas (peatänaval tegelikult mitte). Loodusesõbralikkus paistab üldse siin oluline asi olevat, reklaamid on igalpool väljas, et tuleb vältida kilekotte jne. Ühte prügikasti nägime ka.

Noored mõõgavõtilejad kutsusid meid pilti tegema ja olid väga õhevil kui me nõus olime. Natuke jalutasime veel ja leidsimegi õllepoe😉, õlu pole siin üldse popp jook, valik on suhteliselt väike ja ainult väga valitud kohtadest saab osta. Vein ja viski on väga kallid, viin on odav. Meie eriti tagasi ei hoidnud, ostsime 20 pudelit, erinevad kohalikud margid, panime nad kasti ja hakkasime hotelli tagasi minema.

Rikshajuhid on kavalad, nad näevad kohe ära, et sul on kast käes ja et sa ei viitsi selle kümne-kahekümne rutsi pärast hakata kuskilt kaugemalt endale teist rikshat otsima, nii et kastiga valged lähevad automaatselt “koefitsendi alla”. Sõltumata ajast on esimene jutt, et liiklus on ikka kohutavalt tihe ja pikki ümbersõite on tarvis teha, enne kui üldse õigesse suunda saab sõitma hakata. No ega ma tegelt ei nurise, 10 rutsi on 3 krooni, selle raha eest ei saa Eestis taksojuhi käest peksa ka. Põhimõtteliselt taandub asi ikka hasardi ja põhimõtte peale, eriti kui arvestada, et see 10 rutsi mis me rohkem maksame jaguneb 5 inimese peale ära. Väga osavad veenjad ja vaidlejad on nad muidugi, nii et kohaliku majanduse toetamist ettekäändeks tuues jääme tavaliselt kaotajaks.

Kuna meid 5 oli ja palju nänni ja me seni ainult rikshaga sõitnud olime valisime seekord takso. Politsei peatas takso kinni keset liiklusummikut. Vaene taksojuht püüdis küll kangesti politsei käest pääseda ja pani isegi käed palveks kokku, et teda ei kiusataks, aga ikkagi võeti rajalt maha. Paistis, et tal polnud luba taksot mängida ja trahvi tehti talle. Meilt küsis ta igatahes 100 rutsi oma 150-st mis me olime kokku leppinud ära ja pärast ~5 minutist ootamist saime edasi sõita. Kui kohale jõudsime, hakkas ta rääkima, et ta ikka meie pärast trahvi sai ja et me talle sada juurde maksaksime. Mina olin kategooriliselt selle vastu, panin ta 50 rutsi kojamehe vahele ja sammusime minema saadetuna bastardiks sõimamisest. Tuleb vist inimesest aru saada, sest eks tal umbes päevapalk kadus trahvi näol, aga üldiselt võib selle vahejutumi esimeseks (osaliselt) ebameeldivaks kogemuseks nimetada.

Õlu, õhtusöök, veel üks pint, proovin edutult internetti pääseda ja lähen suhteliselt vara magama.

ESMASPÄEV 05.01.04

Eelmisel õhtul, pärast seda kui meil oli juba õige mitu õllepudelit toanurka kogunenud tulid kõrgemad ülemused uurima, et kas meil ikka kõik hästi on ja ega mingeid muresid pole. Ütlesid oma nimed ka, aga uusi ja täiesti ebaloomulikke nimesid on lihtsalt liiga palju. Mina katsun kuidagi maade ja ametinimetuste järgi inimesi meelde jätta, no üks neist oli hotelliomanik, siis mingi kursuse põhiorganisaator ja siis veel mingi kolmas ja vähemtähtsam tühikargaja ka. Ütlesid, et kell 10 läheb buss ja väga täpselt tuleb kohal olla. No ma siis panin kella poole kümneks tirisema, et jõuab ilusasti dushi all ka ära käia. Paha mõte. Neil paistab siin mingi lokaalne boiler olevat ja enne bussi väljumist tahavad liiga paljud inimesed ennast pesta ja siis on vesi leige või külmapoolne ja sedagi niriseb kaunis vaevaliselt. Segisti on ka kuidagi veidralt ära ummistunud, nii et suures osas ei liigu vesi mitte ülevalt alla, vaid paralleelselt vannitoa põrandaga. Tulemuseks on täiesti märg vannituba ja selle vähesega mis õnnestub enne seintele minekut kinni püüda, sellega tuleb ennast siis puhtaks pesta.

