Pariis endiselt on mõnusa õhustikuga linn mu meelest ja tohutud turistihulgad ei suuda seda arvamust oluliselt rikkuda. Jalutasime siis kõvasti ringi ja panime turisti. Mihklit vedasime seljakotis ringi ja tuleb tunnistada, et suht geniaalne asi on välja mõeldud. Istub seal hea meelega, vahib suu ammuli ringi ja kui ära väsib, toetab lauba vastu kotti ja jääb ära magama. Kui vaid oleks jaksu teda terve päev ringi vedada. Eks tal vist on mingi paras trippimise tunne seal olles – jääb magama ühes kohas, ärkab üles… hoopis teises kohas. Ja sedasi mitu korda päevas. Võib vist segadusseajav olla küll

Nädala jooksul saime peamistele turistikohtadele ringi peale tehtud ja paadiga sõitmas ka käidud. Midagi epohhiloovat polnud, lihtsalt niisama tore puhkus. Hommikuti sööme kõhud croissant’e ja baguette‘ täis ja käime usinalt Mihkliga 7. linnajaos jalutamas, mõnus kant on see Eiffeli ümbrus. Torni enda juures käib pidev action praegu, seal mingid tsurkad müüvad hiinas tehtud Eiffeli tornikesi ja kuna see politseile ei meeldi, siis käib kogu aeg üks pigev trall ja tagaajamine. Aeg-ajalt mingid mehed saadakse kätte ka, aga üldiselt neil omavahel info liigub väga hästi ja maru kiiresti pannakse jooksu kõige oma tornidega, kohe kui politsei haarangut tegema tuleb. Peab ikka kasumlik olema see äri, et viitsitakse sedasi põnevuse piiril tegutseda. Ja mis seal salata, ostsin isegi mõned tornid suveniiriks, mingi 5x odavamad tulid võrreldes ametliku poega.

Korra jõudsin jooksma ka, tegin 3 tiiru torni ümber olevas pargis. Kõik paistsid ilusad ja trimmis kehadega inimesed, piirkond vist seab omad nõudmised. Korra käime mingis kuulsas Pariisi täikapiirkonnas ka ja seal on pilt ja hinnad võrreldes turistipiirkondadega ikka hoopis teised. Pole ikka päris Champs-Élysées, kus 4000 euro eest endale käekoti saad osta ja kümned inimesed seisavad ootusärevalt ukse taga järjekorras (ausalt, oma silmaga nägin). Mingi selline värk pidi olema, et ainult 2 tükki müüakse inimesele ja siis aasia turistid maksavad möödujatele 40 eurot, et nood neile lisakotte ostaks. Vot ei tea kas see nüüd linnalegend, või tõsi on, meile keegi igatahes ei pakkunud.

Teine popp asi pidi olema hiinlastel Pariisis abiellumine ja seda tehakse kohe suuremate organiseeritud gruppidena ja neid nägime küll oma silmaga. No et kui sa oled kuskilt Hiina tööstuslinnast pärit jõukas ja edukas noor inimene oled, siis pappi on kõvasti, aga glamuuri vähe. Viimase parandamiseks tullaksegi siis Pariisi abielluma, – ajalugu, vaatamisväärsuses, moepealinn ja särk-värk.

Kohalikelt laenasime mõneks päevaks auto ja sõitsime Lukemburgi Kailule külla. 400 kilti ots, aga lai ja sirge (tasuline) kiirtee, nii et üpris kiiresti ja valutult jõudsime kohale. Esimese asjana läksime Auchan’i süüa ostma ja see oli ikka täiega vau-elamus. Elus ikka siin-seal poodides käidud, aga nii vinget kohta pole küll varem näinud. Alustades kirsimaitselisest Hoegaardeni õllest ja lõpeades leedu kukeseentega. Ja valmistoidulett oli ka selline, et hoia peast kinni ja külasta ainult täis kõhuga.

Muidu siis vaatasime niisama linnas ringi, õhtuti tegime Kailule süüa pärast pikka tööpäeva, Kail tegi meile jällegi šhokolaadikooki (imemaitsev ja ekstrarammus) ja väga tore oli. Parkimisega on seal linnas (ja Prantsusmaal muidugi ka) üpris kehvasti, kui sa külaline oled. Tänavale saad sisuliselt ainult ööseks parkida (hea kui koha leiad) ja meie piirkonnas näiteks sai isegi raha eest ainult kolmeks tunniks parkida. Ühes neist suurtest euroametnike tornidest käisime ka, vaated on vinged, aga Regio kontor on ikka oluliselt hubasem. Mihklil tuli elu esimene hammas.

Tagasi Pariisi tulles võtsime Kailu ka kaasa ja esimese asjana kutsuti meid peika juurde rakletti sööma. Peikal on sportauto, kollane Harley Davidson ja tegemist on väga muheda ja tšilli mehega, nii et kui ma juba ise suhtes ei oleks, siis kaaluksin tõsiselt peika ülelöömist . Raklett oli ka maitsev ja ma vist nii peenes kodus, kus ketse ei pea tuppa minnes jalast ära võtma, polegi käinud.

Pühapäeval selgub, et on vaja veel nädalakeseks Prahasse tööle minna, aga selleks ajaks on Meelikesle kopp ees meremeheelust, nii et nad siis lendavad Mihkliga tagasi Eestisse. Minul selle plaani vastu midagi polnud, mõtlesin, et saan rahulikult õhtuti puhata Radoga õlut käia joomas, aga kukkus hoopis sedasi välja, et tegin elu pikima tööpäeva ja  ülejäänud päevad olid ka nii pingelised, et õhtul sööma jõudsime vaid 2 korda nädala jooksul.

Pühapäev kulub suures osas reisiasjade ajamiseks. Suhtleme Mariti ja Kailuga, nii et nüüd on asi kindel – nädala tuleb veel Prahas tööd teha, pärast lendame Pariisi. Õhtupoole tegeleme kultuurivärgiga, Prahas näidatakse parajasti viimast päeva Word Press Photo 2011 töid ja lähme vaatame laivis need ka üle. Ilmselgelt polnud me ainsad inimesed kes selle tegevuse viimase päeva peale jätnud, nii et saal oli paksult rahvast täis. Enamus pilte ikka üpris masendavad, aga väga huvitav oli sellest hoolimata. Mihklile ka väga meeldis, näitus nimelt oli mingis vanas ülikoolihoones, kõrgete võlvide ja hea akustikaga, Mihkel pilte vahtida eriti viitsinud, testis häält ja lõbustas ennast kõvasti “kiremisega”.

