reisijutud

See Indiast Oslosse tagasipääsemine kujunes oodatust keerulisemaks. Vähe sellest, et ma seal  plaanitust nädala kauem olin, selgus  viimasel viimasel õhtul kell 19:00 (lend oli südaööl), et olen ikka täiesti asendamatu ja kui ma nüüd ikkagi tagasi lendan, siis kuulutab India Eestile sõja. Tükk pusserdamist ja telefonikõnesid ja e-kirju  ja  et selgus, et asendamatusel on väga konkreetne hind eurodes.  Kui kohalikud selle siis ruupiatesse ümber lõid, arvasid, et ega neil selle projektiga nüüd nii kiire kah ei ole ja ilmselt kannatab ikka mõned nädalad oodata.Seega, 12. juuni lõuna paiku pidi Meelike mu otse Oslo lennujaamast peale korjama (see oli nädalase pikema Indias olemise tulemus) ja edasi siis autoga läbi Euroopa Eestisse. Mina olin suht veendunud, et ilmselt lastakse ikka Indiast tulema, aga Meelikesele on selline madruseelu veel harjumatu, nii et ärevust ja sebimist oli küllaga. Muidu oleks võinud Indiasse ka kaumaks jääda, aga meil oli Eestisse reisiplaan paigas juba, Euroopas öömajadki välja vaadatud ja Norra öömaja üles öeldud. Sellises olukorras väga mõnus ikka ei ole, kui sulle viimasel õhtul teatatakse, et võib-olla lükkub kogu nali kaheks nädalaks edasi. Poole aasta tavaar on juba autosse pakitud ja sõpradega lahkumispidugi peetud…

Esimeseks õhtuks (11.juuni) jõuame Göteborgi ja saame Taaveti ja Kati juures öömaja, sama koht mis eelmise aasta tsiklireisilgi. Saame kokku Meelikse Islandi sõbranna Ingunniga ja lähme kinno õlut jooma. Või noh, see oli kino-släsh-kõrts (link internetist), aga hästi mõnusa hubase olemisega, kõik kohad barettidega kultuuriinimesi täis. Mul oli vist pikast reisist väikestviisi dehüratsioon, või miskit, igatahes jäin kahest õllest koledasti plämmi. Mis ei seganud mul muidugi doktorikraadi taotleva antropoloogiatudengiga enesekindlalt madalmaade immigratsiooniprobleemide üle vaidlemast. Väga selgelt on meeles hetk enne vaidlust, et Madis, nüüd on küll koht kus sa pigem vait võiksid olla… aga nii ta läks.

Hommikul saame 700 SEK’i parkimistrahvi. Eks me juba teadsime, et Skandinaavias parkimisega nalja ei ole ja eelmisel õhtul olime kenasti raha maksnud ja pileti ostnud ja öösel veel raha lisanud, et hommikuni ikka välja veaks, aga seda muidugi ei märkanud, et mingi kangialuse sissepääsu ette olime parkinud otsapidi. Õigustuseks võib öelda, et täpselt selline paras auk oli tiheda autoderivi sees ja Getzike mahtus sinna ideaalt. Nüüd siis oleme siis jälle natukene targemad ja vaesemad.

Ilm oli ilus ja jaksu oli ka, nii et otsustasime ühe jutiga Henriku juurde Stuttgarti ära sõita. See on ligi 1500 kilti ja no kes sõitnud on, see teab mida selline asi endast kujutab ja kes pole, ega see nendest võludest ja valudest ilmselt aru ei saa ka. Igatahes, Taani ja Saksamaa vahel vältisime seekord praami, et odavam oleks.  Lõppkokkuvõttes vist oligi, aga ega see sillaületamine ka just odav lõbu ei olnud. Aga noh, uhked vaated vähemalt.

Üldiselt sõitsime kordamööda, paarisaja kildi tagant tegime peatuse ja üle ühe peatuse vahetasime autojuhti. Öösel viimsed 300 kilti oli au minul sõita ja need tulid küll väga vaevaliselt. Pime, vihmasadu, kiirtee ja une vastu ei aita kohv ka enam. Meelike aeg-ajalt siis näpistab mind ja mina katkun niisama juukseid, et ennast erksana hoida ja kohale jõuda ja poolzombistuna jõuame enne nelja öösel kohale – 18h jutti autos. Rohkem ilmselt sellist nalja ei teeks ikka, see väsinuna sõitmine ei ole eriti turvaline asi.