9.40 on hirmus prõmmimine uksel, umbes, et tulge nüüd kiiresti, KOHE läheb buss ära. Indrek pani siis ennast ruttu riidesse ja läks välja, mina olin alles vannist välja ronimas, nii et ma nii kiiresti ei suutnud. Üritasin siis ennast ka hops-ja-hops riidesse panna ja tõttasin välja. Teisi ei paistnud ja ruttasin bussi poole, tänaval tuleb murjam vastu ja enam-vähem lükkab mind tagant, et ma ennast ikka kiiremini liigutaksin. No jõuan mina siis bussi, ootan 5 minutit, ei miskit, ootan 15 minutit, ei miskit, poole tunni pärast hakkab buss liikuma – asjaajamine India moodi.

Vahepeal aeti mind arvuti eest minema ja ~ 24 tundi on möödunud…

Elu on ikka ilus. Täiesti kevade, ülikooli ja pirogovi tunne tuleb peale. Päike paistab, meeleolu on hea, muresid pole ja saab meeldivas ja seltskonnas õlut rüübata. Et mitte asjadest liigselt ette tõtata räägin neist kronoloogilises järjekorras.

Koolimaja, nagu ka kõik teised majad mida ma seni Delhis näinud olen, on täielikud peldikud. Tegemist pole liialdusega, meie mõistes näeb isegi riigipank äärmiselt hale välja. Mingis linnaosas olevat ka viisakama välimusega kohti (saatkonad ja luksushotellid), aga meid pole sinna veel veetud. Samas on kõik kuidagi äärmiselt armas ja suurest räpasusest hoolimata silm puhkab, kui majadest mööda sõita.

Igatahes, see maja kus meie õpime on 9-korruseline, CMC (Computer Maintenance Group), meie olemegi kõige kõrgemal korrusel. Majas suitsetada ei tohi ja minul pole sellest sooja ega külma, aga kohalikud kavalpead on katusele suitsukoha organiseerinud. Imekena vaade avaneb sealt ja ma siis vahest “liitun” ka et värsket õhku hingata ja silmal-jalal puhata.

Kursuse algus on äärmiselt rahulik, istutakse maha, kõik tervitavad teineteist, antakse kaks ankeeti ja nende täitmine on põhimõtteliselt kogu selle päeva eesmärk. Euroopa kultuuriruumist tulnutele on mõistmatu, miks inimeste nimesildid peaksid valmima järgmisel nädalal ja miks neid vorme ei oleks saanud iga mees hotellis täita, aga lõunamaa meestele paistab tempo just kontimööda olevat, või kui rumalate küsimuste hulka arvesse võtta, siis oli tempo ehk liig kiiregi (meie Antoga igatahes täiega chillisime ja nautisime ümberringi olevat segadust).

