reisijutud

Alguses oli plaan Shimlasse tsikliga minna. Chandigarh on India mõistes väikelinn (pisut üle miljoni elaniku), nii et sellise nišhivärgiga nagu Royal Enfield‘i rent, sellega siin keegi ei tegele. Leidsin internetist mingi kohaliku, kes lubas laupäevaks, et 102% on hommikul RE olemas ja tipp-topp sõiduvalmis, aga läks nagu hindude lubadustega ikka. Oleks saanud küll ühe Pulsari võrri laenutada, aga tolle sõidumõnu poleks ilmselt riske ja vaeva üles kaalunud, nii et läksin autoga. Chandigarh on muidu iga motomatkaja unistuse, Delhi – Leh teekonna, üks vahepunkt ja mis siin salata, Chandigarh – Shimla 126 kilomeetrit kuuluvad ka sinna teekonda. Kindlasti oleks väga vastik ja nõme olnud seda vahemaad tsikliga põristada. Leh’i juures on muidu maailma kõrgeim motoriseeritult ületatav Khardung La kuru (wtf- kurg?), yhelteljel.ee seltskond on ka just praegu sealkandis tiirutamas. Bulleti pilti näeb siit.

Igatahes, mulle tundub, et need hirmujutud india liikluse kohta ei vasta päris sajaprotsendiliselt tõele, teatud seaduspära on seal ikkagi märgata:

• tuututamine ja tuledega vilgutamine – sõltuvalt intensiivsusest on erinevaid nüansse, aga üldjoontes tähendab,  et hakkan möödasõitu tegema. Või kui paistab, et ei vastutulev auto läheneb liiga kiiresti, siis intensiivsem tuututamine tähendab, et tõmba pisut kõrvale mees, küll me me mahume kolmekesi ka kahe raja peale. Kui autot ees pole (peamiselt asulas sõites), siis võib tõlgendada, seda kui “ma tulen suure hooga ja ei plaani peatuda”
• suuremal on alati õigus – hierarhia on siin lihtne, kõige madalamal astmel on jalakäia, neid ei respekteeri keegi ja peavad ise vaatama, kuidas ellu jääda. Natuke kõvemad mehed on jalgratturid, veloriksha ja velotransa mehed, siis tulevad motoriseeritud üksused – mopeedid, motorikshad (tuk-tuk) ja tsiklid. Edasi tulevad tavalised autod ja kallid autod (neil on väike eelis tavaliselt) ja hierarhia tipus on loomulikult veoautod ja rekkad – need võivad vabalt kõik surnuks sõita. Puhas kastisüsteem, ühesõnaga. No vot, kui sa oma kohta hierarhias tead, siis läheb ilmselt kõik hästi ja viga ei saa, aga kui välismaalane oled ja sul mingid teistmoodi ootused on, siis on karistus ka kerge tulema. Ma olen püüdnud teadlikult seda treenida hierarhiamentaliteeti, aga eriti ei ole õnnestunud – ajab ikka sita keema küll, kui sul autojoht toorelt ette keerab rikšhale.
• tuleb olla valmis üllatusteks – aeg-ajalt nad teevad valge inimese jaoks täiesti mõistmatuid manöövreid, sellist üle kahe raja keeramist, nagu Margusel ja Kriinal oli, analoogilist asja on paar korda ikka näha olnud. Teine üllatus milleks valmis tuleb olla, on see, et pimedast kurvist väljudes tuleb sulle vastu kaks rekkat, üks õiges rajas ja teine sinu rajas. Tavaliselt nad enne sellist manöövrit tuututavad kõvasti ja sa jõuad hoo maha võtta ja/või teepervele sõita, aga kui tee väga kitsas on, siis läheb ilmselt täbarasti.

Mu meelest suured autod ongi kõige ohtlikumad siin, need ikka tunnevad ennast tõsiste alfaisastena ja võtavad hoo maha ainult siis, kui midagi vähemalt sama suurt vastu tuleb. Samas mägedes on nad paratamatult suhteliselt aeglased (oli kordi kus oleks jalutades ka neist mööda saanud), aga jah, tühi rekka on kõige ohtlikkum, ma arvan. Mingit suur “ärapanemist” ma teedel küll pole täheldanud, tuleb lihtsalt tausta teada, nende mentaliteeti sulanduda  ja õnnele loota. Ega Eestis ja igal pool mujal võib ka auto alla jääda.

Ühesõnaga, see eespoolne jutt annab julgust, et kunagi saab see reisiplaan ikkagi teoks tehtud. Ostsin temaatilise t-särgi ka, et ei läheks meelest unistuste poole pürigida. Puhtad särgid hakkasid ka otsa saama.