Töönädal möödub peamiselt serveriruumis, mingi päris pull koht on linna ääres, maja ümber kasvavad kreeka pähkli puud ja valuril on koer, kes pärast üheksat ketist lahti lastakse ja kimbutab kauaks tööle jäänud insenere (uksel on suur silt, et välja minnes helista valvurile, muidu koer sööb su ära). Koer ise oli suht niru, aga silt suur, nii et me ei hakanud saatusega mängima. Ja üldiselt mulle ikka istub serverikollidega koostöötamine paremini, olin 2 päeva kliendi juures kontoris “müügimeeste korrusel” ka tööd tegemas, aga seal kuidagi ei tundnud ennast nii mugavalt kui inseneride seltsis.

Ühe imehea itaalia koha leidsime hotelli lähedalt, aga muidu olen põhimõtteliselt kogu aeg aasia toitu söönud. Kliendi juures “sööklas” käib korra kuus päris ehtne tai kokk toitu tegemas ja sattus minuga samal nädalal platsis olema. Ja noh, kui selline pakkumine on, siis muidugi mingeid kneedleid ja värke sööma ei hakka.

Pikkadest päevadest hoolimata me tööga valmis ei jõudnud, aga sellest hoolimata külastame stripibaari . Ma polnud varem käinud, väga veider koht ikka. Ja eriti veider on sinna kaine peaga minna. Jõudsime suht hilja kohale ja ainult baariletiäärsed kohad olid vabad (hööritamine siis käibki baariletil, eksole). Üpris vali muusika oli ja istusime seal siis, rääkida ei saanud, nokkisime nina ja vahtisime pea kuklas tütarlapsi. Üpris kohmetu olemine oli, vähemalt minul. Kuidagi ei sulandunud üldse selle seltskonnaga ja erutusseisundist oli asi kaugel. Mõned õlled hiljem läks olemine nagu vähe mugavamaks ja siis sai rahulikult antropoloogiliste vaatlustega tegeleda, aga no ei ole ikka minu koht, vaevalt küll, et kunagi tagasi lähen. Mõni tüdruk muidu tantsis päris hästi, aga tase oli kõikuv ja tundus, et mõni tunneb ennast letil sama ebamugavatl kui mina leti ääres istudes.

Reede õhtul käime Jinonice linnaosas jalutamas. Seal on mingi peen kirik ja suur park ilusa vaatega vanlinnale. Kohe kiriku kõrval on väga peen restoran ja kuna ilgelt külm oli, kõht tühi ja kõik teised kohad kinni, siis otsustasime seal süüa. Võtsime pardiliha halušky’dega, aga see oli küll täiesti mõttetu toit, nii kehva hinna/kvaliteedi suhet pole ammu näinud. Samas vaade öisele kirikule ja väga ilus park.

Mihklil oli see esimene lennureis, nii et ootasime huviga mis saama hakkab. Läks täitsa valutult, osa ajast magas ja muidu oli ka vinks-vonks. Hurmas lennukinaabreid ja suhtles kaasreisijatega. Me üldiselt laseme tal kõike näperdada, aga vanema koolkonna jaoks on see vist natuke harjumatu. Näiteks mingi karvaste kätega mees tuli lennukis Mihklit plutitama, Mihkel haaras automaatselt käest kinni ja üritas suure õhinaga proovida, et mis maitsega see kuldne käekell tal on. Koordinatsioon jätab veel soovida ja hambusse jäi hoopis üks karvane sõrm. Kõrval istuva vanema daami jaoks oli see liig mis liig, sõimas musta meest tšehhi keeles ja tõmbas näpu kiiresti suust välja. Hakkasime siis mõtlema, et võib-olla lennujaamas peaks tõesti vähe ettevaatlikum olema, nii et otsustasime edaspidi reserveeritumad olla ja ja pesime lapsel käed ka puhtaks .

Hotell on viisakas ja kohe kesklinnas (Florenc’ metroopeatuse vastas) ja koolitusega ka nagu tavaliselt – läks kiireks. Kolmapäeval nimelt selgus, et tuleb minna ja esmaspäeval oli juba kooltitus. See on ikka nagu esinemine, üskõik mitu korda sa seda teinud oled, ikka on eelmisel päeval liblikad kõhus. Seekord muidu oli väga kriitiline ja kõrgete ootustega kuulajaskond ka, nii et natuke teistmoodi kui tavaliselt.

Kuna kodust nii kaugele juba tuldud, oli plaan Kasperile kaheks päevaks veel ATP’l (Acceptance Test Procedure – tarkvara kliendile üleandmine) abiks olla. Kui me reisiplaane tegime, siis Meelike (erinevalt minust) juba kahtlustas, et ega me ilmselt kahe päevaga hakkama ei saa ja ostsime tagasisõidupiletid väikese varuga, no lihtsalt juhuks kui ATP venima jääb. Reedeks oligi selge, et nädalast ei piisa ja tuleb veel nädalaks jääda, nii et kokkuvõttes siis 2 päeva asemel 2 nädalat. Päris pikad päevad ja kogu aeg umbes-täpselt selline olukord ongi. Rado on ka kohal, nii et vähemalt on lõbus ja ta on ikka eksatrarahulik ja ladna mees. Eerikupojad üleüldse on siin ka väga asjalikud ja probleemid lahenevad jõudsalt. Lihtsalt aega oleks natukene rohkem vaja. Kohalik projektijuht on ka väga sümpaatne ja abivalmis, aga väga konkreetne ja osav vaidleja, nii et mingeid bugisid “mustast valgeks rääkida” vms, siin ei õnnestu.

Meelike ja Mihkel siis käivad turisti tegemas ja niisama hängimas, neil siin mitmeid kohalikke ja ka eesti tuttavaid. Hotellis hakkab Mihklil suht kiiresti igav, aga kui ringi liikuda, siis vahib silmad punnis ja on suurest imestusest vait. Või siis magab õiglase unda. Kui töö vähegi mõistlikul ajal otsa saab, siis vähemalt õhtust oleme saanud koos süüa. Rado siin esimese nädala lõpus arvas, et ilmselt saad tagasi koju, kui lumi maas ja siis oli rõõmu palju, kui ma talle järgmine päev Postimehest uudist näitasin.

Kohalikud peavad siin parimaks õlleks Staropramen 12 (see on siis ikka see humalasisalduse värk, mitte alkoholi %), eriti kui see vaadist tuleb ja seda oleme korduvalt ka proovimas käinud. Ega ta halb õlu ei ole (loodan, et tšehhid ei loe seda juttu ) ja üldiselt mokka mööda, aga meie mõistes ikka väga humalane ja mõru maitsega.

