reisijutud

Laupäeval oli puhkepäev, saime kokku Jutaga ja sõitsime “trammiga” mäe otsa vaateplatvormile. Mingi veider sõiduk mis sind mööda rööpaid päris järsust mäest üles viib. Ilm oli üpris jahe, aga õnneks siis turiste polnud ka eriti palju liikvel. Mäe otsas oli vinge vaatetorn, päris Eiffel polnud, aga ilusad vaated linnale küll. Mäest alla tulime jalgsi ja kui lõpuks üle Karli silla (see oli rahvast täis, ilmast hoolimata) tagasi vanalinna jõudsime, siis oli toss juba üpris väljas. Lõunastasime ühes meeldivas kohalikus restoranis ja õhtul tegime ajalugu – Meelike käis esimest korda KFC’s. Midagi hullu sellest ei juhtunud, nii et päeva võib kordaläinuks lugeda.

Pühapäev kulub suures osas reisiasjade ajamiseks. Suhtleme Mariti ja Kailuga, nii et nüüd on asi kindel – nädala tuleb veel Prahas tööd teha, pärast lendame Pariisi. Õhtupoole tegeleme kultuurivärgiga, Prahas näidatakse parajasti viimast päeva Word Press Photo 2011 töid ja lähme vaatame laivis need ka üle. Ilmselgelt polnud me ainsad inimesed kes selle tegevuse viimase päeva peale jätnud, nii et saal oli paksult rahvast täis. Enamus pilte ikka üpris masendavad, aga väga huvitav oli sellest hoolimata. Mihklile ka väga meeldis, näitus nimelt oli mingis vanas ülikoolihoones, kõrgete võlvide ja hea akustikaga, Mihkel pilte vahtida eriti viitsinud, testis häält ja lõbustas ennast kõvasti “kiremisega”.

Töönädal möödub peamiselt serveriruumis, mingi päris pull koht on linna ääres, maja ümber kasvavad kreeka pähkli puud ja valuril on koer, kes pärast üheksat ketist lahti lastakse ja kimbutab kauaks tööle jäänud insenere (uksel on suur silt, et välja minnes helista valvurile, muidu koer sööb su ära). Koer ise oli suht niru, aga silt suur, nii et me ei hakanud saatusega mängima. Ja üldiselt mulle ikka istub serverikollidega koostöötamine paremini, olin 2 päeva kliendi juures kontoris “müügimeeste korrusel” ka tööd tegemas, aga seal kuidagi ei tundnud ennast nii mugavalt kui inseneride seltsis.

Ühe imehea itaalia koha leidsime hotelli lähedalt, aga muidu olen põhimõtteliselt kogu aeg aasia toitu söönud. Kliendi juures “sööklas” käib korra kuus päris ehtne tai kokk toitu tegemas ja sattus minuga samal nädalal platsis olema. Ja noh, kui selline pakkumine on, siis muidugi mingeid kneedleid ja värke sööma ei hakka.

Pikkadest päevadest hoolimata me tööga valmis ei jõudnud, aga sellest hoolimata külastame stripibaari . Ma polnud varem käinud, väga veider koht ikka. Ja eriti veider on sinna kaine peaga minna. Jõudsime suht hilja kohale ja ainult baariletiäärsed kohad olid vabad (hööritamine siis käibki baariletil, eksole). Üpris vali muusika oli ja istusime seal siis, rääkida ei saanud, nokkisime nina ja vahtisime pea kuklas tütarlapsi. Üpris kohmetu olemine oli, vähemalt minul. Kuidagi ei sulandunud üldse selle seltskonnaga ja erutusseisundist oli asi kaugel. Mõned õlled hiljem läks olemine nagu vähe mugavamaks ja siis sai rahulikult antropoloogiliste vaatlustega tegeleda, aga no ei ole ikka minu koht, vaevalt küll, et kunagi tagasi lähen. Mõni tüdruk muidu tantsis päris hästi, aga tase oli kõikuv ja tundus, et mõni tunneb ennast letil sama ebamugavatl kui mina leti ääres istudes.

Reede õhtul käime Jinonice linnaosas jalutamas. Seal on mingi peen kirik ja suur park ilusa vaatega vanlinnale. Kohe kiriku kõrval on väga peen restoran ja kuna ilgelt külm oli, kõht tühi ja kõik teised kohad kinni, siis otsustasime seal süüa. Võtsime pardiliha halušky’dega, aga see oli küll täiesti mõttetu toit, nii kehva hinna/kvaliteedi suhet pole ammu näinud. Samas vaade öisele kirikule ja väga ilus park.