Meie riistvaragrupil on 3 õpetajat, üks naine (Shweta), ja kaks meest – Rahul (tema võib vist küll oma nimega rahul olla ;)) ja üks pisut vanem mees veel. Senimaani on ainult naine loenguid pidanud, paistab et ta enam-vähem valdab teemat. Grupp ise on kaheks osaks jaotatud ja üks nokitseb siis laboris praktikat teha ja teine osa kuulab teooriat. Päevaplaan on umbes selline, et 8.15 jõuame klassiruumi, siis vaikselt hakatakse tegutsema ja töö kestab umbes 10-ni, siis on 30 minutit teepausi, pakutakse küpsiseid, teed ja lahustuvat kohvi (päriskohvi pole veel näinud, aga Mailis vihjas, et see pidi siin eksisteerima küll, jätkame otsinguid), siis on jälle õppetöö ja 12 paiku saab lõunasööki. Pärast lõunat on veel ~ kolmveerand tundi loengut, siis pekstakse kõik bussi ja tagasi hotelli. Bussid on valge inimese jaoks ebamugavad ja kitsad. Kui sisse astuda, siis vasakut kätt on toolirida ümber ehitatud ja pingipaari asemel on pandud kolm tooli. Eespool olev pink on ka kaunis lähedal, nii et isegi kahekesi kolme pingi peal istudes tuleb mugavuse arvelt kokku hoida. Alguses sõitis meid kooli 2 bussitäit, aga esmaspäevaga võrreldes on rahvast kõvasti juurde tulnud , nii et täna (so. neljapäeval) pandi 3. buss ka liiklema.

Õhtul vaatasin mingit filmi ja eriti kaua üleval ei olnud, reisiväsimus ja kolme ja pooletunnine ajavahe oli kuidagi kontides ikka. Üllatavalt head inglisekeelsed telekanalid on siin, paar filmikanalit (HBO nt.) kus iga õhtu midagi vaadatavat on, paar uudistekanalit, paar muusikakanalit, paar spordikanalit (sealt tuleb küll peaaegu alati kriket) ja siis terve hunnik muidukanaleid, millest ma õieti pole sotti saanud.

TEISIPÄEV 06.01.04

Hommikul on ärasõit 8.30 ja kuna eile õhtul sai piisavalt vara magama mindud, olen hommikul krapsti üleval ja hommikusööki noolimas. Eriti hästi läheb peale muidugi röstisai kohaliku maitsva moosiga. Magustoite siin ei tunnistata, nii et rahuldan innuga oma glükoosivajadust. Ebamugav sõit koolimajja, kerge hommikune sörk 9. korrusele, 15 minutit ootamist ja hakkame jälle ankeete täitma. 15 minutit ootame alati, vahet pole kas me viivitame meelega, et hilineda, või läheme varem kohale, alati tuleb vähemalt veerand tundi oodata. Elutempo on hoopis teine ja minule igatahes hakkab see meeldima. Pärast ootamist hakkame taaskord oma kahte ankeeti täitma. Taibukas lugeja on ehk tähele pannud, et seda on ka varem terve koolipäev tehtud ja ettetõttavalt võib mainida, et sellega tegeletakse ka järgmistel päevadel. Uskumatu kui palju sebimist võib võtta kahe paberilehe täitmine (a la nimi, kodakondusus, passidetailid ja lennudetailid) ja kui palju sebimist võib tekitada mingi fucking 10 kg exess luggage´ vormistamine tagasilennuks. Raudse närviga eesti mehed ei lase ennast sellest muidugi heidutada, vormide täitmine koos põgusa linnatutvustamisega kaardil võtab ka terve tänase päeva.

Õhtul võtame asja rahulikult, mina istusin 4 tundi internetisaalis (selg oli täiesti kange taburetil istumisest) vaatan telekat ja loen raamatut.

KOLMAPÄEV 07.01.04

Täna on siis see päev kui tegelik õpetamine lahti läks. Alguses anti kõigile raamatud kätte (150 lk) ja teemaks on basic electrics. Räägitakse voolust ja pingest ja resistorist ja kondekast, mingeid erutusevärinaid need teemad just peale ei too. Samas pole asi minu jaoks ka totaalselt igav, tüdruk räägib hästi ja kuigi koolis ja ülikoolis on enamust neist asjadest räägitud on hea süstemaatiliselt, inglise keeles ja teise vaatenurga alt üle kuulata. 2/3 päevast tegeleme resistori väärtuste määramisega🙂, põhimõtteliselt seisneb see 10×3 tabelist väärtuste vaatamises, inimesed on rõõmsad et on lihtne asi ja tuleb välja, õpetaja ei tüdine uute ülesannete andmisest, mina kannan kogu selle olukorra järjekordse india veidruse alla ja naudin ümbritsevat melu ja sagimist. Päris naljakas on vaadata kui suured mehed ja arvutivõrkude administraatorid rõõmustavad kahe arvu kokkuliitmise üle kui samamoodi kui laps klaaskompveki üle.