Töövärk läheb üpris rahulikult. Kohalikke mu tegemised eriti ei huvita, aga samas kaikaid nad otseselt ka kodaratesse ei veereta, nii et saab vaikselt toimetada. India paistab olevat üks nendest riikidest, kus pole vahet kui palju sa pingutad või punnitad, asjad liiguvad ikka omasoodu ja neile sobiva kiirusega. Maru rahulik peab olema, ühesõnaga.   Read the rest of this entry »

Olen Indias. Kohalelend oli väga meeldiv, möödus raamatut lugedes. Tegin nimelt Oslo lennujaamas aega parajaks ja raamatupoes mõtlesin, et toetaks norra fantaasiakirjandust ja ostsin Conn Igguldeni Tšinghiskhani triloogia esimese osa (pärast vaatasin, et britt hoopis). Raamat ise on korralik klots, ligi 600 lehekülge, aga nii kuradi põnev oli, et 2 päeva praktiliselt muud ei teinudki peale lugemise. Ega suurt midagi muud teha pole olnud ka, kohalikud eriti usinalt ennast ei liiguta, nii et 2 siinse päeva ainus käegakatsutav resultaat on, et saadeti mind Chandigarh‘i serveriruumi, äkki siis homme saab natukene tööd ka tehtud.

See Delhist äraminek lööb plaanid natukene sassi, lootsin nädalavahetusel linnast välja sõita, aga nüüd tuleb nädalavahetus ilmselt hotellis mööda saata. Istun muidu Delhi kohalike lendude lennujaamas, Air India on teist päeva streikimas, nii et segadust on omajagu ja minu lend lükati ka kaks tundi edasi. Aga no vähemalt on siin (kohalike lendude teminalis, rõhutan) täiesti tasuta kohad rüperaali laadimiseks ja istumiseks ja isegi internet on tasuta, nii et praktiliselt nagu Eestis.

Eelmine kord olin Indias  6 aastat tagasi,  aga vähemalt 2 päevase vaatluse järel tundub, et midagi eriti muutunud pole, kes viitsib, võib vanu muljeid lugeda siit. Takkajärgi mõtlen, et oleks pidanud vähem kirjutama, aga ära kustutada ka ei raatsi, äkki lapselapsed ikka loevad. Kui ei loe, jäävad pärandusest ilma.

Uudist veel niipalju,  et üks mees siin kõrval täiesti kontrollimatult näpib oma munasid iga 2 minuti tagant ja Delhi metroo pidavat juulis valmis saama. 45 kraadi on väljas, aga õhtuks langeb ikka alla 40.

Et mis siis vahepeal toimunud on? Ämmad käisid külas, Meelike kirjutab sellest siin. Ivo käis pruudiga külas ja ka selle kohta on kõik ära öeldud – siin. No vot, muidu kulgeb vaikselt ja rahulikult, olen viimase 7 nädalaga jooksnud 73 kilomeetrit, suusatanud 12 kilomeetrit, 1 päeva laudanud, poolteist tundi kossu mänginud ja 28 km sportlikku kõndi teinud. Pakun,  et nii sportlikud poolteist kuud olid viimati ülikooli ajal ja enesetunne on päris hea. Joostes on pulss natukene kõrgevõitu endiselt, aga näitab paranemise trende ja korra on õnnestunud alla 150 ka saada jooksu lõpuks. Ega see telefoniga mõõtmine mingi eriline täppisteadus muidugi ole.

Impulssi või keskkonnamuutust on lihtsalt vaja, et vanemas eas midagi uut ja pingutust vajavat tegema hakata. Alguses oli ikka rakse ka,  tagumik on kangesti tugitooli külge kleepunud ja kogu aur läheb kannatamise peale, ilusat loodust vaadata ei jaksa, kops on kinni ja eduelamust on vähe. Aga noh, nüüd on juba täitsa tore, see Songsvanni järv on ikka imeilus koht. No ja kui hommikul peegli ees hästi kõvasti punnitada, siis võib õige pisut aimata kõhulihaste olemasolu – ka seda pilti nägi viimati ülikooli ajal, ma arvan. Võib-olla on mul muidugi elav kujutlusvõime.

Seidi korraldas enda juures eestiteemalise olelungi ja tegi välkaritlele Eesti kohta viktoriini. Üks küsimus oli, et mis on see eriline omadus või iseloomujoon, mille poolest eestlsed on välismaalaste hulgas tuntud. Vastuseks pakuti… sodoomia. Ei oskagi nagu midagi öelda .  Paistab, et pikk ja raske saab olema see eesootav selgitustöö ja eestlaste tegeliku pale osas. Aga noh, Iraanis näiteks ei tohi naised katmata juustega ringi käia ja jalgrattaga sõita (no kui haige see veel on?!?), nii et tegelikult on meil ikka sünnikohaga vedanud. Muidu oli tore pidu.