Päikeseline 13. juuni hommik, värsked pannkoogid, lahustuv (Henriku juures?!?) kohv ja keha andestab eelmise päeva vintsutused. Naudime suuuurt eelmise sajandi keskpaigast pärit korterit, pärast poolt aastat 15 ruutmeetri ja kaht päeva 2 ruutmeetri peal olemist. Ei lase ennast akna taga mööda jalutavatest poola ehitusmeestest (uuendavad fassaadi vms.) häirida. Pärastlõunal käime Mercedes-Benz’i muuseumis, mis on iseenesest OK koht, ilmus maja ja uhked autod, aga mingit väga suurt ohhooo elamust sealt ei saanud, selleks peab ilmselt vähe suurem motorast olema.

Õhtuks saame kauaoodatud törner kebabi ikka ka kätte ja see on on ootamist väärt. Jalka MM on pihta hakanud ja Saksa – Austraalia mängu vaatame kohalikus Austraalia Pubis. Mäng ise on igavavõitu ja see Fosters on ka paras piss, aga seltskond ja õhtu on meeldiv, nii et kokkuvõttes ikkagi kvaliteetaeg.

14. juunil käisime jahil ja jaht oli väga edukas. Mina sain endale uued ketsid, nahkjaki, kiivri ja Meelike sai kõvasti tsikliriideid. Kõik olid omavahel mätšing ja puha, boonuseks veel see, et kogu üritus ei kestnud kauem kui mõni tund. Mis omakorda tähendab, et keegi permanentset närvivapustust ei saanud. Ega ilmselt muidu ei oleks jahile läinud, aga vaatasime-kalkuleerisime, et Neemedele Hiina küllaminek osutub ikkagi liiga kalliks ja kuna too väljaminek ära jäi tundus, et nagu oleks maast leitud kohe päris palju raha ja vaja see kiiresti sirgeks lüüa. Meelike sai Royal Enfieldi seljas ja istuda (pilt on kaotsi läinud kahjuks ). Väga lahe ja praktiline mõte, et saad tsiklipoes riideid ikka isutvas asendis ka proovida.

Edukat jahti tähistasime loomalihast törner kebabi ja õllega. Hiljem teeme veel Henriku juures peene õhtusöögi ja timmime kohalikke punaseid kvaliteetveine.

15. juunil külastame lähedalasuvat Menningeni muinsajutulinna, ühtegi turisti miskipärast näha ei ole, aga sellised imeilusad Saksa majakesed, mõnus rahulik atmosfäär ja väga lahe kindlus veinimäe otsas, vaatega linnale. Kuidagi ekstrahea oli seal Meelikesega istuda. Mõnikord harva lihtsalt on nii, et absoluutselt kõik klapib ja mitte millegi ei saa nuriseda, isegi kui hirmsasti üritaks põhjust leida. Tavaliselt ei kesta sellised hetked liiga kaua, varsti ikka hakkab uni peale tikkuma, või jalg hõõrub kuskilt, või tuuliseks läheb, või kõht hakkab tühjaks minema jne… aga noh, seda väärtuslikumad need vähesed täieliku heaolu hetked on.

Õhtul jooksen esimest korda elus 11km jutti (Henrikul on seal mingi järveäärne rada välja sebitud) ja polnud liiga väsitav. Õhtul jaksas veel kenasti ameerika sõjaväelaste pubisse minna ja Brasiilia – Põhja Korea mängule. Päris veider oli vaadata, kuidas ameeriklased Põhja-Korea värava puhul siirast heameelt  tunnevad

16. juuni hommiku sööme Henriku juures veel omletti üheskoos, mõni joob hommikusöögi kõrvale õlut (just because he can), pakime asjad (mahtusid) ja siirdume Šveitsi, Churi, karutüdrukule külla. Chur muide hääldatakse “kur”, mitte “tšurr”. Kohale jõuame ajalooliseks Šveitsi – Hispaania mänguks, näeme võiduväravat ja sellele järgnevat tralli. Šveitslased mingid väga osavad jalgpallurid ei ole (meist muidugi paremad, aga siiski…), nii et suursündmusele vastavalt on melu korralik, kesklinnas pannakse teed kinni, sireenitamist, napsuseid inimesi ja rahulolu jätkub kõikjale kõikjale.