Reedel saime Jutaga kokku ja tuleb tunnistada, et nende kontor on vingem kui meie oma. Eriti muhedad on lamamistoolid, saab une korral pikali visata. Ja siis korra nädalas tuuakse neile tööandja poolt külmkapitäis toitu ja teine külmik on pilgeni alkoholi täis (seda vist toovad inimesed ise). Reede oli muidugi ajalooline jalkamäng Põhja-Iirimaaga ja Juta oli nii lahke, et lubas oma kontoris vaadata. Neil on seal mingi sajameetrise diagonaaliga ja udupeenete akronüümidega telekas, nii et väga tipp-topp värk oli. Kui nüüd välja jätta tõsiasi, et ERR ei kanna veebist jalkamängu üle . Õnneks kohalikud entusiastid kohe ERR’i lehe chatis teadsid sobivaid linke pasteerida, nii et mäng sai nähtud ja väga tore oli. Neil on kontoris lauajalka ka, tegin sealse kontorimestri Petr’ga paar mängu, esimese võitsin ja 4 sain tappa. Neil on mingi profipall kasutusel, maru hea nakkuvusega ja sellega oli lust mängida. Aga noh, laud on natuke teistmoodi (mehed laiemad võrreldes meie lauaga, mu meelest) ja ega õlu mu reaktsioonivõimet ka just paremaks ei teinud.

Mihkel on hotelli hommikulauas ka tõeline staar. Tal on pärast ärkamist väga hea tuju, naeratab kõigile ja teeb silma. Üks päev peatus bussitäis pakisid hotelli ja need siis käisid kogu aeg nunnutamas ja pilti tegemas Mihkliga. Unerežiim on tal natuke paigast ära läinud soses ajavahega, nii et õhtuti tuleb meil kõvasti liigelda marsruudil: mööda evakuatsioonitreppi üheksandalt korruselt alla, liftiga üles, uuesti alla jne. Kui uni tulla ei taha, siis tuleb ikka paarkümmend korda seda rada läbida . Mis tuletab meelde, et hotelli kõrvalmajale tehti pommiähvardus ja kõik aeti hotellist välja. Mina olin juba tööl, aga Meelike pidi siis pool päeva kodutu olema ja kuna telefoni ja varuriideid kaasas polnud, siis vahepeal läks olemine juba täitsa kurvaks. Õnneks Elina sai mu skaibis kätte ja sebisime siis Meelikese teise hotelli, aga tolleks ajaks õnneks sai selgeks, et pommi ikka ei ole ja rahvas lasti tubadesse tagasi.

Kui pool distantsi läbitud (1:03:40) joosti endiselt mööda, aga mõnele hakkasin uuesti järele jõudma ka. Näiteks üks rastapatside ja higise seljaga naisterahvas ja siis libarindade ja -peenisega mingi välismaa naljamees, nendega me jooksime enam-vähem koos, kord Vestmann peal, kord Piibeleht. 14. kilomeetril müüdusid must üks blondiin ja üks HP särgiga tütarlaps, tundus õige haeg sappa võtta. Eks ma ikka kartsin ka, et kas kestan, või nii, aga 14. – 18. kilomeeter jooksin nende sabas, pulss 175 tuuris. Raskevõitu oli, aga inimestest mööda jooksmine on oluliselt meeldivam ja annab jaksu juurde. Tüdrukud ees olid pisut teisest klassist, nende jaoks oli see vist niisama treening – lobisesid omavahel maast-ja-ilmast, vahepeal rääkisid telefoniga jms. Mina lõõtsutasin neil kohe kuklas (kartsin maha jääda) ja sain aeg-ajalt imelike pilkude osaliseks. Ilmselt pidasid perverdiks. Indrek Rummast jooksime mööda, ta lõõtsutas ka korralikult. Viimases joogipeatuses (18.6 km peal) jäid tütarlapsed joomisega kohmerdama ja leekisin üksi minema. Tolleks hetkeks eriti midagi tagasi hoida ei olnud ja ülesmäge oli vaja minna ka, nii et pulss pidevalt 185+ tuuris.

Uue maksimaalse pulsi sain ka kätte, kella peal näitas 196, aga ma arvan, et see oli kellegi teise oma (neid “surejaid” oli lõpuks ikka päris palju), oma silmaga nägin 192 ära. Koormustestil kusjuures üle 189 ei saanud, nii et ikka annab juurde see võistlusmoment.

Lõpp oli ikka päris pikk ja vaevaline, aga samas jäi veel jaksu spurdiks, nii et vist oleks võinud alguses vähe kiirema tempo valida. Samas… teine pool jooksust tundus endale oluliselt kiirem kui esimene, aga aeg räägib vastupidist, nii et äkki siis ikkagi ei oleks palju varu olnud. Järgmine kord katsun igatahes kiirema algtempo võtta ja eks siis ole paista.

Natuke trennist ka. Sel aastal sai enne poolmaratoni 200 kilti joostud, 700 kilti ratast sõidetud (peamiselt tänu Sportlizeri 3x Ironmanile), näpuotsaga muid asju veel peale. Järgmiseks aastaks üritan need numbrid vähe suuremaks saada ja maratoni läbida. Panen Sportstrackeri kuvapaugu ka, nagu näha siis suvel märkimisväärne osa trennist tuleb muru niitmiset

Koolitus muidu läks päris kenasti, suht kirju seltskond oli, palju tütarlaspi (nende hulgas mõned kõpskingadega kvaliteetnaised), see on üsna ebatavaline sellise koolituse puhul. Alguses palusin kõigil ennast tutvustada paari sõnaga ja üks siis küsis, et kas hispaaniakeeles tohib. Ma mõtlesin, et teeb nalja ja lõõpisin vastu, et tohib muidugi. Pärast pool klassi tutvustas ennast hispaania keeles (ja mitte huumori pärast) – ei teagi kas nutta või naerda. Tundub kuidagi kahtlane, et sa midagi inglisekeelselt koolitusest aru saad, kui sa ennast tutvustada ei suuda selles keeles. Aga noh, pulli peab saama.

Üks hommik oli maavärin, kui kontorisse jõudsin, peksti kõik välja, mõnikümmend minti ootasime, vahepeal aeti majast kaugemale ja siis varsti öeldi, et oht on möödas, kobige tööle tagasi. Majal on 14 korrust (+ 8 korrust maa-aluseid parklaid), nii et kogu selle massi tagasisaamine võttis ka paarkümmend minutit, siin keegi jala ei käi korruste vahel. Liftijärjekord on päris lahedad siin, mingit sellist ukse eest trügimist, nagu mujal maailmas, siin pole. Kõik võtavad ilusasti sappa ja saba lookleb koridorinurkasid ja muid urkaid mööda kohati rohkem kui sada meetrit.

Nädalavahetusel otustasin Solemaya muuseumi vaatama minna, Mõtlev Mees ja mingid teised suured ilmaimed olevat sinna kokku aetud. Hetkel maailma rikkaim mees Carlos slim vms kinkis selle oma naisele, et natuke nagu kohalik Taj Mahal, või nii. Otsustasin seekord taksosid mitte nuumata ja liikuda ainut ühistranspordiga. Hotellist sain juhtnöörid ja ei olnudki eriti raske, 5 peeso ja 20 min pärast olin lähimas metroojaamas. Solemaya muuseumi ülesleidmine võttis muidugi omajagu aega, politseinikud koguaeg juhatasid mind mingisugusesse suurde ostukeskusesse, aga ma internetist piltidelt olin näinud, et tegemist peaks olema kõrge, kumera ja hõbejase arhitektuuriimega, nii et ei tahtnud nende juttu eriti uskuda. Lõpuks selgus, et ongi tegemist mingi väikse urkaga kuskil ostukeskuse taganurgas ja internetist nähtu saab olema uus muusum vms. Veebis on kõik hispaania keeles muidugi ja flashi sees, nii et google translaatorit ka ei saanud kasutada. Eelmisel päeval muidugi kontrollisin üle, et ikka lahti oleks, aga no hui see turvamehi ja administraatoritädisid seal huvitas, öeldi, et kinni ja kõik. Pärast kohalike käest uurisin, see kaubanduskesuse oma olevatki vana versioon asjast ja veebis lihtsalt kohalesaamisinfo uuendamata. Aga noh, eks need klotsid ületätsustatud olegi, teel olek on palju põnevam.

Ühesõnaga, ei lasknud end sellest väikesest tagasilöögist morjendada ja seadsin sammud Xochimilcosse. See on mehhiklaste vastus Veneetsiale ja räme turistikas. Suht kaugel kesklinnast, kõigepealt peab metrooga lõppjaama sõitma ja sealt edasi veel linnalähirongiga 17 peatust lõunapoole. A muidu päris pull koht, 200 peesot tund saad endale aluse laenutada (päris suured, mõnikümmend inimest + mahutasid, ei olnud gondlite sarnased) ja siis kanalite vahel ringi tšillida. Mina võtsin ühistransportliku variandi, 15 peesot ja ~ 40 inimest aeti peale.

Kanalitel oli tohutu melu, paate nii paksult, et praktiliselt kogu veepind ühtlselt kaetud, suuremate paatide vahel siis pisemad, kes üritavad sulle maisi, krõpsu, õlli ja igasugust muud nänni müüa. Peamiselt vist minnakse sinna väikse seltskonnaga piknikku või pidu pidama, või niisama sõitma, igatahes möllu oli kõvasti. Kisa-kära, mariachid alustel, kes siis raha püüavad teenida, müüjad ja tohutu hulk aluseid – sadades, kui mitte tuhandetes. Pühapäev ilmselt tippaeg ka seal, nädala sees minnes on vast vähe mõnusam ja rahulikum.

No vot, ja tagasi tulin ka jälle ühistranspordiga, viimase otsaga eksisin natuke ära ja pidin pisut jalutama, et hotell üles leida. Mingi lapsbussijuht oli, ausõna. Üle rooliääre vaevalt ulatus vaatama, aga kuna kohalikud isusid bussis ja situatsioon tundus tavapärane oelvat, siis äkki ongi siin OK sedasi. Sõin reisi esimese mango ka ära, midagi pole salata, maitseb ikka sama hästi kui Indias. Ühes teeäärses hiinakas käisin õhtut söömas, 40 krooni eest sai väga maitsva ja kuningliku õhtueine.

Teisel nädalal tulid ülemused ka siia, õhtuti läks aeg siis vähe lõbusamalt. Hüppasid koolituselt ka läbi, kohalikel oli täitsa hea meel päris ehtsat CEO’d näha. Ega inseneridele ja teisele sarnastele kollidele nii suuri ülemusi ei näidata just tihti.

Tagasitulles lendasin läbi Chicago (olen nüüd Ameerika pinnal kusenud ja Mc Donaldsis Big Mac’i eine söönud), sattusin kõrvuti istuma kohaliku rekkajuhiga, kes sõitis Ugandasse oma misjonärist pojale külla. Tavaliselt ma lennukinaabritega juttu ei aja, aga see oli täitsa muhe vana. Kui kuulis, et ma uskmatu olen, siis usklikuna tundis, et peab mind pöörama hakkama, aga kui nägi, et ma vedu ei võtnud, siis tundis ilmselt, et tema kohtu issanda ees on täidetud ja lobisesime normaalselte teemadel edasi. Täitsa tore oli.

Ja siis Amsterdamis oleks napilt-napilt elu esimese cavity search’i osaliseks saanud. Kui minu kotti skaneeritud sai, siis pandi kogu järjekord seisma, aeti inimesed teistesse sabadesse ja turvamehed muutusid väga ärevaks. Palusid mul detailselt kirjeldada, et mis kotis on. Ega mul täpselt meeles ei olnud, ütlesin, et maiustused ja juhtmed-laadijad. Kohalik turvaülem kutsus mingi jämedama vorsti kohale ja siis üheskoos tegime koti lahti. Tolleks hetkes oli seal 6 turvameest ümber minu (kahtlaselt ringikujuliselt, et ma ilmselt mingeid lollusi ei teeks) ja kaks ülemust võtsid koti lahti. Mingit pommi seal polnud, skaneeriti korra veel läbi ja vabanatai – mehhiko maius oli näinud kiirguse all välja nagu lõhkematerjal ja rulli keeratud läpaka laadija + mehhiko elektriotsik nagu detonaator . Vabandati veelkord ja lubati minna. Maitea, päevas nad ilmselt kontrollivad kümneid tunandeid inimesi ja mul oli kange kiustus küida, et kas tõesti nad on kõigi nende aastate jooksul leidnud ka mõne lolli, kellel päriselt ka mingi pomm kotis oleks? Pole siis ime, et nad nii ärevaks muutusid, ilmselt arvasid, et minu näol jackpoti võitnud ja nende eksistentsi vajadus lõppude-lõpuks kinnitust saanud.

Mees räägib lahedaid lugusid 5 aasta tagusest ajast, kui მიხეილ სააკაშვილი polnud hakanud veel korda majja lõõma Batumis ja valitses korralik anarhia. Et kuidas ja mis raha eest piiriületamine käis ja kes ja kui palju sellega teenis ja milliseid hotelle pärast ehitas ja kes niisama vangi pandi. Praegu igatahes piiril kellelegi midagi maksma ei pidanud, kõik oli viisakas. Ainult et sigaretid ja bensiin on Türgis 2 korda kallimad, nii et aeg-ajal tanklad pidi kurtma, et keegi Türgi poolel kütust ei osta .  No ja siis piiril raputatakse autosid, meil oli kõik korras, aga mingi paarkümmend masinat oli seal lisapaakide pärast kõrvale tõstetud ja taksojuht paistis nägupidi tundvat neid tüüpe.

Hopas võtame kebabi, õlle, türgi kohvi, saadan Beranile sõnumi, sõidame natuke mägedes ringi ja kuna vihma sajab, siis keerame otsa ümber. Hotellis peame plaani mida edasi teha, eriti midagi vaadata pole linnas vihmaga ja rong Tbilisise meil alles homme õhtul. Mestias olevat mingi uus suusakeskus, aga sinna on raske pääseda maadmööda ja Adjaras on ka mingi uus nõlv lahti tehtud, aga see paistis liiga lastekas olevat. Saame ühendust Valdoga ja saame teada, et Gudauris on hommikust saati lund sadanud. Otsustamiseks ei kulu palju, kell 21:00 saame teada, 22:00 oleme väljacheckitud ja raudteejaamas, saame oma pileti ümbermuudetud ja 23:00 loksume juba Tbilisi poole. Rongisõit on alati tore, rütmiliste rongihelide saatel limpsime chachat ja hammustame viinereid peale.

R. 28 jaanuar
————-
Hommikul kell 8 oleme jälle Didubes metroojaama kõrval tavapärases puhvetis, pakutakse rasvast ja ülimaitsvat lihasleent leivaga. Gudauri Hut’s kaupleme hinna 35 USD/öö peale, ilmselt see 700 USD ettemaks, mis me varem kamba peale tegime ja kasutamata jätsime sai määravaks .  Muidu hotell on kõvasti pimpinud ennast, nüüd on siin uus suur kaminaruum piljardilauaga, “jõusaal” ja tenniselaud. Õlu on ka 2 lari pealt 2.50 peale tõusnud (nõks üle euro). Üpris euroopalikuks kisub kätte, järgmine aasta peab äkki midagi alternatiivset proovima.

Igatahes, õunaks oleme juba mäel, lauad all. Tunnike ootamist, siis lasti liftile ka, ja noh, mehed on nii kaua kuival olnud, et hoolimata sellest, et ainult 1. nõlv lahti tehti, sõitsid kõik suu kõrvuni – puuder ikkagi. Välja arvatud Kalju, tal õnnestus nii õnnetult kukkuda, mingi lume all varjatud kivi otsa, et tegi väiksele sõrmele liiga ja tema sõitmised olidki sõidetud.

Mina andsin 2,5 päeva korralikult. Lund sadas pidevalt juurde ja raja ääres sai puudris sõita kogu aeg, nii et täitsa mõnus oli. 3. ja 5. nõlv samas jäid kinni ja lund oleks võinud kivide peal veel pool meetrikest rohkem olla… oleks nädala hiljem läinud, siis oleks ilmselt ideaalne olnud. Aga noh, oleks tädil rattad, oleks omnibuss…

Paistab, et ööelu on ka juurde tulnud Gudaurisse, käisime diskol näiteks, täitsa pull koht, eriti baarman, kes seal igast vägevaid trikke tegi pudelitega, aga rahvast oli vähevõitu ja pedede paraad üldiselt. Samas muidugi esime lumi ka sel aastal, vast tõmbavad ikka käima need kohad ennast.

P. 30 jaanuar
————-
Päev mäel, marshutkaga saan õhtul Tbilisisse. Ööbime Tbilisi Hostel, see asub täielikus pommiaugus, aga koht ise ja inimesed on sümpaatsed ja hind väga soodne. Antoni sebitud kohalikega käime õhtul väljas, siin miskipärast peenemates kohtades ei müüda kohalikku õlut, mis mu meelest on täielik jaburduse ja snobismi tipp. 4 korda kallima hinna eest saad endale heinekeni, coronat või muud uuriini osta ja seda muidugi 0,3 pudelis – täiesti haige. Võiks ju siis vähemalt valik olla, et kes snoob tahab olla ja näidata, et ta õllest midagi ei tea, see saab siis kallist lurri osta, aga et normaalsed õlled täiesti menüüst välja jätta – noarumaeimõista.

Igatahes, õhtu oli väga tore, kasahstani tütarlapsel olid mingid kohalikud sõbrad ja siis nondega käisime koos söömas ja niisama ringi hängimas. Kashastanis muide pidi täitsa kunn suusakuurort olema – Chimbulak. Kevadest AirBaltic lendab Almataasse, nii et kui saaks mõistliku hinnaga pileteid, siis minetea…

Igatahes. Esimest korda elus näiteks prooovisin absinti, väga efektselt põletati pimedas lounge’s ja puha. Hommikul kell kolm jõuame suhteliselt plämmis olemisega tagasi hosteli ja kell 5 on meil takso tellitud lennujaama minekuks, nii et plaanime kiiresti magama kobida. Ainult et, jah, teepeal on ees üks austraalist pärit ümbermaailmaväntaja ja tema filosoofist? sõber Inglismaalt. Ja lahendamata 5-liitrine veinipunsu. Kui ma hostelisse tulin, siis nad seal vaikselt juba tiksusid õlledega ja ilmselgelt ei olnud nad vahepeal tempot maha võtnud. Mina igatahes kobisin magama ja jätsin Antoni ja Kalju nende vandersellidega ekstreaksistentsiaalsetel teemadel arutlema.

Telefoni panin “Õues” režiimile, et äratuskell kõvemat häält teeks, aga õigel ajal ei teinud telefon piiksugi. Õnneks Antoni i-föön see-eest piiksus lakkamatult, nii et 5:15 sain ikka üles, korjasin purjus kaasmaalased kaasa ja jõudsime kenasti lennujaama.

Pühapäeva hommikul oli selline hõredavõitu olemine (venna juubel eelmisel õhtul) ja ei tahtnud üldse tahedamaks minna. Pärastlõunaks oli pilt selge – keha on nõder ja toredasti just-just enne reisi on palaviku üles löönud. Krt, nii viimasel hetkel ei tahtnud enam loobuda ja pakkisin koti raamatuid täis, kartuses, et tuleb reis hotellis põdedes mööda saata. Seekord stardime Riia asemel Tallinnast, varakult ostetud sooduspiletitest (180 EUR) oli vähemalt nii palju kasu. Härrasmeeste kombel lendasimegi – peale meie oli lennukis veel üks reisija, 3 airBalticu töötajat ja stjuardess. Tegelt ilmeselt piloot oli ikka ka. Arutasime siis, et nad oleks võinud “boarding complete” asemel “Saks ja Maks on board” öelda… sellega oleks ikka kõvasti respekti juurde saanud.

E. 24 jaanuar
————-
Tbilisi lennujaamast plaanisime rongiga linna sõita, ootasime siis lennujaamas tunnikese esimest rongi (07:15) ja kui aeg paras, läksime perroonile. Täitsa viisaka koha on sinna ehitanud, ainult inimesi sõitvat vähe. Kassast siis öeldi, et vara veel, aga kui veel ootate, siis ilmselt mingi tunnikese pärast ikka tuleb rong. Päris kidel ei saavat olla, vahest käib, vahest mitte. Võtsime takso. Taksojuht huias meid ka kohe alustuseks, aga polnud lugu, olime sellega arvestanud. Didube metroo-/busijaama juures on suuremat sorti maršrutkade kogunemiskoht, seal saame kohalikus bussijamabistroos (kujunes üheks mu lemmikuks) kokku Antoniga (grupi 3. ja viimane vandersell), joome teed ja sõidame Bakurianisse (2,5h ja 12 lari).

Bakuriani on 27 kilti Borjomist (jah, sealt see vesi tuleb), pisut madalamate mägede, lühemate nõlvadega ja kehvemate tõstukitega kui Gudauri. Samas on seal päris suur küla, ööelu, odavamad hinnad ja puud nõlvadel, nii et positiivset on ka. Võtame siis esimese ettejuhtuva hotelli, mida turistiinfo soovitab (neid on seal tohutult palju), tingime hinna alla ja täitsa vinks-vonks elamise saame. Põhimõtteliselt ka hotelli ainsad külastajad, sest ka siin pole piisavalt lund. Mingid nõlvad ikka on lahti, Anton käis korra proovis isegi, aga must maa ja kivid on väljas, nii et sõidumõnu pole.

Etteruttavalt võin öelda, et Anton on tohutu sündmustemagnet. On teine selline rahuliku, avatud ja sõbraliku olemisega pikkade blondide rastapatsidega IT mees  ja ükskõik, kus ta ka ei käinud, alati ta leidis mõne kohaliku (või võõra) inimese, kellega niisama juttu puhuda, või siis vajalikku informatsiooni ammutada. Ja energiat oli tal ka palju, viimasena tuli ta alati hotelli ja esimesena oli jalul . Kui meie Kaljuga uimasime niisama, või lugesime raamatut, siis tema oli raudselt mõnd klotsi linnapeal uudistamas, või siis mõnd kohalikku klubi või kõrtsi järgi tšekkamas. Tore ikka, kui inimestel on asjade vastu huvi, see on edasiviiv jõud. Vist isegi kadestan pisut.

Mina oma palavikuga muidugi ei oleks saanud mäele niikuinii, põen hotellis, lürbin teed käbimoosi (täitsa olemas selline asi) ja coldrexiga, loen ja ootan paremat tervist.

T. 25 jaanuar
————-
Tervis natuke parem, aga teistega Vardzia kaljukoopaid vaatama minna ikkagi ei söanda veel. Anton oli eelmisel õhtul leidnud pundi eestlasi siit Bakurianist ja pärast õhtust suuremat vennastumist võetakse ühiselt mikrobuss ja minnakse vaatama. Piltide ja jutu järgi tundus väga lahe koht olevat. Ja bussijuhiks oli selle OM’l hukkunud bobisõitja (Bakurianist pärit) sugulane. Ühtlasi ka hea koduveinimeister.

Õhtul isume selle sama eestlaste pundiga hotelli all kõrtsis ja tekib elav diskussioon grusiinide külalislahkuse üle. Asi sai alguse ühest suht plämmis hotelliomanikust, kes meile lauda saatis paar pudelit veini ja siis tuli ise istus ka ja hakkas toosti rääkima. Põhimõtteliselt vist maailmarahust, sõprusest ja vendlusest või miskit, mul kadus järg ära, sest ta nii pikalt rääkis ja kui tundus, et nüüd lõpuks saab siis lõpuks ka lonksu võtta, selgus, et ikka jutt läheb edasi . Lõpuks saime ikka ära joodud selle klaasikese ja kui kutt siis jalga laskis, siis kõik rääkisid vaimustunult, et kui tore see gruusia külalislahkus ikka on. Nomaitea… ilmselget on grusiinid väga külalislahked ja head inimesed ja see on tore, aga kui sul on ikkagi mingi mees, kes ühelt poolt on küll külalislahke ja teiselt poolt tüütu (purjus, pealetükkiv, topib poolvägisi sulle toitu ja veini ja imetleb oma juttu mis ei taha, ega taha lõppeda), siis mu meelest ei pea suu ammuli ja vasikasilmadega sellist meest imetlema ka kaasa noogutama. Sattusin muidugi rämedalt opositsooni selle arvamusega , hea et ära ei lintšitud. Võib-olla oli mul muidugi sitt tuju ka lihtsalt.

Enapena, tore seltskond oli tegelikult, keskealised, perede ja lõbusate lugudega. Üks poiss oli Elbrusel heliski‘d teinud ja oli hea jutuvestja, kuulasime suu ammuli. Otsustasime homme Batumisse sõita.

K. 26 jaanuar
————-
Batumisse sõidab marshutka 5h, siin graafikuid ja värke eriti ei ole, kui hommikul kell 9 platsis olime (nagu kästud), öeldi, et ärge põdege mehed, sõitma hakkame kell 10. Ma sain endale tagumise istme, aga see oli nii lae all, et mitte kottigi välja ei näinud akast. Pärast, kui rahvas maha tilkus nägin ümbrust ka, ilus on see Gruusia ikka küll. Ainult et jah, majad on räämas ja aeg paistab seisma jäänuna.

Batumis tuleb meile taksojuht teenust pakkuma, me oleme muidugi suhteliselt reserveertiud, aga siin riigis taksojuhid pole huiamise peal väljas enamasti, eriti, kui kuulevad, et sa Eestist oled. Sebibki meile siis 70 lari eest hotelli “Lux” (ühtlasi ka juuksur ja pulmakleitide kontor), eriti luksuslik pole, tuppa mahub täpselt 2 voodit ja üks lisavoodi, vahekäigud nii kitsad, et 2 inimest üksteisest mööda ei mahu. Oleme rahul ja lähme linna uudistama.

Linn on vihmane, aga suvel ilmsel on siin väga kena. Ja on näha, et მიხეილ სააკაშვილი on siia kõvasti investeerinud, ilmselt õigesse kohta läks raha, nüüd kus siis lood Suhhumiga seal Abhaasias keskpärased on. Meri on 12 kraadi, tervise tõttu jääb seekord käimata. Poole tunniga oleme vihmast läbimärjad niikuinii ja otsustame kohalikus õlleks ühe napsu teha enne kojuminekut. Õllekas on selline vana kooli oma, vakstu ja metallistt toolidega ja letil on vanakooli morsiautomaat, selline nelja klaasist koonusega, teravam ots all ja sealt saad siis kraanist endale mahla lasta, kasvõi segu, kui soovi on . Ilgelt külm ja rõske on, radikaid pole, inimesi pole, uksed pärani, aga väga stiilipuhas.

Vihm annab õige pisut järele ja kuigi mina oleks parema meelega hotelli läinud, siis allun üldsuse survele järele ja teeme kesklinnas tuisutopsi . Leiame mingi hästi pisikese kohviku 4 laua ja Jimi Hendrixi pildiga, alguses paistab, et seal äkki ei antagi üldse õlut, aga tegelikult ikka antakse. Koht on tore ja soe, muusika on hea, tee on rummiga ja elu tundub jälle elamist väärt.

Lükkame lauad kokku, vennastume kohalike ja noorte jänkidega, kes tulnud kohalikele siia ameerika keelt õpetama. Paistab väga popp teema olevat ja neid on siin palju. Elavad kohalikes peredes, töö konti ei murra ja saavad veel 300 usd taskuraha juurde – nagu kuninga kassid, ühesõnaga. Südaööks on plats puhas, uks pannakse lukku ja vennastume omanikega edasi. Väga mõnus on. Mingil hetkel tulevad neile külla kaks kohalikku trubaduuri kitarridega, ei paistnud midagi erilist, aga kui joped maha viskavad ja mängima hakkavad, siis see oli NII KURADI VÕIMAS, et pisar tuli silma, ausõna. Sipelgatest rääkimata. Ma olen muidu ju tuim nagu kala ja pisara poetasin vist ka viimati, kui mat. analüüsi eksamilt läbi kukkusin, aga sellise vitaalsusega mehed mängisid, et midagi täiesti uskumatut.

Mõtlesin siis takkajärgi, et äkki on aastad ming erksamaks teinud, või äkki tõbine olek mängib rolli ja kuulasin täna Susan Boyle ja Paul Potts’ ), aga ei olnud ikka päris see… need kaks rasvaste juustega ja kõhetut grusiini mõjusid võimsamalt. Kusjuures ma ei mäeta isegi mis lood need olid. Kasvõi ainult selle õhtu pärast tasunuks see reis ette võtta.

Üpris suur oli meie üllatus, kui eesruumist avanes aga hoopis selline pilt (vabandan kvaliteedi pärast, aga õigustuseks võin öelda, et olen kohutavalt laisk):

Lugu siis selline, et sõbrad ja töökaaslased olid mõelnud, et teevad väikese üllatuse ja selle raames ehitavad talgutest pooleli jäänud sauna põranda lõpuni ära. Kuna seal see potentsiaalse põrandaaluse olemine on suht niiske, selgus, et laagid olid vettinud ja ei näinud enam eriti usaldusväärsed välja. Mõtlesid siis mehed, et kui juba tegemiseks lähe, peaks ikka laagid ka korralikult välja vahetama. Aga noh, see on juba päris suur töö ja see niiskuse värk on ka kuidagi kahtlane ikka, nii et mõtlesid siis mehed, et ahh, krt, valame parem betoonist selle põranda – saab korralik ja peab ajale ka vastu!

Kuna nüüd oli selge, et paari õhtuga seda asja enam ära ei lahenda, siis valiti projektijuht, tehti ehitusekspertiis, koostati projektieelarve, jagati eelarve osakuteks, finantslaekur müüs osakud välja ja kogus raha, projektijuht juhtis projekti, koostati lisaeelarve, et asi ikka valmis saaks ja tehti ka ületunde, et kõik meie tagasisaabumiseks valmis oleks. Ja seda kõike siis nii suure saladuskatte all, et meie Meelikesega ei teadnud mitte midagi, enne kui trepist alla jalutasime .

Osalisi/panustajaid oli kümneid ja ilmselgelt pole tegemist ühe õhtu ettevõtmisega – kõigepealt oli vaja vana põrand üles võtta, vanad laagid välja lõhkuda, märg savi ja kruus kärudega minema vedada, põrandapind altpoolt penoga soojustada ja hüdroisoleerida, paigaldada põrandaküttetorustik, armatuurvõrk ja lõpuks kogu see krempel betoneerida. Mis ma oskan kosta… selline asi on once in a lifetime... Aitähh.

Mõned pildid protsessist ka:

Ursina vanematel on Churis ilus vana korter, kõrgete lagedega ja pisut antiikne, isa on kuulus kohalik poliitik (tänavatel näopildid ja puha – just lõppesid valimised), ema on õpetaja. Chur ise on ka väga lahe, imetabased mäevaated ümberringi ja mingi mägedevahelise loodusliku tuuletunneli tõttu pidavat suvel temperatuurid 40 tuuri kerkima.

Õhtusöögiks teeb Ursina ema meile peent sisefileetoitu, ainus häda nende peenete toitudega on tihtipeale see, et rõhutakse rohkem mahlasuse ja liha enda soolsuse peale, nii et minu jaoks kipuvad nad pisut magedad olema. Õhtul näeb veel Uruguai – LAV mängu (mingis sellises kõrtsis kus 200+ erineva riigi õlut sai osta, Eesti oli ka esindatud) ja noh, iga päev mil sa kahte mängu näed on hea päev.

17. juuni tegi Ursina meile tuuri linna lähiümbruses ja sõitsime mäekuurorti Arosa. On teine selline puhas turistilinn, suvel suht vaikne ja elutu, aga kui lumi maha sajab, siis on rahvast kõvasti. Päris peen ikka, kui sa eilad Šveitsi suusakuurortist 30 minuti kaugusel. Gondliga sai tippu sõita ja seal oli lumi kohati päris paks veel ja ilm vilu, mis sest et natuke allpool päike korralikult lõõskas. Võtsime siis miljoni dollari vaatega kohvikus kuulsat šhveitsi šhokolaaditorti ja kakaod ja imetlesime ümbritsevat vaadet. Kohvikus neil oli lauajalka ka, tegin vana rasva pealt Meelikesele ja Ursinale ühe mängu ikka pähe ära (väga mõnus oli) – ilmselt olen nüüd merepinnast kõige kõrgemal lauajalkat mänginud eestlane.

Mägirongiga saame ka sõita ja Argentiina – Lõuna-Korea mänguks jõuame tsivilisatsiooni kenasti tagasi . Meelike on väga tubli ja toetav olnud, ei virise üldse, et nii palju jalkat peab vaatama, teeb juba vahelt penaltil ja suluseisul ja oskab nimetada tähtmängijaid. Õhtuks teeb Ursina ema jällegi udupeene toidu, see on põhimõtteliselt see juustu sulatamine väikeste pannide peal + erinevad lisandid, aga ma ei suuda kunagi selle toidu nime meelde jätta (rakett, või raklett või miskit sellist). Pidavat šhveitsis väga rahvuslik toit olema.

18. juuni hommikul põrutame edasi Poola suunas, sihtmärgiks Wroclawi lähedal oleva Oplole linnakese lähedal asuv Osiny küla. Seekord oli Ania elukoht kenasti GPS’s olemas, nii et kohale jõudsime suurema vaevata. Ees ootas meid meeldiv vastuvõtt – oma põllult oli nopitud maasikad (meie jaoks selle hooaja esimesed), külmkapis oli ootamas õlu ja jalgpalli alguseni oli ka veel täpsetl piisavalt aega, et ei pidanud toidu ja tervituskõnedega liigselt sahmima. Maasikaid nad muidu hõõruvad samamoodi suhkruga nagu meie, aga söövad vahukoore/kohupiima asemel hoopis hapukoorega. Sama maitsev oli.

19. juunil sõidame kõigepealt Opolesse ja sealt edasi rongiga Wroclawisse, umbes tund rongisõitu. Ilus linn, kordatehtud vanalinnaga, natukene nagu Krakowi moodi. Ülikoolilinn ka. Ania ostis just vanalinna endale korteri, käisime siis vaatasime ka, kuidas remont edeneb ja jalutasime niisama. Mingi suuremat sorti simman oli seal käimas (laupäev ikkagi), muusika kostis tasutaks kogu aeg, aga korraga kuulsime, et kurat, eesti keeles nagu laulavad. Jalutasime siis lähemale ja selgus, et Metsatöll teeb parajasti soundcheck‘i . Olime siis ainsad kuulajad lava ees, viibutasime näppe ja andsime jooksvalt teada, kuidas heli kostub.

Neil on seal keklinna tehtud MM’i ajaks suured avalikud meestehoidlad, sellised taraga eraldatud suured piirkonnad, kus üleval mitu suurt ekraani, suured kõlarid, pakutakse külma vaadiõlut, talumehed müüvad juustu, pähkleid, liha jms õllekõrvast. Mina jäin sinna siis kvaliteetaega veetma, tüdrukud käisid kesklinnas laadal ja niisama šoppamas. Hästi päikesepaisteline ja palav päev oli.

Õhtuks olid Ania vanemad grilli organiseerinud ja naabrid kokku kutsunud, kõik said siis pesuehtsaid eesti inimesi käega katsuda. Ania on estofiil, räägib vabalt eesti keelt, tõlgib ja õpetab poolakaid ka. Oli mitu aastat Tartus ka õppejõud ja ilmselt oli külanaabritel täitsa huvitav näha, et millised imelikud loomad välja näevad, kellest Ania nii huvitatud on. Keskmise poolaka (ja mis seal salata, ilmselt ka eestlase) jaoks on ikka täielik müstifikatsioon, et miks mõni teine poolakas võiks sellise pisikese maa vastu üldse huvi tunda. Üritasime Meelikesega siis lippu kõrgel hoida ja head muljet jätta.

20. juuni hommikul kell 5 stardime Eesti poole ja see varajane startimine on ikka mõistlikum, hommikust unepuudust on kergem leevendada. Eriti mõnus on üks õlu ka võtta pärast 400 kildi sõitmist, siis tuleb uni nagu naksti ja saab uueks sõidukorraks ennast kenasti vormi magada. Enne südaööd olime kodus. Kokku tuli siis 4500 kilomeetrit ja teekond oli umbes selline.

Based on Google, there are few well established players in Royal Enfield rental in Delhi, Karol Bagh. Two most recommended ones seem to be Tony’s Bullet rental and Lalli Singh I’ve also seen other formats of the name used  (Lallee, Lalliji, Lalji), but I’m guessing they all refer to same place. Both these guys were my first choice as well, but once I callled them up a day before and told that I wanted to rent a Bullet just for a weekend, I found out that 2 weeks is the minumum they’re willing to rent, especially when there’s a high season.

As I was running out of good options, I called to J.P. Manchanda owner of Mukeesh Motors. There’s a huge negative (or at least controversial) thread about Mukeesh Motors here, so obviously I had my doubts.  Even though I was not sure if  the story is true or false, I figured it’s better to avoid a place that has this kind of footprint in Internet. Then again, I wanted to drive Bullet really bad so I weighted my risks and decided to give it a try nevertheless. I phoned to Machanda and agreed to have a 350 Bullet for 3 days, 900 per day.

In person, he is not exactly a very talkative or amiable guy, but not everyone is like this and he obviously knows his stuff  being in business for so long. While I waited for my bike to be readied and papers to be prepared, there were a few local guys who came by to chat with him and he seemed much more open and trusting with those. And these guys on the other hand seemed nice and friendly to me. We have a saying in Estonian that translates to something like  “Tell me who are your friends and I’ll tell you who are you“. So, seeing that he had some trustworthy friends made me feel a lot more relaxed.

I’ve understood that in Karol Bagh, if you rent a bike fro 2 weeks, you get a price 500 rupees/day, but I’m guessing that if you want it for a weekend (with a very short prior notice) then 900 per day is not too bad. I’ve visited a couple of other (no name) workshops in Karol Bagh and they didn’t seem eager at all to rent for just a weekend, you would probably find someone, but so far I’ve figured it’s not worth the hassle.

So, depending on how good you are at negotiating and for how long you plan to rent the bike and your colour of skin , I’d say the price is somewhere between 500.- and 1000.- ruppees per day. Deposit fee at Mukesh motors was 10 000 rupees and once this was paid I got a copy of bike registration and insurance. I have not been stopped by police, but I’m assuming these are sufficiant together with your drivers license.

Bike ran well for 3 days and 550 kilometers, the only thing I had to to was to tighten a few screws after 2 days. There are workshops all along the roads, so it shouldn’t be a problem, even if you don’t have a repair set with you (which I didn’t).

Second time I rented from Mukesh was also a 350  Bullet, but this time I could not switch to upper gears after about 50 km of driving. I called them up and since I was not too far from Delhi, I drove back to hotel using 1st gear and waited for the guys to come and check the problem. Which they did quite quickly actually. It appeared that a small bolt was broken somewhere close to gear box and it took less than 15 min for them to fix it. Other than that, bike ran just fine and later I even managed to bargain some discount from bike pick-up fee because of this incident.

So, I can’t comment on others experience, but my experience has been quite positive with Mukesh Motors and next time I plan to take a bike from there as well.