Pärast sööki joonistame lihtsamaid skeemikesi takistuste ja vooluallikatega, arvutame seal midagi ja kuigi inimestel on õhin veel takisti väärtuste arvutamisest sees, ei saa need kes asjaga varem kokku puutunud pole suurt midagi aru.

Pärast kooli kerge lõunauinak ja otsustame in corpore minna postkontorisse postkaarte saatma. Rikshaga sõidame kohale, aga seekord võtame siis 2 tükki, et pahandusi vältida. Postkontoris selgub, et postkaarte sealt osta ei saa. Loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja kohe on rikshamees ligi, et tema teab enam-vähem suurimat postkaartide müügikohta Aasias ja mõõduka tasu eest on ta nõus meid kohale viima. Lepime siis 20 rutsi peale kokku ja sõidame suure ringiga kohale (pärast selgus et see putka oli paarsada meetrit ümber nurga). Teine riksha pidi meie järgi tulema (see, kus teised 2 eestlast sees olid), aga kuna me keset slummi äkilise pöörde tegime, kaotasime nad silmist. Selgus, et suur postkaardipood on tegelikult hale uberik ja müügil on ainult Ameerikast pärit uusaastakaardid. Kui me oma pahameelt avaldasime, oli rikshajuht valmis meid teise kohta viima, aga me vaatasime, et pole mõtet mõttetu mehega asju ajada ja jalutasime ise postkaarte otsima.

Väga kaua ei läinudki, kuskilt leti alt toodi (väljas polnud ühtegi) terve kotitäis kaarte välja ja sealt me siis valisemegi. Esmakordselt olid väga pealetükkivad kohalikud ka platsis, seal oli mingi suurem turg lähedal, katsusid meid mingitesse kauplustesse meelitada. Marokoga võrreldes oli asi ikka poisike, mõõduka vaevaga raputasime nad kannult maha. CP-le jõudsime, seal kõndisime ringi ja nägime esimesi India mastaabis viisakaid poode. Sattusime õllepoe peale, kasutasime juhust ja ostsime mõne pudeli kaasa, rikshasse ja hotelli.

NELJAPÄEV 08.01.04

Hommikul kipub receptioni vend helistama ja sööma kutsuma, kui õigel ajal hommikul telefoni sinast välja ei tõmba. Täna hommikul jäingi hiljaks. Varase ärkamise eest sain tasuks kaks banaani ja mugava koha uues bussis, mis täna liinile pandi. Koolis joonistasime skeeme jälle ja teisendasime kahend- ja kuueteistkümnendarve – ei miskit uut ja põnevat. Õpetaja ka täiega venitas, et aega täis rääkida, pärstlõunane osa jäigi ära kuna tal miskit lisada polnud. Homsest alates pidime laborisse pääsema ja siis hands-on tööd ka natuke tegema. Ma kahtlen kas seal miskit uut on, aga loodetavasti saab vähemalt intenetti kasutada. Sõrmejälgi andsime mingi tarkvara jaoks mida nad seal CMC-s teevad.

Pärast tööd nautisime mõnusat kevadilma (täna oli 15 kraadi ümbruses), saime müügiputkas petta (ma usun et järgmine nädal oleme juba nii pädevad, et enam ei saa), uuendan siin päevikut ja varsti lähen magama. Homme pidavat vesi ka basseini lastama (loe: arvutikursuslastele antakse pärast nädalast viibimist arvuti ja kui eriti veab, siis on need ka internetti ühendatud).

Written by Madis Maks

January 8, 2004 at 2:21 pm

Posted in india

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: